Võgotskit ei paelu individuaalsed erinevused laste kognitiivses arengus. Mitmed teised psühholoogiakoolkonnad on seevastu pööranud erilist tähelepanu just inimeste vaimsete võimete ja nende arengu individuaalsete erinevustele. Nende hulka kuulub psühhomeetriline lähenemine vaimsetele võimetele, mis on kõige vanem individuaalsete erinevuste teoreetiline käsitlus. Kognitiivsete võimete individuaalseid erinevusi püüavad seletada ka mitmed uuemad psühholoogiasuunad. Õppimisteooria esindajad rõhutavad õppimise ja kogemuste tähtsust, uuemates käsitlustes just teadmiste struktuuri ja selle ülesehitust. Informatsioonitöötlussuund toetub rikkalikule eksperimentaalsele materjalile ja tänu sellele koolkonnale teame protsessidest, mis on kognitiivse arengu aluseks, näiteks mis juhtub siis, kui laps lahendab ülesandeid. Informatsioonitöötlussuund on toonud teoreetilistesse käsitlustesse mitmeid teiste valdkondade, näiteks kognitiivse psühholoogia ja neuroteaduste mõisteid seletamaks kognitiivset arengut. Nii informatsioonitöötlussuuna kui neopiaget’liku käsitluse kohaselt tulenevad vaimsete võimete erinevused just nendest protsessidest, millega informatsiooni töödeldakse (vaimsetes protsessides, representatsioonides, strateegiates).
Intellektuaalse arengu psühhomeetriline käsitlus
Paljud psühholoogid on huvitatud laste vaimsete võimete individuaalsetest erinevustest ning vaimsete võimete mõõtmiseks vajalike testide väljatöötamisest. Kuidas erinevas vanuses laste intellektuaalset arengut mõõta? Kas lapseeas mõõdetud IQ ennustab edaspidiseid intellektuaalseid saavutusi? Missugustest faktoritest intelligentsus koosneb ja kas need faktorid vanuse suurenedes muutuvad? Intelligentsust uuritakse sageli nii, et võrreldakse ülesannete lahendamise edukuse individuaalseid erinevusi. Tihti on inimese IQ lapseeas tugevas korrelatsioonis tema IQga täiseas: kes on tublimate testisooritajate seas lapsepõlves, kipub seda olema ka hilisemas elus ning vastupidi. Samas suureneb üldine intellektuaalse funktsioneerimise tase oluliselt koos vanuse kasvuga: vaatamata individuaalsetele erinevustele, muutuvad peaaegu kõigi IQ- testide tulemused ajaga paremaks.
Psühhomeetriline lähenemine laste intelligentsusele on ühelt poolt põhjustatud praktilistest kooliga seotud eesmärkidest. Testid võimaldavad mõõta kiiresti lapse intelligentsust ning lapsi selle alusel võrrelda ja reastada. Testide kasutamise eesmärgiks on alati laste järjestamine võimete alusel, mis on oluline, et lapsi vastavalt võimetele vastavatesse koolidesse ja klassidesse välja valida. Teiselt poolt on vaimsete võimete taseme mõõtmine oluline selleks, et võimalikult varakult diagnoosida lapse arengus mahajäämust.
Lapse vaimne vanus
Nagu peatükis „Mis on intelligentsus?” juba kirjutati, töötasid prantsuse psühholoogid Alfred Binet ja Théophile Simon 1905. aastal välja esimese laste vaimseid võimeid mõõtva skaala. Selle nn Binet’-Simoni skaala eesmärgiks oli leida lapsed, kes on oma intellektuaalses arengus eakaaslastest maha jäänud ning seepärast ei saa harilikus koolis hästi hakkama. Testi valiti 30 ülesannet, mille lahendamisel õpetajate poolt headeks õpilasteks peetud lapsed said hästi hakkama, halvad õpilased aga jäid hätta. Ülesannete hulgas oli nii sõnade defineerimise, arusaamise ja põhjendamise kui arvutamisülesandeid. Testi ülesanded reastati raskusastme järgi, alates sellest, kas laps jälgib silmadega liikuvat eset kuni selleni, kas ta oskab ütelda, mille poolest erinevad teineteisest kaks abstraktset sõna (nt igavus ja väsimus). Binet’lt pärineb ka vaimse vanuse mõiste (vt Anastasi, 1988). Näiteks kui viieaastane laps suudab lahendada testi samal tasemel nagu suurem osa kolmeaastastest, on ta oma vaimses arengus kaks aastat teistest lastest maha jäänud ning vaimselt vanuselt kolmeaastase tasemel. Kindlasti tuleb Binet’ teeneks lugeda ka seda, et veitsi psühholoog Jean Piaget kujunes sedavõrd silmapaistvaks arengupsühholoogiks. Nimelt sai Piaget’ intellektuaalse arengu teooria alguse tema huvist selle vastu, missuguseid vigu erinevas vanuses lapsed Binet’ teste täites teevad. Just standardiseeritud testi (mis see on, saab täpsemalt lugeda peatükist „Mis on intelligentsus?”) vigade mustri uurimine viis Piaget’ tema ideedeni intellekti struktuurist ja selle muutumisest arengu käigus.
