ainsad, kes nende pea kohal juhtunud katastroofist eluga pääsesid, oleksid kalgid kurjategijad.
Trina leidis karbi valmistoitu, mille keegi oli kaoses maha jätnud. Mark kannab seda nüüd, mõlemad neist lülitunud omamoodi instinktiivsele ellujäämisrežiimile. Aga teistega on ilmselgelt sama lugu ja iga inimene, keda nad joostes märkavad, tundub teadvat, et Markil ja Trinal on midagi, mida võiks himustada. Ja võib-olla pole see ainult toit.
Ükskõik kui palju kordi nad maa-aluse labürindi räpastes palavates käikudes haake teevad ja pööravad, ei õnnestu jälitajast lahti saada. Mees on suur ja kiire ning muutunud justkui varjuks. Ent iga kord, kui Mark tema poole selja taha vaatab, näib mees mõnda õnarusse või kitsusesse kaduvat.
Nad jooksevad mööda pikka koridori, kus on pahkluudeni vesi, ja iga sammuga kostab plärtsatusi. Marki mobiiltelefon on ainus valgusallikas ja poiss pelgab hetke, mil aku tühjaks saab. Mõte viibida selles kohas üksi ja aimamata, kuhu peaks minema, täielikus pimeduses, ajab talle hirmu nahka. Trina jääb äkitselt seisma ja haarab Markil käest, tõmbab ta paremale, avausse, mida poiss ei märganud. Nad on väikeses ruumis – see paistab olevat vana laoruumi kui kasutati veel seda osa süsteemist, vana metroo aegadel.
„Lülita see välja!” sosistab tüdruk ägedalt ja sikutab poissi sügavamale ruumi ning seisab tema taha.
Mark lülitab telefoni välja, mattes nad pimedusse, mille pärast ta ennist just muretses. Esimene sisetunne käsib paanitseda, karjuda ja pimesi ringi kobada. Kuid see on vaid põgus hullumeelsushetkega, mis möödub. Ta hingab rahulikumalt ja on tänulik, et tunneb Trina käe puudutust oma seljal.
„Ta polnud piisavalt lähedal, et näha meid siia astumas,” sosistab tüdruk talle selja tagant kõrva. „Ja ta ei saa vees vaikne olla. Ootame ta ära.”
Mark noogutab, kuid talle meenub siis, et Trina ei näe teda. „Olgu,” ütleb ta vaikselt. „Aga kui ta leiab kuidagi tee meie juurde üles, aitab põgenemisest. Ühendame jõud ja anname talle peksa.”
„Olgu. Hakkame vastu.”
Trina pigistab tal kätt ja küünitab poisi poole. Hoolimata absurdsusest sellisel hetkel midagi niisugust tunda, nendes oludes, punastab Mark pealaest jalatallani, kihelused ja külmavärinad üle kogu kere. Kui see tüdruk vaid teaks, kui väga ta poisile meeldib. Mark tunneb süüpistet, et on kusagil sügaval sisimas tänulik selle tundmatu tragöödia ees, sest see sundis neid kokku.
Ta kuuleb kaugusest paari plärtsatust. Seejärel veel mõnda – ilmselgelt on need sammud vees, selles väikeses tunnelis laoruumi ees. Siis kostavad ühtlased plärtsatused, mis üha valjenevad, kui nende jälitaja – Mark eeldab, et see on tema – lähemale jõuab. Mark surub Trina tüdruku vastu seina, soovides, et nad saaksid mingil moel telliskividesse haihtuda.
Valgus vilksatab Markist paremal, pannes ta üllatusest peaaegu hüüatama. Lähenevad sammud peatuvad. Mark kissitab – tema silmad on pimedusega juba harjunud – ja üritab näha valgusallikat. See liigub ja läigib ruumis, peatudes Marki silmis ja pimestades poissi. Mark lööb pilgu maha. See peab olema keegi, kellel on taskulamp.
„Kes sa oled?” küsib Trina. Ta sosistab, kuid tema hääl kõlab nagu megafonist, sest Mark on niivõrd ärevil.
Taskulamp liigub taas, kui keegi seinas olevast august sisse ronib ja püsti tõuseb. Mark ei näe kuigi täpselt, aga see paistab olevat mees. Räpane mees, kelle juuksed on sassis ja riided räbalais. Tema selja tagant ilmub välja teine mees, kelle järel veel üks. Nad näevad kõik ühesugused välja – räpased, meeleheitel ja ohtlikud. Kolmekesi.
