meetri kaugusele ja pööras ringi, nägemaks, et vähimgi märk nutvast, abitust, ma-tahan-loobuda-Trinast oli kadunud ja asendunud rangelt vankumatu naisega, keda Mark oli harjunud nägema. Tüdruk ajas end püsti ja ristas rinnal käed.
„Ma olen olnud väga ettevaatlik sellest peale, kui te kahekesi mäele ronisite. Kombinesoonid, mida need tõprad kandsid, nooled, see, kui kiiresti inimesed, kes pihta said, maha varisesid ja haigeks jäid … Isegi enne seda, kui Lana meile midagi rääkis, oli ilmne, et miskit on teoksil. Ainus, kellega neist kokku puutusin, oli Darnell, kuid ta teadis, et tasub eemale hoida. Tema sulges end ise sinna sarasse ja käskis mul selle kinni lüüa.”
Tüdruk vakatas, et hinge tõmmata ja silmitses mõlemat. „Tahan öelda seda, et minu arvates ma pole haige. Eriti kuna see mõjus nii ruttu kõigile, kes olid haiged.”
„Ma saan aru, aga –” alustas Alec, kuid Trina katkestas teda poolelt sõnalt.
„Ma pole lõpetanud,” sõnas ta teraval pilgul. „Ma tean, et peame olema ettevaatlikud. Ma võin olla haige. Ma tean, et oleme teineteist puudutanud, kuid üritame seda rohkem mitte teha. Mitte enne, kui oleme päris kindlad. Ja me peaksime kolmekesi endale uued maskid tegema ja hullupööra oma käsi ja nägu pesema.”
Markile meeldis, et tüdruk haaras ohjad enda kätte. „Kõlab hästi.”
„Absoluutselt,” nõustus Alec. „Niisiis, kus teised on? Lana, Misty, Konn?”
Trina viipas eri suundadesse. „Kõik on kusagile pugenud, hoiavad vahemaad. Et olla kindel, kuni keegi ei näita märke haigusest. Võib-olla veel paar päeva.”
Niisama päev-paar passida tundus Markile kõigist mõtetest halvim. „Ma läheksin hulluks. Leidsime töötahvli, kus on kaart kohast, kust see mägi tuli. Kogume varusid ja lähme sinna – võib-olla saame midagi teada.”
„Nõus,” sekkus Alec. „Peaksime siit võimalikult kaugele minema.”
„Oota – aga mis saab Darnellist?” küsis Mark. Kuigi ta teadis, mida nad ütlevad, tegi küsimine enesetunde vähemalt paremaks. „Kas me ei peaks teda maha matma?”
Trina ja Aleci pilk ütles kõik. Nad ei saanud riskida poisi laib lähedale sattumisega.
„Vii meid Lana ja teiste juurde,” ütles Alec Trinale. „Ja siis lahkume.”
Külast sõpru otsides muretses Mark, et ehk tahetakse nendega liituda. Kuid hirm oli end sügavale juurinud ja keegi ei söandanud kodust ninagi välja pista. Külas valitses kõhe vaikus, kuid Mark tundis, kuidas silmapaarid teda jälgisid. See ei tulnud üllatusena, mida rohkem Mark sellele mõtles. Maailm oli kõiki juba küllalt karistanud – miks nad peaksid riskima, et endale veel midagi kaela tõmmata?
Nad leidsid Misty ja Konna külast väljas, puuonni teiselt korruselt, teisel pool küla, Kaldujat ja sealseid laipu. Trina polnud kindel, kust Lanat leida. Nad avastasid ta umbes pool tundi pärast teele asumist jõe ääres põõsastes tukkumas. Naisele ei meeldinud, et nad ta magamise pealt tabasid, kuid ta oli end ära kurnanud. Niipea kui Mark ja Alec mäele ronisid ja metsa kadusid, oli ta juhtimise oma õlule võtnud. Pannud inimesi karantiini, käskinud laibad ühte kohta viia – ta ütles, et nad kandsid kindaid ja maske – ja aidanud toitu majast majja toimetada. Mitte keegi terves asunduses ei teadnud täpselt, mis juhtus, kuid Lana nõudis algusest peale, et tuleb olla ettevaatlik, juhul kui see peaks olema nakkuslik.
