mängisime ja tuli võita või kaotada, mitte kallistada.
Siesta kestis kahest viieni ja see oli parim aeg olla niisama ja teha seda, mida tahad. Me vaatasime Hugoga postmarke ja ma andsin talle need, mida mul mitu tükki oli, õpetasin teda neid riikide järgi sorteerima, ja tema kavatses järgmisel aastal muretseda endale samasuguse kogu, aga üksnes Ameerika markidega. Sellisel juhul ei saa ta omale Kameruni marke, mis on loomadega, aga tema arvates olid kogud sedasi kaalukamad. Mu õde oli temaga nõus, aga ise ta ei osanud öelda sedagi, kas mark on õiget- või valepidi, ta tahtis lihtsalt mulle vastu vaielda. See-eest Lila, kes tuli kolme paiku, üle ligustriheki hüpates, oli minu poolt ja talle meeldisid Euroopa margid. Ükskord andsin Lilale ümbriku igasuguste erinevate markidega, ja ta tuletas mulle seda tihti meelde ja ütles, et isa pidi aitama tal marke koguda, aga tema ema arvates polnud see tüdrukute jaoks ja et markidel on mikroobid, ja ümbrik oli sahtlisse ära pandud.
Et teised majas lärmi pärast pahaseks ei saaks, läksime Lila tulles aeda ja heitsime viljapuude alla pikali. Negri plikad olid ka oma aias ja ma teadsin, et kõik kolm on Hugo järele hullud, ja nad rääkisid kõva häälega ja kogu aeg läbi nina, ja eriti Cufina muudkui küsis: „Aga kus on õmbluskarp niitidega?” ja Ela vastas midagi, siis nad tülitsesid, aga meelega, et tähelepanu äratada, hea seegi, et meie poolel oli ligustrihekk tihe ja näha polnud palju. Me Lilaga pidime neid kuuldes naeru kätte ära surema ja Hugo pigistas nina kinni ja ütles: „Aga kus on matenõu?”. Siis ütles Chola, kes on neist vanim: „Vaadake tüdrukud, kui palju matse siin tänavu on”, ja meie toppisime rohtu suhu, et mitte kõva häälega naerda, sest eriti hea oli jätta neile mingi lootus ja mitte lõpuni lollitada, nii et kui nad meid pärast kulli mängimas kuulsid, läksid nad veel vihasemaks ja hakkasid lõpuks omavahel kaklema, kuni nende tädi välja tuli, neid sakutas ja kõik kolm nuttes tuppa läksid.
Mulle meeldis mängudes Lilaga paaris olla, sest oma õega-vennaga pole huvitav, kui on teisigi, ja mu õde tahtis kohe Hugoga paaris olla. Lila ja mina võitsime neid kuulimängus, aga Hugole meeldis rohkem pätt ja võmm ja peitus, alati pidime me teda kuulama ja seda mängima, aga see oli ka hirmus äge, ainult et me ei tohtinud karjuda, ja niiviisi ilma karjumata ei ole mäng päris see. Peituses pidin peaaegu alati mina lugema, ma ei tea, miks mind kogu aeg ära peteti, muudkui mina prii ja mina prii. Kell viis tuli vanaema ja riidles meiega, sest olime higised ja liiga palju päikest saanud, aga me ajasime ta naerma ja musitasime teda, isegi Hugo ja Lila, kes ei olnud meie perest. Panin neil päevil tähele, et vanaema käis alatasa tööriistakuuri vaatamas, ja taipasin, et ta kartis, et me käime masina asjades sorimas. Aga kellelegi ei oleks selline lollus pähegi tulnud, arvestades kolme Florese last ja veel keretäit, mille me oleksime saanud.
Mõnikord meeldis mulle omaette olla, ja siis ei tahtnud ma isegi Lilat enda juurde. Eriti õhtu poole, natuke enne seda, kui vanaema oma valges kitlis aeda kastma tuli. Sel tunnil polnud maapind enam nii kuum, aga kuslapuud lõhnasid tugevalt ja samuti tomatipeenrad, kus olid veerennid ja teistsugused putukad kui mujal. Mulle meeldis kõhuli heita ja maad nuusutada, seda enda all tunda, sooja ja suve lõhnaga, mis oli nii eriline. Ma mõtlesin paljudele asjadele, aga eriti sipelgatele, nüüd kus ma olin näinud, mida sipelgapesad endast kujutavad, jäin mõtlema neile käikudele, mis igalt poolt läbi läksid ja mida keegi ei näinud. Nagu mu jalgade veresooned, mis olid naha all peaaegu märkamatud, aga täis sipelgaid ja mõistatusi, mis edasi-tagasi siblisid. Kui süüa natuke mürki, juhtub sama, mis masina suitsuga, mürk liigub mööda keha veresooni samamoodi nagu suits maa all, siin ei olnud suurt vahet.
