mille tulemusel tehakse kindlaks mingi omaduse suurus (nt mass, pikkus või heledus) seda suurust väljendatavates mõõtühikutes (nt kilogramm, meeter või kandela). Paljusid suuruseid iseloomustab see, et neid väljendaval skaalal on olemas vähemalt üks eriline punkt – näiteks nullpunkt. Pikkuse puudumist saab tähistada null meetriga, ilma massita olek kaalub null kilogrammi või valguse puudumine tähendab null kandelat. Samuti suudame paljusid suuruseid hoomata hõlpsasti tavamõistusega. Temperatuur, millel vesi hakkab jäätuma, on võetud Celsiuse skaalal kokkuleppeliseks nulliks. Igapäevaelu kogemustest teame näiteks, kui raske tundub üks kilogramm ja milline on meie toa kõrgus, võrreldes kehtiva kõrgushüppe maailmarekordiga 2,45 meetrit. Intelligentsusega on lood natuke teised. Et seda pole võimalik mõõta ühegi tavapärase mõõtühikuga, näiteks pikkuse, massi või temperatuuriga, on lihtne probleem – paljudel suurustel ongi täiesti unikaalsed mõõtühikud ning me võime mängida, et ka intelligentsusel on oma unikaalne mõõtühik nimega „nutt” (sõnast nutikus). Hoopis tõsisem probleem on see, et nutiskaalal pole ühtegi absoluutset taset. Ehkki tavakeeles mõnikord nii räägitakse, on raske või lausa võimatu mõelda intelligentsuse täielikust puudumisest (0 nutti). Samuti pole kerge mõelda intelligentsuse maksimaalsest väärtusest – kas on olemas mingi piir, millest enam nutikam lihtsalt olla ei saa? Valgusest ei saa mingi asi kiiremini liikuda, kuid raske on välja mõelda intelligentsuse ülemist piiri. Kuigi paljudele võib tunduda, et näiteks Einsteinist targemat inimest pole olemas, võib juba homme ilmuda lagedale mõni geenius, kes suudab vaevata kõik Einsteini saavutused ületada. Samas pole sugugi kindel, et Einstein oleks saanud mõnel psühholoogide koostatud IQ-testis maksimaalse võimaliku skoori.
Skaala. Tegelikult on intelligentsuse mõõtmiseks siiski üsna mõistlik lahendus. Kahjuks ei kanna see kaugeltki nii ilusat nime kui meie pakutud nutiskaala, vaid seda tuleks nimetada hoopis protsent- või hälbeskaalaks.1 Eeldusel, et intelligentsustaset on võimalik mingil moel esitada ükskõik mis vahemikus varieeruvate numbrina – ja nii see tõesti on, nagu hiljem näeme –, saab numbritele sisulise tähenduse omistada neid võrreldes. Teisisõnu, kuigi intelligentsusel puudub oma universaalne, kindla nullpunktiga ühik, on võimalik seda väljendada näiteks suhteühikutes mingi normtaseme suhtes. Hälbeskaala tähendab, et intelligentsust saab mõõta suhtelistes mõõtühikutes (mida saab nimetada ka IQ punktideks või kvootideks), mis väljendavad tavaliselt selle suuruse hälbimist keskmisest tasemest. Kõik inimesed, kelle intelligentsuse number ei vasta populatsiooni keskmisele väärtusele, hälbivad keskmisest. Kõrgem intelligentsus tähendab hälvet keskmisest kõrgema numbri poole, madalam intelligentsus hälvet keskmisest väikesema väärtuse poole. Nagu käesolevas peatükis hiljem näeme, pole üldse tähtis, mis mõõtkavas paiknevate numbritega me inimeste intelligentsust tähistame – kõik need on võimalik viia lõpuks vähese vaevaga hälbeskaalale.
