Gottfredson (2003) analüüsis põhjalikult väidet, et praktiline intelligentsus, mis põhineb suuresti vaiketeadmistel, erineb põhimõtteliselt akadeemilisest intelligentsusest. Gottfredsoni arvates saab seda väidet tõeseks pidada vaid ignoreerides suurt hulka andmeid, mis tõestavad vastupidist. Praktilise intelligentsuse teooria tõenduspõhi on väga lünklik ja põhineb vähestel uuringutel, mis on väga halvasti dokumenteeritud. Pole ühtegi tõsiselt võetavat tõendust, et üldintelligentsus ei ole reaalelulise edukuse seletamisel sama hea või isegi parem kui Sternbergi postuleeritud praktiline intelligentsus.
Emotsionaalne intelligentsus
Emotsionaalse intelligentsuse mõiste võtsid ühena esimestest kasutusele Peter Salovey ja John Mayer (Salovey & Mayer, 1990). Tõeliselt tuntuks sai see sõnapaar alles pärast seda, kui 1996. aastal ilmus Daniel Golemani raamat „Emotsionaalne intelligentsus” (Goleman, 1996), mis vastandab ennast selgelt akadeemilisele intelligentsuse uurimisele. Tüüpilise määratluse kohaselt on tegemist inimese enda tajutud võimega ära tunda, hinnata ja kontrollida nii enda kui ka teiste emotsioone.
Emotsionaalse intelligentsuse liikumine tekkis mõnede inimeste rahulolematuse tõttu akadeemiliste intelligentsuseuuringutega. Oma rahulolematuse väljendamiseks tuldi välja väidetega, et IQ ei ole ainus, mis määrab inimese edukuse elus. Peale intelligentsuse on inimesel emotsioonid, mis mängivad olulist osa selles, kuidas inimene tuleb toime ümbritseva maailmaga. Akadeemiline võimekus ei valmista inimest hästi ette raskusteks, mida saatus võib tema eluteele veeretada. Kuigi kõrge IQ ei garanteeri automaatselt rikkust, edukust ja õnne, on lääne kultuur emotsionaalse intelligentsuse entusiastide arvates klammerdunud akadeemilise edukuse külge, ignoreerides oskust mõista teiste tundeid ja valitseda enda emotsioonide üle – ometi on just neil inimese elus oluline tähtsus.
Ilmselt ei kahtle keegi, et emotsioonidega toimetulek kujundab olulisel määral inimese elu. Kuid pole ühtegi mõjuvat põhjust, miks peaks seda toimetulekut nimetama üheks intelligentsuse alavormiks. Sarnaselt võiks hakata elavat soole peristaltikat ja tõhusat seedimist nimetama füsioloogiliseks intelligentsuseks. On vähetõenäoline, et seedimishäired käiksid kaasas eranditult madala intelligentsusega (ehkki vahel on leitud, et madalam intelligentsus on seotud kõhuhädadega: selle kohta võib lugeda peatükist „Intelligentsus, tervis ja surm”). Järelikult on seedimine midagi sellist, mida traditsiooniline IQ-käsitlus suuresti ignoreerib, kuid mis mõjutab ometi oluliselt inimese elukäiku. Analoogia põhjal võiks ka kehalist tublidust hakata nimetama motoorseks intelligentsuseks (muide, Howard Gardneri mitmese intelligentsuse teooria seda teebki). Tundub, et Goleman tahab oma emotsionaalse intelligentsuse kontseptsiooniga saavutada korraga kahte teineteist välistavat asja: esiteks seda, et emotsionaalne toimetulek oleks midagi erinevat intelligentsusest ning et emotsionaalne toimetulek kannaks intelligentsuse nime.
Enamus Golemani raamatus toodud seletusi pärinevad valdkonnast, mida võiks nimetada ajumütoloogiaks. Näiteks ei kõnele Goleman raevu anatoomiast mitte ülekantud, vaid otseses tähenduses. Nii nagu Paul Broca avastas omal ajal kõnekeskuse, nii on Goleman enda arvates avastanud emotsioonide keskuse, milleks on mandeltuum (amügdala). Goleman kirjutab oma raamatus: „Joseph LeDoux New Yorgi ülikooli neuroteaduste keskusest oli esimene, kes avastas mandeltuuma võtmeosa emotsionaalses ajus” (lk 15). Selle järgi tundub, et LeDoux oleks justkui väitnud, et inimese ajus on mitmeid arvuteid, kuid see ainus, mis tegeleb emotsioonide väljaarvutamisega, asub mandeltuumas. LeDoux ise on lugejaid hoiatanud, et mandeltuuma ei tuleks vaadelda „universaalse emotsioonide kompuutrina”. LeDoux’ arvates on üsna usutav, et mandeltuumas kirjutatakse valmis suur osa hirmuga seotud programmist, kuid teised emotsioonid võivad pärineda hoopis muudest ajuosadest. H. Klüver ja P. Bucy kirjeldasid juba 1937. aastal nähtust, mida nad nimetasid „psüühiliseks pimeduseks”, mis tulenes katseloomade mandeltuuma purustamisest. Goleman seab loetu põhjal kokku mitmeid põnevaid stsenaariume selle kohta, kuidas ajus asjad „tegelikult” toimuvad. Näiteks kõmmutas Bobby Crabtree oma tütre maha sellepärast, et amügdala töötleb meeltelt saadud andmeid enne seda, kui need jõuavad ajukoorde – just mandeltuum tingiski tema tormaka ja mõtlematu tegutsemise (lk 18). Murdvaras Richard Robles tappis ägedushoos kööginoaga Newsweek’i 21aastase reporteri Janice Wylie, sest mandeltuum „kaaperdas” lühikeseks ajaks tema ajukoore ja võttis juhtimise enda kätesse (lk 14). Kui arendada seda loogikat edasi, siis ei tuleks elektritoolile saata õnnetu Richard Robles – kirurgi noa alla peaks sattuma hoopis tema mandeltuum.
