kõrgem keskmine skoor on mongoliidse rassi esindajatel, kes saavad tavaliselt 5–10 IQ-punkti üle testi normi, mis on kokkuleppeliselt 100 punkti. Europiidse rassi liikmete keskmine skoor on tavaliselt 2–3 IQ-punkti üle normkeskmise. Negriidsesse rassi kuulujad saavad tavaliselt keskmiseks tulemuseks 15 IQ-punkti alla testi keskmist (Lynn, 2008). Vaimsete võimete rassierinevuses pole võimalik kahelda, sest sarnane tulemuste muster on esile tulnud väga paljudes uurimustes. Probleem on hoopis selles, mis põhjustab rassierinevusi. Näiteks üks seletus on järgmine: vaimsete võimete testid on konstrueeritud Euroopa kultuuritaustaga uurijate poolt selliselt, et need diskrimineerivad tumedanahalisi, kelle kultuuritaust on erinev (Gould, 2001). Kuigi see oleks hea ja lihtne seletus, ei pea see kahjuks paika. Kui IQ-testid annaksid eelise ühele rassile või etnilisele grupile, siis peaks olema nii, et need küsimused, mis on kerged ühtedele, peaksid olema rasked teistele. See ei ole aga nii: samad IQ-testi küsimused, mis on kõige raskemad Aafrika päritolu vastajatele, on rasked ka Euroopa päritolu inimestele (Herrnstein & Murray, 1994). Seda, et rassierinevused ei seletu testide valivusega, näitab ka IQ-testide võrdlus haridusuuringutega (nt PISA). Maade keskmised IQ tulemused ja edukus haridusuuringutes langevad väga hästi kokku (Rindermann, 2007). Selle kohta saab lähemalt lugeda peatükis „Rahvuslik intelligentsus ja haridus”.
Põhjusi, miks IQ-testi tulemused rassiti ja etniliste gruppide vahel erinevad, on pakutud mitmeid, alates sotsiaal-majanduslikest teguritest ja lõpetades anatoomiliste erinevustega (nt naha pigmentatsioon ja aju maht). Ühte ja piisavalt hästi tõestatud IQ rassi- või etniliste erinevuste põhjust ei ole veel leitud.
Sotsiaal-majanduslike gruppide intelligentsuse erinevused. Ühiskond jaguneb hariduse ja majandusliku jõukuse järgi kihtidesse. Madalamalt tasustatavad töökohad nõuavad üldjuhul väiksemat vaimset pingutust kui väga hästi tasustatavad töökohad. Viimaste puhul on tihti vajalikud eriteadmised, mis on omandatavad pikalt kestva õppimise käigus. Seda arvestades on ootuspärane, et eri sotsiaal-majanduslike gruppide keskmine IQ erineb. Põhiline probleem on siiski ühiskonna sotsiaalses mobiilsuses: kas inimese sotsiaal-majanduslik staatus on vanematelt päritud või on võimalik, et inimene omandab staatuse, mis vastab tema vaimsetele võimetele. Pikemalt on seda küsimust käsitletud peatükis „Intelligentsus ja edukus”.
INTELLIGENTSUSE STRUKTUUR
Üks ajalooliselt varasemaid ning olulisemaid teemasid intelligentsuse uurimisel on olnud selle struktuur. Millest koosneb intelligentsus? Kas paljudest üksteisest sõltumatutest spetsiifilistest vaimsetest võimetest? Või sisaldavad kõik spetsiifilised võimed üldist võimekust, mis ilmutab ennast kõigis vaimset pingutust nõudvates tegevustes?
Intelligentsuse komponentide kindlakstegemine on oluline seepärast, et neid teadmata on keeruline sellest nähtusest rääkida, saati siis veel teaduslikult uurida. Intelligentsusega tegelemiseks peame seda kuidagi kirjeldama ja mõõtma. Me oleme siiani kirjutanud intelligentsusest kui ühtsest ja terviklikust nähtusest. Kui aga näiteks selguks, et intelligentsus hõlmab paljusid erisuguseid võimeid, millel pole üksteisega mingit pistmist – mille omadused, põhjused ja tagajärjed on täiesti erinevad –, siis peaksime tunnistama, et seni räägitu pole olnud päris korrektne. Intelligentsus oleks sel juhul üldistus, millel pole tegelikult mingit teaduslikku sisu. Niisuguste eksituste vältimiseks eeldab iga natukenegi teaduslikum katse intelligentsusest rääkida selle koostisosade tundmist.
Hiljuti Šotimaal korraldatud uuring näitas, et osalejate sotsiaalset edukust (tööalane sotsiaalne klass ja haridustase) mõjutasid nii nende isade tööalane sotsiaalne klass kui ka haridustase, isegi siis, kui osalejate intelligentsustase oli statistiliselt kontrolli alla võetud (Johnson, Brett & Deary, 2010). Samas oli osalejate endi intelligentsustaseme seos sotsiaalse edukusega siiski tugevam kui isa sotsiaalse edukuse seos. Muide, osalejate isa sotsiaalne klass ja haridustase mõjutasid ka osalejate laste sarnaseid näitajaid. Niisiis, vähemalt briti ühiskonnas ja 20. sajandil kaldusid kõrge/madal haridustase ning tööalane sotsiaalne klass käima põlvest põlve, aga ka intelligentsustase oli sellest hoolimata oluline sotsiaalse mobiilsuse mõjutaja.