Mõõtmisprotseduur. Mõõtmine eeldab standardiseeritud protseduuri. Kõigepealt peab olema ühesugune mõõdik, mida kindlate reeglite järgi rakendatakse soovitud omaduse mõõtmiseks. Näiteks teame, et keha temperatuuri mõõtmiseks on kraadiklaas, mis tuleb kindlaks ajaks panna näiteks suhu või kaenlaauku. Samasugused kindlad reeglid kehtivad intelligentsuse mõõtmisel: peab olema usaldusväärne instrument, mida rakendatakse kõigile võimalikult ühetaolise protseduuri alusel. Intelligentsuse mõõtmine on protseduurireeglitest kinnipidamise suhtes eriti tundlik. Näiteks keha temperatuuri mõõtmisel pole ilmselt kuigi oluline, kui mitu inimest viibib mõõtmise ajal ruumis. Psühholoogias on teada, et intelligentsustesti tulemused võivad oleneda sellest, kas testi tehakse individuaalselt või grupitestina (viimasel juhul teeb ühes ruumis ja ühe läbiviijaga testi palju inimesi). Kui ühel inimesel tehakse sama test individuaaltestina ning teisel grupitestina, siis ei pruugi tulemused olla enam võrreldavad. Tõsi, grupitesti tulemused ei pea olema tingimata halvemad individuaalse soorituse puhusest: teiste inimeste juuresolek võib mõnda vastajat motiveerida, mille puhul tema tulemused on grupilise täitmise korral individuaalsest paremadki. Aga seni, kuni ei teata väga täpselt, kuidas testimistingimused inimesi mõjutavad, tuleb kõiki testida võimalikult sarnaste protseduuride järgi.
Intelligentsust mõõtvad ülesanded. Üldjuhul koostatakse intelligentsustestid suure hulga ülesannete koguna. Muidugi oleks väga tore, kui piisaks vaid ühest või paarist ülesandest. Näiteks küsisid Alfred Binet ja Théophile Simon lastelt, mida saaks järeldada järgmisest kirjeldusest: „Minu naabril käisid üksteise järel imelikud külalised. Kõigepealt arst, siis notar ja lõpuks preester”. Kuigi järelduse tegemine naabri tervisliku seisundi kohta nõuab teadmisi ja asjadevaheliste seoste mõistmist, ei ole see tingimata vankumatuks tõendiks vastaja vaimsete võimete kohta. Kõik intelligentsuseuurijad teavad, et õige vastuse teadmine või mitteteadmine ühele küsimusele sõltub paljudest juhuslikest asjaoludest, mis ei pruugi olla seotud vaimse võimekusega. Näiteks Vikas Swarupi raamatus „Q & A” (2005) on juttu Mumbai vaesest ettekandjast Ram Mohammad Thomasest, kes võidab mälumängus miljard ruupiat vaid tänu sellele, et kõik esitatud küsimused olid sellised, millele ta juhuslikult vastust teadis. Näiteks vastust küsimusele, milline on väikseim planeet, teadis peategelane seepärast, et ta mäletas oma enda elust pesakonna pisimat kassipoega, kellele pandi nimeks Pluuto.2
Testis väga erinevat tüüpi ülesannete kasutamine on mõistlik veel ühel põhjusel – enamasti soovitakse testidega hinnata inimeste üldintelligentsust. Küsides näiteks ainult silmaringi peegeldavaid küsimusi, mõõdame küll osaliselt üldintelligentsust, aga samas mõjutavad tulemusi märkimisväärselt ka haridustase ning elukogemused. Paludes näiteks inimesel korrata erineva pikkusega numbrijadasid, mõõdame üldintelligentsuse kõrval suuresti ka mälu treenitust. Kui aga võtta erisugust tüüpi ülesannete sooritusest keskmine, peegeldab see kõige paremini just üldintelligentsuse taset.
