mõttes kordab psühholoogia pikkuse ja teiste füüsiliste mõõtühikute leiutamise ajalugu. Esialgu kasutati pikkuse mõõtühikuks inimese kehaosade pikkust (jalg, küünarvars jne), hoolimata asjaolust, et inimesed on kasvult erinevad. Järgmisena võeti aluseks Maa ekvaatori ja põhjapooluse vahemaa, mis oli jagatud kümneks miljoniks osaks. Kuid ka sellel määratlusel on see puudus, et maa muutub pööreldes veidi lapikuks, mis moonutab meridiaani pikkust. Lõpuks jõuti selleni, et meetri defineeris etalon (l’étalon du mètre) – meetripikkune plaatinast kang –, mida hoiti hoolsalt kontrollitud tingimustes Pariisis. Tänapäeval on meeter aga defineeritud viisil, mida on võimalik igas maailma paigas sõltumatul viisil korrata: see on vahemaa, mille valgus läbiks vaakumis 1/299 792 458 sekundi jooksul.
Parimal juhul on intelligentsuse uurimine jõudnud Pariisis hoitava meetri etaloni tasemele. On olemas üldtunnustatud intelligentsuse mõõtmise etalonid – näiteks WAIS või RSPM –, mille suhtes võib teisi mõõdikuid valideerida. Kui me laseme uuritavatel täita rööbiti koos uue konstrueeritud testiga mõne neist hästi tuntud intelligentsustestidest, siis kõrge korrelatsioon etaloni ja uue testi vahel ongi viimase valiidsuse näitajaks. Või see, et WAISi alaskaalad on kõrges korrelatsioonis (tihti üle 0,80), annab samuti tunnistust nende omavahelisest valiidsusest: ilmselt on olemas üks ja seesama tegur X, mis tingib selle, et ühes alaskaalas saadud tulemus ennustab teise alaskaala tulemust.
Edasiminek valiidsuse kasvus saab tulla vaid niisugusel teel, et mõeldakse välja üha uusi ja olemasolevatest testidest metodoloogiliselt sõltumatuid viise, mis ometi annavad sarnaseid mõõtmistulemusi (st reastavad inimesed sarnasel moel). Tõenäoselt leitakse üha uusi tunnuseid või omadusi, mis usaldusväärselt ja hea korratavusega iseloomustavad inimeste intelligentsust. See võib olla mingi uut liiki ülesanne, kuid võib olla inimese aju mingi mõõdetav parameeter. Näiteks WAIS-testi üks dimensioonidest – töötluse kiirus – on üsna märkimisväärselt seotud aju valgeaine mahuga (Posthuma jt, 2003). Kõik need tulemused täpsustavad seda, mida me mõtleme intelligentsuse all, ning võimaldavad hinnata, kas mõõtmistulemused seda ka tegelikult peegeldavad. Sisuliselt tähendavad kõik need sammud, et intelligentsust on põhimõtteliselt võimalik määratleda ka klassikalistest intelligentsustestidest sõltumatul viisil. Kas selleks on näiteks informatsiooni vahetamise kiirus või hoopis vigade vältimine informatsiooni vahetamisel aju eri osade vahel on veel täiesti lahtine küsimus. Kuid kindlasti pole seni teada ühtegi põhjust, miks mõni neist seletustest ei võiks olla tulevikus selleks universaalseks etaloniks, mille suhtes saab intelligentsuse mõõdikuid valideerida.
Intelligentsuse mõõtühik
Seni kuni intelligentsust pole võimalik defineerida mõne fundamentaalse psühholoogilise konstandi kaudu (nagu pikkust on võimalik määratleda valguse kiiruse kaudu), tuleb leppida, et intelligentsust saab parimal juhul määratleda suhteühikuna (hälbeühikuna). Näiteks võib välja arvutada, kui palju inimesi saaks sama testi täites suurema skoori, kui see inimene, kelle intelligentsust me püüame kindlaks määrata.
Intelligentsuskvoot. Kokkuleppeliselt esitatakse intelligentsustestide tulemusi intelligentsuskvoodina (intelligence quotient; IQ). Seda arvutatakse normvalimi suhtes standard-normaaljaotuse ühikutes. Traditsiooni kohaselt loetakse normvalimi keskmine võrdseks 100 punktiga ja üks standardhälve (keskmine erinevus keskmisest väärtusest) võrdseks 15 punktiga. Seega tähendab skoor 85, et selle saaja on täpselt ühe standardhälbe võrra madalamal normvalimi keskmisest. IQ 115 aga tähendab, et selle saaja ületab normvalimi keskmist ühe standardhälbe võrra. Kohe vaatame, kuidas see teadmine muutub eriti kasulikuks.
IQ väärtuste tõlgendamise seisukohalt on oluline teada, et intelligentsus – nagu paljud teised psühholoogilised ja muudki omadused – jaotuvad populatsioonis normaaljaotuse ehk Gaussi jaotuse ehk Gaussi kõvera ehk kellukakõvera kohaselt (joonis 7). Normaaljaotuse olemuseks on see, et tulemused kuhjuvad keskmise tulemuse ümber: kõige rohkem on keskmise väärtuse lähedasi tulemusi ning mida äärmuslikumat tunnuse väärtust me vaatame, seda vähem on selle saajaid. See tunnuse väärtuste jaotust iseloomustav seaduspära on mugavalt väljendatav just standardhälbe mõõtkavas. Keskmisest tulemusest kummalegi poole jäävad tunnuse väärtused jaotuvad nii, et umbes 34,1 % saadud tulemustest jääb kummalgi pool keskmist ühe standardhälbe piiresse (st keskmisest ±1 standardhälbe vahemikku jääb kokku 2 × 34,1 = 68,2 % saadud tulemustest), samal ajal kui 47,7 % tulemustest jääb kummalgi pool keskmist kahe standardhälbe ja 49,9 % kolme standardhälbe piiresse. See tähendab, et keskmisest ±3 standardhälbe vahemikku jääb kokku 2 × 49,9 = 99,8 % saadud tulemustest. Teisisõnu jäävad sisuliselt peaaegu kõik IQ skoorid vahemikku 55 kuni 145 (üksnes kaks inimest tuhandest ehk pisut üle 2500 Eestis elava inimese saab sellest vahemikust välja jääva tulemuse).
See teadmine võimaldab ilma lisainformatsiooni vajamata tõlkida IQ väärtused protsentiiliskoorideks. Protsentiiliskoorid näitavad, kui suur osa inimestest saab antud tulemusest madalama või kõrgema tulemuse. Näiteks IQ väärtus 115 (üks standardhälve üle normgrupi keskmise) paigutub umbes 84. protsentiilile (50 + 34,1), mis tähendab, et umbes 84 % inimestest saab konkreetsest testitavast madalama ning umbes 16 % parema tulemuse. IQ väärtus 130 aga tähistab umbes 98. protsentiili
(~50 + 47,7) ning IQ väärtus 70 paikneb 2,3. protsentiilil (~50 – 47,7). Mõistagi on võimalik arvutada protsentiiliskoorid ka kõigi teiste IQ väärtuste kohta. Näiteks IQ 92 vastab umbes 30. protsentiilile. Sisuliseks tõlgendatavuseks on just protsentiiliskoorid enamasti kõige informatiivsem intelligentsustestide tulemuste väljendamise viis.
JOONIS 7. Normaaljaotus standardhälbe ühikutes. Nullhälve keskmisest (z = 0) tähendab, et mõlemale poole jääb täpselt 50 % andmetest ehk antud juhul IQ skooridest. Graafik illustreerib asjaolu, et keskväärtusest kolm standardhälbest väiksema tulemusega (z < –3) on oodatult vaid tühine hulk inimesi ehk 0,13 % vastanute koguarvust. Allapoole –2 jääb 2,28 % ja allapoole –1 jääb 15,87 % oodatavatest testitulemustest. Et normaaljotus on eeldatavalt sümmeetriline, siis samad tõenäosused kehtivad ka hälvete kohta, mis on keskmisest suuremad. Näiteks vaid 0,13 % eeldatavatest tulemustest võib olla 3 standardhälbe võrra üle keskmise. Ja kui näiteks inimese skoor on kahe standardhälbe võrra (z = 2) keskmisest suurem, siis 97,72 % inimeste testiskoor on tema omast väikesem.
Normvalim
Seega sõltub intelligentsuse mõõtmise täpsus täielikult normvalimist. Ideaalne normvalim peaks hõlmama kõiki ühe maa, riigi või mingit keelt kõnelevaid inimesi. Niisugust ideaali pole keegi kunagi saavutanud. Üsna lähedale jõuti sellele ideaalile otimaal, kui 1. juunil 1932. aastal kõik 1921. aastal sündinud ja sellel päeval koolis olnud lapsed täitsid ühe ja sama vaimsete võimete testi (Moray House Test). Seda valimit tuntakse Scottish Mental Survey 1932 nime all (Deary, 2001). Sama uurimust korrati 15 aastat hiljem. (Nende uurimuste kohta loe lähemalt peatükist „Intelligentsus, tervis ja surm”.)
Väga hea normvalim algab tavaliselt 1000st või suuremast arvust testitust. Ideaalis peaks normvalim olema demograafiliselt esinduslik, mis tähendab, et normvalimi demograafiline kooslus vastaks põhiliste näitajate poolest (vanus, sugu ja haridus) rahvastiku kooslusele. Näiteks kui mingi test on mõeldud täiskasvanute intelligentsuse mõõtmiseks alates 18. eluaastast, siis peab normvalimis olema mehi ja naisi, erineva hariduse ja vanusega inimesi võimalikult sarnaselt sellega, kuidas nad on esindatud kogu täisealises rahvastikus.
Näitena normskooridest on tabelis 1 toodud Raveni kasvava raskusastmega maatriksite (RSPM) normandmed Eesti kooliõpilaste vastuste põhjal vanusevahemikus 7–19 eluaastat (Pullmann jt, 2004).
TABEL 1. Raveni kasvava raskusastmega maatriksite (RSPM) normskooride keskmised ja standardhälbed Eesti koolilastele vahemikus 7–19 eluaastat (võrdluses Briti ja Islandi normidega)
