arengu kohta lapseeas saab põhjalikumalt lugeda peatükist „Laste intellektuaalne areng”.
Intelligentsuse muutumine täiskasvanueas
Läbilõikeuuringud näitavad, et intelligentsus muutub inimese elu jooksul üsna palju. Elukestvate trendide jälgimine kinnitab ka seda, et intelligentsuse alavormide eristamine on vajalik, sest erinevad võimed arenevad ja vananevad erisuguse kiirusega. Näiteks verbaalsed võimed võivad kasvada veel keskeas ja hiljemgi, kuid induktiivsete järelduste tegemise oskus hakkab tasapisi halvenema juba alates 30. eluaastast.
Kristalliseerunud intelligentsus (Gc) on voolavast intelligentsusest (Gf) märgatavamalt püsivam ja selle langus vanemas eas palju aeglasem. Tuginedes Paul Baltese ta tema kolleegide tööle (Li jt, 2004), on inimese elu jooksul toimuvaid muutusi kujutatud joonise 11 abil. Joonis 11 näitab, et voolav intelligentsus areneb kiiresti, jõudes umbes 25. eluaasta paiku maksimumini ning hakkab seejärel üsna kiiresti langema. Seevastu kristalliseerunud intelligentsus areneb aeglasemalt ja jõuab tippu 35. eluaasta paiku, pärast mida hakkab koos vanuse kasvuga aeglaselt kahanema. Lisaks muutuste kiirusele on voolava intelligentsuse muutuste amplituud palju suurem. Umbes 75. eluaastaks jõuab inimene voolavatelt võimetelt tagasi tasemele, kus ta oli 10aastaselt. Seevastu vanurid, keda haigused on säästnud, jäävad kristalliseerunud võimetelt tasemele, mille nad olid saavutanud 20. eluaastaks.
JOONIS 11. Voolava ja kristalliseerunud intelligentsuse muutus inimese eluea jooksul (Li jt, 2004 põhjal).
Intelligentsuse stabiilsus
Stabiilsusel on mitu tähendust. Absoluutseks stabiilsuseks saab nimetada olukorda, kui sama inimene täidab testi kahel korral ja saab täpselt sama summaarse skoori. Igasugune kahe testimiskorra lahknevus kõneleb tulemuste ebastabiilsusest. Kuid absoluutset stabiilsust pole põhjust alati eeldada. Näiteks 8aastane eesti laps lahendab Raveni testi 60 küsimusest keskmiselt 27. Kaks aastat vanem laps suudab lahendada keskeltläbi juba 10 küsimust rohkem. Kuid selline soorituse paranemine ei tähenda tingimata, et lapse suhteline paiknemine eakaaslaste hulgas selle kasvuga muutuks – kõigi tulemused ju paranevad. Relatiivseks ehk suhteliseks stabiilsuseks nimetatakse mingis valimis intelligentsustesti skooride pingerea püsivust. Kui me testime mingit hulka lapsi kaheaastase vahega, siis ideaalseks relatiivseks stabiilsuseks oleks see, et IQ skooride järjestus kahel erineval testimisel on täpselt ühesugune. Korrelatsiooni suurus kahe pingerea vahel näitabki IQ-testide suhtelist stabiilsust.
Kuigi IQ skooride suhteline stabiilsus on üsna kõrge isegi siis, kui kahe testimise vahe on üle 60 aasta (Deary, 2001), siis stabiilsuse täpne määr siiski erineb vanuseti. Üldine reegel on see, et vanuse kasvuga IQ skooride relatiivne stabiilsus suureneb. Seega võib lapsepõlves tehtud kordustestimisel asend IQ pingereas rohkem muutuda kui sama ajalise vahega tehtud kordustestimisel täiskasvanueas.
PÄRILIKE TEGURITE MÕJU INTELLIGENTSUSELE
Kui tuleb juttu sellest, millest inimeste intelligentsustaseme erinevused on tingitud, pööratakse pilgud tihti geenide poole. Tõepoolest, inimesed erinevad üksteisest oma DNA poolest ning kaksikutel ja adopteeritud lastel tehtud tuhanded uuringud on veenvalt näidanud, et pärilikel teguritel on inimeste intelligentsuseerinevuste kujundamisel kaalukas roll.
Täpsemalt on uuritud, mil määral on geneetiliselt identsed ühemunakaksikud üksteisele intelligentsuse poolest sarnasemad kui erimunakaksikud, kes sarnanevad geneetiliselt umbes 50 % ulatuses. Thomas Bouchard ja Matt McGue võtsid 30 aastat tagasi kokku toonaseks teada olnud tulemused ning näitasid, et ühemunakaksikute IQ-testide tulemused olid väga kõrges korrelatsioonis (0,86; Bouchard & McGue, 1981). Ka erimunakaksikute testitulemused olid tugevalt seotud (0,60), ent vahe oli märgatav. Nende tulemuste põhjal on lihtsa tehtega võimalik välja arvutada pärilike tegurite mõju (tähistatakse h2) inimeste intelligentsuse erinevustele. Kui 50 % ulatuses erinev DNA vähendab inimeste testitulemuste seost 0,86 – 0,60 = 0,26 võrra, siis on lihtne oletada, et 100 % ühesuguste geneetiliste tegurite mõju oleks 2 × 0,26 = 0,52. Seega võib öelda, et üldjoontes on pisut enam kui 50 % ulatuses inimeste IQ erinevused tingitud geneetilistest erinevustest.