Kui intelligentsustestid sisaldavad piisaval hulgal küllalt mitmekesiseid (või väga hoolikalt valitud ülesandeid), siis saab nendega inimesi eristada väga usaldusväärselt: ka täiesti erinevatest ülesannete kogumitest saadud tulemused reastavad inimesed intelligentsuse alusel väga sarnaselt (Johnson, Bouchard, Krueger, McGue & Gottesman, 2004).
INTELLIGENTSUSE MÕÕDIKUD
Saamaks intelligentsuse mõõtmise viisidega paremini tuttavaks, vaatame lähemalt paari kõige tuntumatest intelligentsuse testidest.
Binet’-Simoni ja Stanfordi-Binet’ testid
1905. aastal avaldasid prantsuse psühholoogid Alfred Binet (1857–1911) ja Théophile Simon (1872–1961) mõõdiku, mis oli mõeldud laste intelligentsuse mõõtmiseks (Binet & Simon, 1905). Mõõdiku loomise ajendiks oli vajadus hinnata laste vaimset arengut ja eriti arengupeetust, mis võiks olla aluseks laste saatmiseks erivajadustega laste koolidesse. Binet valis testi terve hulga eripalgelisi ülesandeid, mille lahendamine nõudis taibukust ja järelduste tegemise oskust. Mõõdiku esialgses versioonis, mida tuntaksegi Binet’-Simoni testina, anti lastele 30 erisuguse raskusega ülesannet. Kõige lihtsamad ülesanded olid mõeldud 3–4aastastele ja seisnesid näiteks oskuses jälgida liikuvat objekti või näidata erinevaid kehaosi. Mõnevõrra keerulisemad ülesanded nõudsid etteloetud arvude tagurpidi lugemist, lühikeste lausete kordamist ja sõnade määratlemist („Mis asi on kahvel?”). Keerulisemad ülesanded nõudsid näiteks kolmest etteantud sõnast („jahimees”, „püss” ja „part”) mõtestatud lause konstrueerimist või mälu järgi mingi kujundi reprodutseerimist. Kõige suuremat pingutust nõudsid ülesanded, kus lapsel näiteks paluti korrata tagurpidi 9 juhuslikus järjekorras öeldud arvu.
Näiteks üks tüüpiline ülesanne, mida kasutatakse paljudes vaimsete võimete testides, on kujundite kopeerimine mälu järgi. Joonisel 1 on toodud iseloomulik näide sellisest kopeerimisülesandest.
Üks testi olulisi omadusi oli võimalus välja arvutada laste intellektuaalne vanus. Kuna oli kindlaks määratud iga vanusegrupi keskmine punktisumma, siis selle põhjal sai hinnata iga lapse
Tavaliselt iseloomustatakse mõõteskaalasid nende ranguse järgi: millised algebralised tehted skaalal saadud väärtusega on lubatud, et tulemused ei muutuks. Kõige vähem nõudlik on nominaalskaala, mis eeldab, et kui mõõdetavatele suurustele on omistatud suvalised arvud („nimed”), siis midagi ei muutu seni, kuni kaks suurust, mis said sama arvu („nime”), on endiselt märgitud erisuguse arvuga ning kaks ühesuguse arvuga tähistatud mõõtmist on endiselt tähistatud ühesuguse arvuga. Järjestusskaala lubab kõiki teisendusi, mis jätavad mõõdetud suuruste järjekorra muutumatuks. Intervallskaala puhul jäävad suuruste vahemikud (intervallid) pärast teisendusi samaks. Tüüpiline näide on temperatuuri mõõtmine Celsiuse või Farenheiti skaaladega, mis erinevad küll arvuliselt, kuid millel on ühesugune vahemike struktuur. Lõpuks, kõige rangem on suhteskaala, mis nõuab, et mõõtmistulemuste teisenduse järel jääksid nende omavahelised jagatised (suhted) muutumatuks. See, mida me nimetasime protsent- või hälbeskaalaks, vastab oma omadustelt järjestuskaalale.
Selle raamatu ainetel tehtud film „Rentslimiljonär” (