„Arvan, et küsimusi esitame siin meie,” ütleb esimene võõras. „Olime siin ammu enne teid ja meile ei meeldi külalised üldse mitte. Miks siin üldse inimesed ringi kalpsavad nagu kassid? Mis juhtus? Te kaks ei näe välja sellised, kes tuleksid meiesuguseid külastama.”
Mark on üdini hirmul. Temaga pole kunagi midagi ligilähedastki juhtunud. Ta otsib sõnu, tundes, et peab vastama, kuid Trina jõuab temast ette.
„Kuule, mõtle ise. Me ei oleks siin, kui üleval poleks juhtunud midagi kohutavat. Linnas.”
Mark leiab oma hääle taas üles. „Kas te pole märganud, kui kuum on? Meie arvates oli see kas pomm, gaasiplahvatus või midagi sellist.”
Mees kehitab õlgu. „Arvad, et meid huvitab? Mind huvitab vaid see, mida järgmiseks söön. Ja võib-olla kukkus meile täna sülle midagi päris head. Väike üllatus mulle ja poistele.” Ta silmitseb Trinat pealaest jalatallani.
„Te ei puuduta teda,” ütleb Mark, pilk mehe silmis andmas julgust, mida ta vaid mõne minuti eest ei leidnud. „Meil on pisut toitu – võite selle võtta, kui meid vaid rahule jätate.”
„Me ei anna talle oma toitu!” nähvab Trina.
Mark pöörab tüdruku poole ja sosistab: „Parem ikka kui kõri läbilõikamine.”
Poiss kuuleb klõpsatust, seejärel veel üht. Kui ta uuesti meeste poole vaatab, näeb ta hõbedastelt teradelt valgust välkumas.
„Te peaksite meie puhul ära õppima, et meil pole siinkandis kommet kaubelda,” ütleb üks mehi. „Võtame toidu ja ka kõik muu, mida tahame.”
Nad hakkavad ettepoole liikuma ja ühtäkki ilmub vasemalt kogu, kes siseneb väliskäigu ukseavast. Mark jõuab vaevu hingegi tõmmata, kui jälgib lühikest, ent vägivaldset kaost, mis otse tema silme all aset leiab. Kehad väänlevad, käed vehivad, nuge lüüakse kõrvale, löögid ja oiatused. Jääb mulje, nagu oleks ruumi sisenenud superkangelane, kes kasutab kiirust ja jõudu, et kolmele sissetungijale kere peale anda. Vähem kui minutiga lebavad kolm meest keras põrandal, oiates ja vandudes. Taskulamp on põrandale visatud ja valgustab väga suure mehe saapaid.
Selle, kes neid jälitas.
„Võite mind hiljem tänada,” ütleb ta madalal, kriipival häälel. „Minu nimi on Alec. Ja minu arvates on meil palju suurem probleem kui need luuserid siin.”
15. PEATÜKK
Mark ärkas, küljes tugev valu. Ta oli lebanud kivil mitu tundi, vähemalt tunne oli selline. Ta veeretas end oiates selili, vaatas läbi pea kohal olevate okste valget taevast … ja mäletas unenägu minevikust niivõrd elavalt, nagu seda oleks talle kinoekraanil näidatud.
Alec oli nad tol päeval päästnud ja pärast seda veel lõputuid kordi. Aga Mark tundis end kindlalt, teades, et oli talle rohkem kui korra vastuteene teinud. Nende elud olid omavahel seotud nagu mäe kaljud ja maapind, mille nõlval nad just magasid.
Teised ärkasid poole tunni jooksul. Alec valmistas neile kõigile kiire hommikusöögi munadest, mida oli saras praadinud. Peagi tuli küttida; Mark tundis kergendust, et see ei lasunud tema õlul, kuigi ta oli varem ka omalt poolt panustanud. Kui nad istusid ja sõid, üsna vaiksed ja andmas endast parimat, et üksteist ega asju mitte katsuda, mõlgutas Mark mõtteid. Teda ärritas, et keegi oli kõik ära rikkunud just siis, kui nad hakkasid end tundma juba enam-vähem normaalselt.
„Valmis edasi minema?” küsis Alec, kui söök oli otsas.
„Jep,” vastas Mark. Trina ja Lana vaid noogutasid.
„See tahvel on kui jumala kingitus,” sõnas Alec. „Selle kaardi ja kompassiga jõuame minu arvates üsnagi kindlalt kohale, otsejoones. Kes teab, mida eest leiame.”
Nad asusid teele,
