näide Raveni tüüpi testis.
RSPMi suurimaks vooruseks on sõnaliste ülesannete puudumine. See tähendab, et kui instruktsioonid välja arvata, siis pole testi tarvis tõlkida ühest keelest teise. Keelebarjääride puudumise tõttu peetakse seda testi muu hulgas eriti sobivaks kultuuridevaheliste võrdluste tegemiseks. Teisalt, kuigi tegemist on vaid piltidest koosneva testiga, siis ei tähenda see veel, et RSPMi ülesandeid oleks võimalik lahendada ilma verbaalse arutlemiseta. Testi vastuste analüüs on näidanud, et lahendamiseks on vaja vähemalt kolme tüüpi võimekust: visuaalsete mustrite tajumise võimet, visuaal-ruumilist kujutlusvõimet ja sõnalist analüüsioskust (Lynn, Allik & Irwing, 2004).
Lisaks RSPMile on kasutuses „Värvilised progresseeruvad maatriksid” (Coloured Progressive Matrices) ja „Progresseeruvad maatriksid edasijõudnutele” (Advanced Progressive Matrices), mis on mõeldud eelkõige täiskasvanute testimiseks.
Wonderlici test
Testi mõtles välja David Wonderlic 1939. aastal, kui tal tuli mõte uurida kaasõpilaste vaimset võimekust. Eelkõige tänu oma lühidusele – 50 küsimust, mille täitmiseks on antud 12 minutit aega – muutus Wonderlici test (Wonderlic Personnel Test ehk WPT) erakordselt populaarseks. Wikipedia andmetel teeb seda testi igal aastal umbes 2,5 miljonit inimest ning aastakümnete jooksul on seda pidanud täitma üle 100 miljoni inimese, et kandideerida mingile töökohale. Test on tõlgitud paljudesse keeltesse. Testi psühhomeetrilised näitajad (mis need täpselt on, tuleb jutuks hiljem) on sellise pikkusega testi kohta piisavalt head. Akadeemilises psühholoogias kasutatakse Wonderlici testi siiski suhteliselt harva.
Tüüpilised matemaatilise, sõnalise ja loogilise küsimuste näited, mida kasutatakse Wonderlici testis, on näiteks sellised:
1) Lennuk lendab kiirusega 160 kilomeetrit tunnis. Kui palju aega kuluks lennukil 240 km läbimiseks?
2) Kas sõnade „hüpotees” ja „teooria” tähendused on vastandlikud, sarnased või nende vahel pole seost?
3) Oletame, et väited „Toomasele meeldib sahvris maasikaid süüa” ja „Sahvris olevad maasikad on mürgitatud” on mõlemad valed. Kas sellest tulenevalt on järgmine väide, et „Toomas sai mürgituse” õige, vale või pole sellele võimalik vastata?
Eestis kasutatavad intelligentsustestid
Kuigi intelligentsustestide tõlkimine ühest keelest teise on selgelt lihtsam, kui isiksusetestide tõlkimine, ei saa seda ometi teha mehaaniliselt. Raveni maatriksite puhul on tarvis tõlkida vaid instruktsioonid. Kõige tülikam on tõlkida informeerituse või siis teadmiste kontrollimise alateste. Näiteks Ameerika Ühendriikides võib küsimus „Kes oli 32. president?” iseloomustada inimeste informeeritust, kuid Eestis poleks sellist küsimust mõtet esitada, kuna tõenäoselt teab sellele vastust vaid mõni üksik vastaja. Intelligentsustestide tõlkimisel või loomisel Eestis on üsna märkimisväärne ajalugu. Ülevaate sellest pakub peatükk „Intelligentsuse uurimine Eestis”.
Kuidas teha ise intelligentsustesti?
Testide loomise ajalugu näitab, et IQ-testi küsimusi pole ise kuigi keeruline välja mõelda. Palju keerulisem on testi „häälestamine” (halvasti töötavate küsimuste asendamine parematega) ja normandmete kogumine, ilma milleta pole testil eriti mõtet. Testi populaarsuse ja leviku määravad sageli kvaliteedi kõrval olevad tegurid, kas testi põhjalikkus või hoopis lühidus, et seda oleks võimalik 12 minutiga läbi viia. Viimases peatükis („Vaimse võimekuse test VVT98”) on toodud näidistest, mis koosneb 30 ülesandest või küsimusest. Selle näidistesti ülesanne on tutvustada erinevaid IQ-testi ülesannete liike. Et seda testi on täitnud üle 1000 vastaja, siis on see väga sobiv materjal tutvustamaks psühhomeetria põhimõisteid.