Mõneti paradoksaalne on asjaolu, et emotsionaalse intelligentsuse valdkonna üks tsiteeritumaid töid (Davies, Stankov & Roberts, 1998)7 näitab üsna veenvalt, et sellist nähtust nagu emotsionaalne intelligentsus pole olemas. Tavaliselt mõõdetakse emotsionaalset intelligentsust enesekohaste raportite abil. Inimesed peavad ise ütlema, kui head inimesetundjad ja teiste emotsioonide lugejad nad on. Kui inimesetundmine on võime, siis peaks ta olema seotud teiste võimetega, näiteks võimega lahendada matemaatikaülesandeid või oskusega kindlaks määrata, kas kaks sõna on tähenduselt sarnased, vastandlikud või ilma omavahelise seoseta – enamik teisi võimeid ju on üksteisega seotud. Daviese ja tema kolleegide töös enesel hinnatud emotsionaalse intelligentsuse ja IQ vahel seos aga puudus. Seevastu enesekohased emotsionaalse intelligentsuse hinnangud olid seotud isiksuse seadumustega. Samuti ei moodustanud erinevad väidetavalt emotsionaalset intelligentsust nõudvad ülesanded ühte koherentset faktorit, mis sundis autoreid järeldama, et tegemist on kontseptsiooniga, mida ei ole võimalik ilma sisemiste vastuoludeta määratleda.
Üks ilmne põhjus, miks emotsionaalset intelligentsust on raske täpselt defineerida, on see, et inimestel puudub teadmine selle kohta, kui edukad nad on teiste inimeste tunnete, mõtete ja kavatsuste lugemisel. Inimeste subjektiivsed raportid enda inimesetundmise võimekusest ei seostu tegeliku oskusega hinnata teise inimese isiksuseomadusi või ära tunda näos ja kõnes avalduvaid emotsioone (Realo jt, 2003). Sarnaselt Daviese ja kolleegide töös väidetuga oli enda hinnatud emotsionaalne intelligentsus pigem isiksuseomadus, mitte inimese vaimse võimekuse näitaja. Võime täpselt kirjeldada teise inimese seadumusi ja välja lugeda näost või kõnest, mida inimene tunneb, oli aga üsna hästi seotud inimese IQga. Seega pole suurt vahet, kas tuleb lahendada IQ-testi ülesannet või näiteks ära tunda, mida pildil kujutatud inimene hetkel tunneb. Vaimselt võimekamad saavad mõlema ülesandega veidi paremini hakkama kui need, kelle võimekus on madalam. Emotsionaalsel intelligentsusel aga pole selle võimega paraku suuremat pistmist.
Kokkuvõttes saab väita, et kuigi jätkuvalt avaldatakse uurimusi emotsionaalse intelligentsuse kohta, ei saa seda pidada üheks intelligentsuse alaliigiks võrdväärselt näiteks voolava ja kristalliseerunud intelligentsusega. Pigem on emotsionaalse intelligentsuse puhul tegemist isiksuse seadumusega. Pole selge, kas see seadumus nõuab oma seletamiseks midagi lisaks juba hästi tuntud isiksuseomaduste kombinatsioonile või mitte. Tõenäoliselt piisab juba tuntud isiksuseomadustest või mingist nende kombinatsioonist.
Kas andekad idioodid ( idiot savant ) kinnitavad mitmese võimekuse teooriat?
Ja kas see räägib g-faktori teooria vastu? Näiteks võib Williamsi sündroomiga8 laps, kelle sooritus Raveni testis vastab umbes 60 IQ-punktile, vastata küsimusele, milliseid loomi ta suudab nimetada, järgmise keerulise loeteluga: „Tyrannosaurus rex, mandrill, jaaguar, lendorav ja afaliin”. Samale küsimusele võib näiteks sama IQ skooriga Downi sündroomiga laps vastata midagi väga lihtsat: „Siga, kass ja koer” (Bellugi, Lichtenberger, Mills, Galaburda & Korenberg, 1999). Williamsi sündroomi üheks iseloomulikuks tunnuseks on keeruliste sõnade ja grammatiliste vormide kasutamine, vaatamata sügavale vaimsele mahajäämusele. Normaalsetes tingimustes seostub keelekasutusoskus vaimse võimekusega, mis Williamsi sündroomi puhul näib olevat sellest lahutatud.
Huvitav näide on kindlasti Lawrence Kim Peek (1951–2009), Raymond Babbitti prototüüp filmis „Vihmamees” (Rain Man), keda kehastanud Dustin
Andmebaasi
Harvaesinev pärilik haigus (1: 7500 kuni 1: 20 000 sünni kohta), mille puhul on iseloomulikud kaasasündinud südamerike, väike kasv, gnoomilik nägu (väike nina, paksud huuled, väike lõug, tursunud silmalaud), vaimse arengu mahajäämus ja üldine sõbralikkus. Sündroomi kirjeldas esmakordselt J. C. P. Williams Uus-Meremaalt 1961. a. Haigust põhjustavad lüngad 7. kromosoomi pikas õlas (7q11.2).