Veel on pärilikkuse mõju võimalik hinnata sünnihetkel või imikueas lahutatud ühemunakaksikute sarnasust hinnates. Niisuguseid kaksikutepaare on maailmas küll vähe, aga piisavalt sedalaadi uuringute korraldamiseks. Kui inimesed on geneetiliselt identsed, aga pole koos kasvanud ega tihti üldse kokku puutunud, siis saab kogu nende sarnasus tuleneda vaid geneetilistest teguritest. Tulemused on näidanud, et eraldi kasvanud ühemunakaksikud on oma intelligentsustaseme poolest vaid õige pisut erinevamad kui ühes peres kasvanud ühemunakaksikud (Bouchard, Lykken, McGue, Segal & Tellegen, 1990).
Pärilike tegurite mõju hindamiseks vaadeldakse vahel ka lapsendatud laste sarnasust oma kasuvanemate ning bioloogiliste vanematega. Kui laps sarnaneb oma pärisemaga, vaatamata sellele, et pole teda kunagi näinud, siis on see sarnasus eeldatavasti tingitud geneetilistest teguritest. Tõepoolest, on leitud, et kohe pärast sündi lapsendatud lapsed sarnanevad hiljem tunduvalt rohkem oma bioloogilise emaga kui kasuvanematega (Loehlin, Horn & Willerman, 1989).
Väga jämedalt öeldes on umbes pool inimeste IQ skooride erinevustest tingitud nende DNA erinevustest. See on aga tõesti väga üldine hinnang, sest pärilike tegurite mõju ulatus sõltub üsna mitmest asjast. Kõigepealt vanusest. On väga hästi teada, et pärilike tegurite mõju inimeste IQ erinevustele on lapseeas üsna tagasihoidlik (20–30 %), ent hakkab koolieas kiiresti kasvama ning muutub täiskasvanuna väga suureks (kuni 80 %; Plomin & Spinath, 2004). See näib esmapilgul olevat vastuolus intuitsiooniga, aga seletub ilmselt asjaoluga, et vanemaks saades muutub inimeste endi roll oma keskkonna valikul ja mõjutamisel suuremaks ning seetõttu muutuvad ka mittegeneetilised mõjud IQ erinevusele (nt haridus, loetud raamatud, sõbrad jms) kaudselt geneetiliste tegurite vahendajaiks (sest inimesed valivad ja kujundavad keskkonda osaliselt lähtuvalt oma geneetilistest eeldustest). Teiseks sõltub pärilike tegurite mõju keskkonnatingimustest. Kui kõik inimesed elaksid täpselt sarnastes keskkonnatingimustes, siis oleksid kõik nende erinevused paratamatult geneetiliste tegurite tulemus. Loomulikult oli see liialdus, sest niisugust olukorda, kus kõik elaksid täpselt sarnastes tingimustes, ei suudetud saavutada isegi Nõukogude Liidus. Ometi erinevad keskkonnad üksteisest arengutingimuste mitmekesisuse poolest ning see mõjutab paratamatult pärilikkuse määra kohta saadavat hinnangut. Keskkonnatingimused mõjutavad pärilikkuse määra ka geneetiliste tegurite avaldumist mõjutades. Näiteks on teada, et viletsas keskkonnas ei saa geneetilised tegurid, mis normaaltingimustes mõjutavad inimeste intelligentsuse erinevusi, oma täit mõju avaldada ning seetõttu on pärilikkuse osakaal IQ erinevustes väiksem (Turkheimer, Haley, Waldron, D’Onofrio & Gottesman, 2003).
Pärilike tegurite mõju kohta inimeste intelligentsuse erinevustele võib lähemalt lugeda peatükist „Intelligentsus ja geenid”.
LASTETOA MÕJU INTELLIGENTSUSELE
Kaksikute ning lapsendatud laste uurimine on peale pärilike tegurite mõju võimaldanud hinnata ka seda, mil määral mõjutavad inimeste intelligentsustaset need tegurid, mis on küll seotud kasvukeskkonnaga ehk perekonnaga, ent pole geneetilised (vanematelt saadud geenid). Sellesse mõjutegurite gruppi kuuluvad näiteks vanemate haridustase ja kasvatusviisid, pere sotsiaal-majanduslikud tingimused ja palju muud. Kasvukeskkonna mõju arvutamiseks tuleb lihtsalt koos kasvanud ühemunakaksikute (kelle sarnanuse tingivad nii jagatud geenid kui jagatud kasvukeskkond) sarnasusest (86 %) lahutada geneetiliste tegurite osakaal (52 %). See lihtne tehe näitab, et keskeltläbi võib kasvukeskkonna mõjude arvele kirjutada umbes kolmandiku (34 %) inimeste intelligentsuse erinevustest.
Ent siin on jälle üks aga. Ka kasvukeskkonna mõju ulatus sõltub inimeste vanusest. Kui enne näitasime, et geneetiliste