„Ma pole haige,” võttis ta loo kokku, kui nad valmistusid oja äärest lahkuma ja külla naasma. „See juhtus nii kähku – ja need, kes pärast haigestusid, on juba surnud. Mul oleks praeguseks arvatavasti juba sümptomid.”
„Kui ruttu?” küsis Mark. „Kui kiiresti see mõjus?”
„Kõik peale Darnelli surid kaheteistkümne tunni jooksul,” vastas naine. „Nad ärkasid ja sümptomid avaldusid umbes kahekolme tunni pärast. Ma tõesti usun, et kui keegi on praeguseks ikka veel elus ja sümptomiteta, on ta pääsenud.”
Mark vaatas nende seltskonda: Konn niheles närviliselt. Misty vaatas maha. Alec ja Lana vahtisid teineteisele pingsalt otsa, pealtnäha vaikides vesteldes. Ja Trina silmitses Marki. Tema pilk ütles kõik – nad pidid selle üle elama täpselt nagu kõik muugi.
Nad olid tund hiljem tagasi sara juures ja täitsid seljakotte nii suure hulga toidu ja varudega, kui vähegi kanda jõudsid. Nad hoidsid toimetades üksteisest eemale. Ettevaatlikkus näis nüüd juba loomulik. Mark pesi pakkimissagina jooksul vähemalt kolm korda käsi.
Nad olid just lõpetanud, kõigil varusid täis kott seljas, kui Misty oiatas. Mark pöördus, et tüdrukuga nõustuda – pakid olid tõesti rasked –, aga kui poiss nägi Misty nägu, vajus tal süda saapasäärde.
Tüdruk oli kahvatu ja toetus mõlema käega lauale. Mark oli jahmunud – viimati, kui ta Misty poole vaatas, oli tüdrukuga kõik korras. Seejärel andsid Misty jalad järele ja ta varises ühele põlvele. Ta puudutas üht näopoolt, kompides, justkui pelgaks, mida võib sealt eest leida.
„Mu … pea valutab,” sosistas ta.
13. PEATÜKK
„Kõik välja!” hüüdis Lana. „Välja! Kohe!”
Mark oli sõnatu. Iga osa temast tahtis teha täpselt vastupidi käsule. Ta tahtis oma sõpra aidata.
„Välja. Siis saame rääkida!” käis Lana peale. Ta viipas ukse poole.
„Minge,” sõnas Misty jõuetult. „Tehke, nagu ta ütleb.”
Mark ja Trina vahetasid pilgu, kuid tüdruk kõhkles vaid hetke, enne kui uksest välja astus. Alec kõndis tema kannul, seejärel Lana.
Mark pöördus lahkuma, kuid märkas siis, et Konn polnud end liigutanudki.
„Hei … tule. Lähme välja ja räägime. Misty, ütle talle.”
„Tal on õigus, Konnake,” sõnas tüdruk. Ta libistas seljakoti põrandale ja istus selle kõrvale maha. Mark ei suutnud uskuda, kui ruttu oli täiesti tervest inimesest saanud keegi, kes ei saa maastki püsti, on liiga nõrk, et seista. „Mine ja lase mul järele mõelda. Võib-olla ma sõin midagi imelikku.” Aga Mark sai aru, et tüdruk ei uskunud seda ise ka.
„Me ei saa lihtsalt inimesi muudkui maha jätta,” ütles Konn, pilk Markil.
„Keda huvitab, mida sa teed, kui sa lõpuks surnud oled!” vastas Misty. „Kuidas sa siis end tunneksid, kui olukord oleks vastupidine? Sa tahaksid, et läheksin ära. Nii et mine!” See näis temalt küllalt palju energiat röövivat – ta vajus kössi ja heitis poolenisti pikali.
„Tule,” sõnas Mark. „Me ei jäta teda maha. Lähme lihtsalt välja rääkima.”
Konn marssis sarast välja, porisedes endamisi. „See kõik on täiesti haige. Täiesti haige.”
Mark vaatas Misty poole, kuid tüdruk põrnitses põrandat, hingates aeglaselt ja sügavalt. Poiss ei saanud suult enamat kui „Vabandust” ja ühines teistega.
Nad otsustasid anda Mistyle tunni. Vaadata, mis saab. Vaadata, kas tal hakkab parem või halvem.
Või jääb kõik endiseks.
See oli hullumeelne tund. Mark ei suutnud rahulikult paigal istuda. Ta tammus