Mõne aja pärast tüdinesin üksinda olemisest ja tomatimutukate uurimisest. Läksin valge värava juurde, võtsin hoogu ja sööstsin paigalt nagu Buffalo Bill ja salatipeenra juurde jõudes hüppasin sellest puhtalt üle ja isegi ei puutunud muruäärt. Lasime Hugoga õhupüssist märki, või mängisime võrkkiikedes, kui mu õde või vahel Lilagi tulid vannist ja astusid puhastes riietes võrkkiikede juurde. Ka meie Hugoga läksime pesema, ja pärast läksime välja kõnniteele, või siis mängis mu õde elutoas klaverit ja meie istusime rinnatise juures ja vaatasime, kuidas inimesed töölt tulid, kuni saabus onu Carlos ja me kõik läksime talle vastu ja ühtaegu vaatama, kas ta tõi ehk mõne paki ussikomme või Billikeni. Just ühel neist kordadest komistas Lila värava juurde joostes kiviplaadi taha ja kukkus põlve katki. Vaene Lila, ta ei tahtnud nutta, aga tal voolasid pisarad ja mina mõtlesin emale, kes oli nii range ja käsiks tal vapper olla ja muud säärast, kui ta teda haiget saanuna näeks. Tegime Hugoga kätest puki ja viisime ta valge värava juurde, samal ajal kui mu õde läks salaja puhastuslappi ja alkoholi tooma. Hugo mängis tähtsat meest ja tahtis Lilat tohterdada, samuti mu õde, selleks et Hugoga olla, aga mina lükkasin nad eemale ja ütlesin Lilale, et ta ainult sekundi kannataks, ja et kui ta tahab, võib ta silmad kinni pigistada. Aga tema ei tahtnud ja samal ajal kui mina alkoholiga põlve puhastasin, vaatas tema Hugole otsa nagu tahaks näidata, kui vapper ta on. Puhusin kõvasti tema haavale, mis sai kenasti sidemega seotud ja ei valutanud enam.
„Parem kui sa kähku koju lähed,” ütles mu õde, „muidu saab su ema kurjaks”.
Kui Lila oli ära läinud, hakkas mul Hugo ja õega igav, sest nad rääkisid ansamblitest, ja Hugo oli näinud kinos De Carot ja vilistas tangosid, et mu õde neid klaveril mängiks. Läksin oma tuppa, et postmargialbumit vaadata ja mõtlesin kogu aeg, et Lila ema hakkab temaga riidlema, et võib-olla ta nutab või läheb haav põletikku, nagu tihti juhtub. Uskumatu, kui vapralt oli Lila alkoholi talunud, ja kuidas ta Hugot vaatas, ilma et oleks nutnud või pilku langetanud.
Lambiga laual oli Hugo botaanikaraamat, mille vahelt paistis paabulinnusule roots. Kuna ta lubas mul seda vaadata, võtsin selle ettevaatlikult välja ja astusin lambile lähemale, et seda paremini näha. Minu arust polnud ilusamat sulge olemas. See meenutas porilompides tekkivaid laike, aga neid ei saanud võrrelda, see oli palju ilusam, briljantroheline nagu need aprikoosipuudel elavad põrnikad, kellel on kaks pikka tundlat, kummagi otsas karvane pallike. Kõige laiema ja kõige rohelisema osa keskel laiutas sinakaslilla silm, üleni kullasäbruline, midagi ennenägematut. Sain korraga aru, miks paabulindu peetakse uhkeks linnuks, ja mida kauem ma seda vaatasin, seda veidramaid asju mõtlesin, nagu romaanides, ja lõpuks pidin ma sule ära panema, sest muidu oleksin selle Hugolt ära varastanud, ja seda küll ei tohtinud teha. Võib-olla mõtles Lila meie peale, üksinda oma kodus (mis oli pime ja rangete vanematega), samal ajal kui mina end sule ja postmarkidega lõbustasin. Parem panen kõik ära ja mõtlen vaese vapra Lila peale.
Öösel ei jäänud ma millegipärast kuidagi magama. Ma ei saanud lahti mõttest, et Lila tunneb end halvasti ja on palavikus. Oleksin tahtnud paluda ema, et ta läheks ja küsiks tema emalt, aga see polnud võimalik, esiteks Hugo pärast, kes oleks naerma hakanud, ja teiseks oleks ema vihastanud, kuuldes katkisest põlvest, ja et me talle polnud rääkinud. Ma proovisin korduvalt magama jääda, aga ei saanud, ja mõtlesin lõpuks, et kõige parem on minna hommikul Lilat vaatama, või hüüda teda ligustriheki juurest. Lõpuks jäin magama, mõeldes Lilale ja Buffalo Billile ja samuti sipelgamasinale, aga peamiselt Lilale.
Järgmisel päeval olin esimesena üleval ja läksin oma aeda, mis oli sinivihmade lähedal. Minu aiaks oli peenar, mis oli ainult minu oma, vanaema oli selle mulle andnud, et teeksin sellega, mida ise tahan. Korra istutasin paelrohtu, siis bataati, aga nüüd meeldisid mulle lilled ja eriti mu jasmiingardeenia, kuna ta on kõige tugevama lõhnaga, eriti öösel, ja ema ütles alati, et minu jasmiin on maja kõige ilusam. Kaevasin kühvliga aeglaselt ümber jasmiini, mis oli parim asi, mis mul oli, ja tõmbasin ta lõpuks mullaste juurtega välja. Nõndaviisi läksin Lilat kutsuma, kes oli samuti ärkvel ja tema põlv oli peaaegu korras.
„Kas Hugo läheb homme ära?” küsis ta minult, ja ma vastasin, et läheb küll, sest ta peab Buenos Aireses kooli minekuks õppima. Ütlesin Lilale, et tõin talle midagi, ja tema küsis, mis see on, ja siis näitasin talle ligustri vahelt oma jasmiini ja ütlesin, et kingin selle talle ja kui ta tahab, võin aidata tal omaenda aeda teha. Lila ütles, et jasmiin on väga ilus, ja küsis emalt luba, ja mina hüppasin üle ligustriheki, et aidata seda maha istutada. Valisime välja väikese peenra, kust