Meenutame, et lühend IQ (intelligentsuskoefitsient) pärineb Saksa psühholoogilt William Sternilt (1871–1938), kes väitis 1912. aastal, et intelligentsustaset saab mõõta, jagades lapse vaimse vanuse (s.o millisele eale vastavaid testiülesandeid ta suudab lahendada) tema kronoloogilise vanusega. 1916. aastal andis USA psühholoog Lewis Terman (1877–1956) välja uue Stanfordi-Binet’ skaala vaimse vanuse skoori leidmiseks, kus IQ võrdus vaimse vanuse protsendiga kronoloogilisest vanusest (vt ka pt „Mis on intelligentsus?”). Keskmise lapse IQ oli seega 100. IQ võimaldab intellektuaalsete võimete alusel võrrelda mitte üksnes samas vanuses, vaid ka eri vanuses lapsi. IQ abil on ka lihtsam arvutada seoseid lapse vaimse võimekuse ning mingite teiste näitajate, näiteks tema koolihinnete vahel. Hiljem on välja töötatud standardiseeritud intelligentsusskaalad mõõtmaks intelligentsust mitte vanuselise koefitsiendi, vaid normaaljaotuse alusel.
LASTE INTELLIGENTSUSTESTID
Nagu eespool öeldud, mõõdavad intelligentsustestid vaimset võimekust, mis on vajalik erinevat liiki ülesannete lahendamiseks. Laste intelligentsustestid erinevad üksteisest selle poolest, missugused ja kui rasked ülesanded seal on. Kuna laps teeb oma vaimsete võimete arengus läbi suuri muutusi, erinevad laste uurimiseks kasutatavad testid ka selle poolest, millisele vanusevahemikule konkreetne test on mõeldud: imiku uurimiseks kasutatav test ei sobi eelkooliealise või teismeeas lapse uurimiseks. Eri vanuses lastele on vaja eri tüüpi ja raskusastmega ülesandeid, samuti erisuguseid norme. Väiksematele lastele on vaja norme iga kuu või paari kuu kohta. Binet’-Simoni test oli mõeldud kolme kuni 13aastaste laste vaimsete võimete uurimiseks. Testis olid kognitiivsed ja motoorsed ülesanded. Selle testi ümbertöötatud versioon – Stanfordi-Binet’ skaala – on ka praegu kasutusel ning erineb teistest intelligentsustestidest selle poolest, et siin on rohkem lühimäluülesandeid kui teistes testides. Laialdaselt on kasutatud ka mitmeid teisi teste, nagu WISC-IV (Wechsleri test 6–16aastastele lastele; Wechsler, 2003) ja Kaufmani test (KABC-II; Kaufman & Kaufman, 2004) 3–18aastastele lastele. Mõlemad testid mõõdavad nii üldist intelligentsust kui intelligentsuse eri tahke. Väiksemate laste (2–7aastaste) uurimiseks kasutatakse WPPSI-Ri (Wechsler, 2002). WISCi kasutatakse nii andekate kui ka arenguprobleemidega laste väljaselgitamiseks. See test sobib hästi ka neuroloogiliste probleemidega laste uurimiseks. Bayley imiku ja väikelapse arengu skaalad (Bayley-III)) on ilmselt kõige populaarsem imikute ja väikelaste uurimise test. Test on mõeldud 1–42kuuste laste vaimsete ja motoorsete võimete uurimiseks. Test sisaldab tunnetus-, keele- ja käitumisülesandeid. Intelligentsustestides on tavaliselt ka verbaalseid ülesandeid, v.a laialdaselt kasutatavas Raveni kasvava raskusastmega maatriksite testis (Raven, Raven & Court, 2003), kus tuleb leida mitmesuguste kujundite puuduvad osad. Värviline kasvava raskusastmega maatriksite test on mõeldud 5–11aastaste laste, standardne kasvava raskusastmega maatriksite test aga 6–12aastaste laste testimiseks. Raveni test sobib just nende laste vaimsete võimete uurimiseks, kellel on keeleprobleeme või erinev kultuuritaust.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами
