target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000150.jpg" alt="yld.pdf"/>JOONIS 1. Tüüpiline näide kujundite kopeerimise ülesandest. Kujundeid näidatakse ühekaupa ja palutakse hiljem need mälu järgi reprodutseerida. Kui detailide täpsust ja korralikkust mitte arvestada, siis ruutu hakatakse reprodutseerima keskmiselt 5aastaselt, rombi 8aastaselt ja silindrit 10aastaselt.
1916. aastal avaldas Stanfordi ülikooli psühholoog Lewis Terman (1877–1956) Binet’-Simoni ümbertöötatud testi, mida tuntakse Stanfordi-Binet’ intelligentsusskaala (Stanford-Binet Intelligence Scale) nime all. Seda skaalat on korduvalt revideeritud (viimane versioon pärineb 2003. aastast) ning sisaldab 6 tüüpi ülesandeid, mis mõõdavad (Becker, 2003):
1. teadmisi (26 % ülesannetest);
2. voolavat intelligentsust (17 %);
3. visuaal-ruumilist töötlust (18 %);
4. arvulist mõtlemist (21 %);
5. töömälu (12 %);
6. lühimälu (6 %).
Stanfordi-Binet’ testi kasutusala on teisest eluaastast kuni 85+ eluaastani. Kuigi Stanfordi-Binet’ test ise pole enam kõige populaarsem intelligentsustest, on temas kajastamist leidnud põhimõtted olnud prototüübiks enamusele teistele IQ-testidele.
Wechsleri intelligentsusskaalad
Pikki aastakümneid on ühed enam kasutatavatest intelligentsustestidest olnud David Wechsleri (1896–1981) loodud täiskasvanute ja laste testid. Wechsleri testide saaga sai alguse möödunud sajandi neljandal kümnendil, mil Esimeses maailmasõjas sõdureid testinud Wechsleril tekkis plaan luua uus ja olemasolevatest parem intelligentsustest. Wechsleri arvates kippusid toonased testid sisaldama liiga ühetaolisi ülesandeid ning võimaldasid seetõttu testitavate võimetest saada vaid piiratud pildi. Oma testi koostamisel pidas Wechsler hoolega silmas, et see sisaldaks väga erinevat tüüpi ülesandeid. Ise ta tegelikult väga palju uusi ülesandeid välja ei mõelnud, vaid korjas need kokku mitmesugustest juba kasutusel olnud testidest. Valitud ülesanded jagas ta kahte kategooriasse: verbaalsed ülesanded, mis põhinesid sõnalisel materjalil (nt sõnade defineerimine), ning mitterverbaalsed ülesanded, mis ei sisaldanud keelelist informatsiooni (nt kuupidest kujundi kokkupanemine). Niisugune jaotus võimaldas lisaks üldist võimekust peegeldavale koguskoorile veel iga inimese kohta arvutada verbaalse ning mitteverbaalse intelligentsuse skoorid. Testi esimene versioon sai pärast aastatepikkust tööd valmis 1939. aastal ning kandis nime Wechsler-Bellevue Intelligence Scale (Wechsler töötas testi koostades New Yorgis Bellevue haiglas). Test koosnes kuuest verbaalsest ning viiest mitteverbaalsest ülesandest ning sobis kasutamiseks nii lastel alates 10. eluaastast kui täiskasvanutel. Hiljem on testist kujundatud eraldi versioonid lastele ja täiskasvanutele. Tegemist on individuaaltestiga, mis tähendab, et seda tehakse korraga vaid ühel inimesel ning tegemine nõuab testija ja testitava üsna rohket suhtlemist.
Individuaaltestide läbiviimine on üldjuhul üsna kallis protseduur, sest seda saab teha vaid spetsiaalse väljaõppega inimene ning see on üpris aeganõudev (olenevalt testist vähemalt üks kuni kaks tundi). Individuaaltestimise eeliseks on aga lisaks põhjalikkusele see, et testi läbiviija saab jälgida testitava käitumist (näiteks motivatsiooni või ärevust) ning oskab seeläbi saadud tulemusi paremini tõlgendada. Muu hulgas just seetõttu on individuaaltestide kasutamine väga levinud kliinilises töös.
Nagu öeldud, on Wechsleri testi üheks vooruseks väga mitmesuguste ülesannete kasutamine, et võimekuse eri tahud saaksid võimalikult põhjalikult mõõdetud. Näiteks üheks ülesandeks on kodeerimistest, kus tuleb vastavusse seada mingi sümbol ja selle järjekorranumber. Joonisel 2 on kujutatud üks tüüpiline arv-sümbol-kodeerimise ülesanne, kus võtme põhjal tuleb testülesandes iga numbri alla kopeerida vastav sümbol.
Võti
Test
JOONIS 2. Näide arv-sümbol-tüüpi kodeerimisülesandest, mida kasutatakse Wechsleri testis.
1955. aastal avaldatud versioonist alates kannab Wechsleri täiskasvanute test selle tänapäevast nime Wechsleri täiskasvanute intelligentsusskaala (Wechlser Adult Intelligence Scale; WAIS). Praegusel hetkel on sellest kasutusel 2008. aastal väljaantud neljas versioon ehk WAIS-IV. Testi sisu on esimese ja järgnevate versiooniga võrreldes jäänud laias laastus samaks, ent mõned ülesandetüübid on siiski lisandunud või välja jäetud. WAIS-IV koosneb kokku 15 testiosast ning võimaldab lisaks üldskoorile varasema verbaalse ja mitteverbaalse intelligentsuse skoori asemel arvutada neli spetsiifilisemat võimete skoori: verbaalne taibukus (verbal comprehension), töömälu (working memory), tajul põhinev arutlemine (perceptual reasoning) ja töötlemiskiirus (processing speed).
Verbaalse taibukuse alla kuuluvad ülesanded, mis nõuavad näiteks sõnade defineerimist, sõnapaaride aluseks oleva sarnasuse taipamist ning üldisi teadmisi. Töömälu mõõdetakse näiteks etteloetud arvuridade edaspidi ja tagurpidi kordamise ning etteloetud tähtede ja numbrite segipaisatud jada mõttes korrastamise ning taasesitamise teel. Tajul põhineva arutlemise hindamiseks kasutatakse näiteks värvilistest kuupidest etteantud kujundite kokkupanemist ja maatrikspiltide (analoogsed Raveni testides kasutatavate ülesannetega, millest tuleb juttu hiljem) ning puslede lahendamist nõudvaid ülesandeid. Töötlemiskiirust mõõdetakse näiteks etteantud kodeerimisskeemi põhjal numbritele sobilike märkide juurdekirjutamise kiiruse põhjal (joonis 2).
Grupitestide eeliseks on väikesemad nõuded testi läbiviija ettevalmistusele ja suhteliselt väike ajakulu ning kõige selle tõttu ka testimise madalam hind. Puuduseks on aga tagasihoidlikum hulk informatsiooni testitava kohta. Näiteks pole suure hulga inimeste üheaegsel testimisel võimalik kõigi käitumist jälgida ning seetõttu pole alati selge, kas madal testiskoor peegeldab tõepoolest madalaid võimeid või lihtsalt motivatsiooni puudumisest tingitud hooletut testitäitmist.
1949. aastal koostas Wechsler esimese spetsiaalselt laste testimiseks mõeldud testiversiooni (Wechlser Intelligence Scale for Children; WISC) ning 1967. aastal ka eelkooliealistele lastele sobiva versiooni (Wechsler Preschool and Primary Scale of Intelligence; WIPPSI). Laste testist on praegu kasutusel neljas versioon WISC-IV (2003) ning see sisaldab täiskasvanute versiooniga tüübilt sarnaseid ülesandeid. Ka eelkooliealiste laste test on jõudnud kolmanda versioonini (WIPPSI-III; 2002) ning selleski on tüübilt mitmeid täiskasvanute ja suuremate laste versioonidega sarnanevaid ülesandeid.
Raveni progresseeruvad maatriksid
Selle testi (Raven Standard Progressive Matrices ehk RSPM) koostas John C. Raven 1936. aastal oma magistritöö raames. RSPM kuulub mitteverbaalsete IQ-testide rühma ning tegemist on grupitestiga. See tähendab, et sellega võib korraga testida väga suurt hulka inimesi. Raveni testi teoreetiliseks taustaks on Charles Spearmani tähelepanek, et kõige paremini eristavad inimesi nende üldintelligentsuse taseme järgi ülesanded, mis nõuavad erinevate objektide abstraktsete seoste leidmist, leitud seoste põhjal reeglite tuletamist ja viimaks nende reeglite rakendamist uute objektide leidmiseks. Joonisel 3 on näide Raveni testi lihtsat tüüpi ülesandest. Testi küsimused on esitatud pildimaatriksitena, mis andiski testile nime. Instruktsioon ütleb, et tühja ruutu tuleb sobitada üks kolmest kujundist, kas A, B või C. Õige vastuse leidmiseks peab vastaja avastama printsiibi, mis sobiks jätkama alumist kujundite rida. Üldiselt ollakse arvamusel, et RSPM on kõige puhtam üldintelligentsuse mõõdik.
Testi 60 küsimust on jagatud kasvava raskusastmega