INTELLIGENTSUSE MÕÕTMISE EKSPERIMENTAALSED MEETODID
Tavaliselt mõõdetakse intelligentsust nn paber-pliiats-testidega. Selliseid teste on lihtne koostada, läbi viia ja hiljem töödelda. Kuid juba üsna intelligentsuse uurimise alguses sai selgeks, et vaimsed võimed ilmutavad ennast ka laboratooriumi-tüüpi katsetes.
Intelligentsuse mõõtmine laboratooriumis
Varem või hiljem jõuavad uurijad intelligentsuse seletustega oletusteni, et intelligentsuse puhul peab olema tegemist mingi närvisüsteemi omadusega. Näiteks sellega, kui kiiresti närviimpulsid levivad pikki aksoneid ja dendriite ning kui kiiresti levib informatsioon ühelt neuronilt teisele. See ja teised närvisüsteemi omadused peaksid avalduma ka katsetes, kus mõõdetakse seda, kui kiiresti jõuab vaatleja langetada tajuülesandes mingi otsuse. Kuna lihtsad reaktsiooniaja katsed pole andnud loodetud tulemusi – ühele nupule vajutamise aeg ei ole väga tugevasti seotud vastaja IQga –, siis on uurijad pidanud välja nuputama keerulisemaid seletusi. Näiteks on oletatud hoopis seda, et tark inimene erineb rumalast selle poolest, kui efektiivselt ta oma aju kasutab. See tähendab, et mingi keerulise ülesande lahendamiseks peab vaimselt võimekas inimene hoopis vähem aju pingutama kui vähem võimekas.
Väga mitmetes reaktsiooniaja- (RT- ehk reaction time) katsetes on leitud seos intelligentsuse ja ülesande lahendamiseks kuluva aja vahel. Näiteks joonisel 4 on kujutatud tüüpilise katseseadme skeem, mida kasutatakse sellelaadsetes katsetes. Katseisiku ülesanne on hoida näppu kodunupul (HOME) ja viia sõrm nii ruttu kui võimalik ühele 8 nupust, mis süttib põlema (Jensen, 1998). Tüüpiline korrelatsioon testidega mõõdetud IQ skoori ja RT vahel on vahemikus –0,20 kuni –0,40.
JOONIS 4. Tüüpiline katse, millega uuritakse IQ ja RT seost.
Näib olevat reegel, et mida keerulisem ülesanne, seda tihedam on RT ja IQ seos. Joonisel kujutatud katses peab katseisik tegema valiku 8 võimaliku variandi vahel, mis on juba piisavalt keerukas ülesanne. On tähele pandud, et mida keerulisem on eksperimentaalne ülesanne (nt alternatiivide arv), seda tugevam on seos testidega mõõdetud IQga. Ülesande raskust on lihtne hinnata keskmise reaktsiooniajaga: tavaliselt, mida raskem on ülesanne, seda pikem on RT. Üldjuhul, mida pikem on mingi ülesande RT, seda kõrgem on ka selle korrelatsioon testidega mõõdetud IQga (Vernon & Jensen, 1984).
JOONIS 5. Näide arvukuse hindamise katsest, mille lahendamise edukus näib samuti sõltuvat vastaja IQst.
Praeguseks pole selge, millistest katse parameetritest sõltub see, kas sooritus katses seostub testidega mõõdetud intelligentsusega või mitte. Näiteks hiljuti ilmus uurimus, milles osalejad pidid hindama eri värvi ringide suhtelist arvukust (Halberda, Mazzocco & Feigenson, 2008). Kui joonisel 5 esitatud pilt esitada lühikeseks ajaks, siis ei ole vastajal piisavalt aega, et kollased ja sinised ringid ekraanil ühekaupa kokku lugeda. Sellele vaatamata saab arvukuse üle otsustada üldise mulje põhjal. Selline ülesanne ei nõua praktiliselt mingit pingutust, sest arvukuse mulje on väga lihtne tekkima. Näiteks enamikul juhtudel ütlevad katses osalejad ühe silmapilgu jooksul, et ülaltoodud joonisel on siniste ringide arv kollastest suurem, mis on tõesti nii. Halberda ja tema kolleegid arvutasid iga katseisiku jaoks välja, kui suur peab olema eri värvi ringide arvu vahe, et seda usaldusväärselt (nt 75%l juhtudest) eristada. Selgus, et arvukuse eristuslävi oli 14aastastel lastel üsna tugevas korrelatsioonis vastaja testidega mõõdetud IQga. Korrelatsioonid arvukuse eristusläve ja erisuguste IQ-testide vahel oli vahemikus 0,53–0,57. Sellest saab teha järelduse, et visuaalse arvukuse hindamine võib olla üheks võimeks (või vähemalt kajastab seda võimet üsna hästi), millest sõltub loogiliste, matemaatiliste ja teiste vaimset pingutust nõudvate ülesannete lahendamine.
Peatükis „Intelligentsus