Raske on vastu panna kiusatusele esitada tänapäevane arusaam intelligentsuse struktuuri kohta selle ajaloolises kontekstis – tee, mida mööda on jõutud praegu üldkehtiva tõeni, pakub põneva pildi teaduse käänulisest arengust.
Üldintelligentsuse teooria
Intelligentsuse struktuuri küsimusele hakati nüüdisaja teadusele meelepäraste meetoditega lahendust otsima 20. sajandi algul. 1904. aastal avaldas Charles Edward Spearman (1863–1945) mõjuka töö, milles näitas, et erinevat tüüpi vaimsete sooritused on üksteisega positiivses korrelatsioonis ning selline seostemuster viitab selgelt ühe, kõigis vaimse tegevuse valdkondades avalduva üldise vaimse võime ehk üldintelligentsuse olemasolule (Spearman, 1904). Täpsemalt esitas Spearman tabeli korrelatsioonidega, mis olid arvutatud õpilaste soorituste vahel viies kooliaines. Lisaks koolisooritusele mõõtis Spearman ka laste helikõrguse eristamise võimet, eeldades, et toimetulek selles tegevuses ei ole mõjutatud kooliharidusest ning peegeldab seega sisuliselt täiesti teistsugust tüüpi vaimset tegevust. Õpilaste edukus kõigis kooliainetes oli tugevas positiivses seoses: kes tuli hästi toime matemaatikaga, kaldus olema tubli ka näiteks inglise ja prantsuse keeles. Ning vastupidi: kes oli alla keskmise ühes, kaldus seda olema ka teistes ainetes. Eriti oluline oli aga see, et ka helikõrguste eristamise võime oli positiivses korrelatsioonis sooritusega kõigis kooliainetes. Järelikult viitas leitud seoste muster millelegi veel üldisemale kui pelgalt akadeemiline edukus – võimalik, et ühele üldisele vaimse soorituse faktorile. Tõestamaks veelgi veenvamalt, et arvutatud korrelatsioonid viitasid vaid ühe üldvõime olemasolule, suutis Spearman paigutada korrelatsioonid tabelisse nii, et need vähenesid süstemaatiliselt ülevalt vasakust nurgast alumise parema nurga poole. Viidanuksid tabelis toodud korrelatsioonid rohkem kui ühele võimele, polnuks selline süstemaatiline kahanemine olnud võimalik ja siia-sinna tekkinuks teistest tugevamate korrelatsioonide saarekesed. Spearmanist alates on üldist vaimset võimekust ehk üldintelligentsust hakatud tähistama kaldkirjas väikese g-ga (general ehk üld-). Üldvõimekuse tähenduse edasiandmiseks kasutas Spearman mentaalse energia metafoori.
Charles Spearman (1863–1945)
Spearmani järgi sõltub mis tahes vaimse pingutuse edukus kahest põhilisest üksteisest sõltumatust tegurist: inimese üldise vaimse võimekuse tasemest ning igale unikaalsele ülesandele või ülesandetüübile ainuomasest spetsiifilisest võimekusest. Niisugusel järeldusel on intelligentsuse mõõtmise seisukohalt oluline tähtsus. Nimelt mõõdavad kõik vaimset pingutust nõudvad ülesanded teatud määral üldvõimekust ehk midagi, mis on iga ülesande puhul üks ja seesama. See tähendab, et üldvõimekus mõjutab kõikide ülesannete lahendamise tõenäosust ühes ja samas suunas: kõrge üldvõimekuse tase suurendab kõigi ülesannete puhul tõenäosust õigesti vastata ning madal üldvõimekus suurendab mis tahes ülesande puhul tõenäosust valesti vastata. Samal ajal mõõdab iga ülesanne mingil määral ka midagi, mis on üldvõimekusest sõltumatu ja paljuski juhuslikku laadi (nt võivad inimesed puhtjuhuslikult teada mõne ülesande vastust). Paljude erinevate ülesannete tulemuste kokku liitmisel juhutb nii, et üldvõimekusest sõltumatu ning suuresti juhuslikest teguritest tingitud variatiivsuse osa kaldub sumbuma (sest juhuslikud tegurid kord langetavad, kord tõstavad tulemust), samal ajal kui üldvõimekuse mõju üha kuhjub (sest see mõjutab tulemust alati ühes suunas). See on tegelikult sama mõttekäik, millest oli enne juttu ERPde juures. Seal liidetakse kokku hulk ajulained, et välja filtreerida ühe kindla sündmusega seotud aju elektrilise aktiivsuse muutus ning summutada juhuslikud võnked. Seega, mida suurema hulga ja erinevamate ülesannete sooritustulemused liidetakse, seda täpsemini saab inimese üldvõimekust hinnata.
Mitmese intelligentsuse teooriad
Spearmani tees kõikide kognitiivsete võimete aluseks olevast mentaalsest
