natuke muru, aga sellega polnud kiiret. Lila oli väga rahul ja põlv ei valutanud tal üldse. Ta tahtis kohe Hugole ja mu õele peenart näidata, ja mina läksin neid otsima just siis, kui ema kutsus mind piimakohvi jooma. Negri plikad jagelesid aias, ja Cufina vingus nagu alati. Ma ei tea, kuidas nad said nii ilusal hommikul tülitseda.
Laupäeva õhtupoolikul pidi Hugo tagasi Buenos Airesesse sõitma, ja minul oli kokkuvõttes hea meel, sest onu Carlos ei tahtnud sel päeval masinat tööle panna ja jättis selle pühapäevaks. Ongi parem, kui seda teeme ainult tema ja mina, muidu läheb veel midagi viltu ja Hugo saab mürgituse või midagi. Sel õhtul igatsesin teda natuke taga, sest olin juba harjunud temaga tuba jagama ja ta teadis peast nii palju jutte ja põnevaid asju. Mu õega oli veel hullem, ta käis majas ringi nagu kuutõbine ja kui ema küsis, mis tal viga on, ütles ta, et ei midagi, endal selline nägu ees, et ema jäi teda vaatama ja läks siis minema, öeldes, et mõned peavad ennast vanemaks kui nad on ja ise ei oska veel õieti nuusatagi. Minu meelest käitus mu õde nagu lollpea, eriti kui ma nägin, kuidas ta kirjutas siseõues tahvlile värvilise kriidiga Hugo nime, kustutas selle ja kirjutas uuesti, teist värvi kriidi ja teistsuguste tähtedega, mind silmanurgast piiludes, ja siis joonistas ta südame koos noolega, ja mina läksin minema, sest muidu oleksin talle vastu kõrvu andnud või emale ütlema läinud. Seda halvem, et Lila oli sel õhtul varakult koju läinud, öeldes, et ema ei lubanud tal kukkumise pärast kauemaks jääda. Hugo ütles talle, et kell viis tullakse talle Buenos Airesest järele, et ta võiks niikauaks sinna jääda, aga Lila ütles, et ta ei saa, ja jooksis hüvasti jätmata minema. Sellepärast pidi Hugo, kui talle järele tuldi, minema Lilale ja tema emale head aega ütlema, ja siis jättis ta meiega hüvasti ja lahkus rahulolevalt, lubades järgmisel nädalavahetusel jälle tulla. Sel ööl tundsin end oma toas natuke üksildasena, aga samas oli hea teada, et kõik oli jälle minu oma ja ma võisin tule kustutada millal ise tahtsin.
Pühapäeval kuulsin ärgates, et ema räägib üle aia härra Negriga. Astusin juurde, et tere hommikust öelda, ja härra Negri rääkis emale, et salatipeenral, kust oli masina katsetamise ajal suitsu tulnud, olid kõik salatitaimed närtsinud. Ema ütles, et see on väga kummaline, sest masina juhendis on kirjas, et suits pole taimedele kahjulik, ja härra Negri ütles talle, et ei tasu juhendeid usaldada, sama lugu on ravimitega, mis tutvustuse järgi peaks kõikidest haigustest terveks ravima, aga pärast võib hoopis mulla all lõpetada. Ema ütles, et võib-olla oli keegi tüdrukutest kogemata peenrale seebivett visanud (aga mina sain aru, et ema tahtis öelda meelega, napakad ja tülinorijad nagu nad olid) ja siis ütles härra Negri, et uurib järele, aga kui masin tõesti peaks taimi tapma, ei tasu sellega jännata. Ema ütles talle, et ei saa võrrelda mingeid salatinirusid ja kahju, mida sipelgad aias tekitavad, ja et õhtul paneme masina tööle, ja kui nad suitsu näevad, andku teada, me tuleme ja katame augud kinni ja nemad ei pea vaeva nägema. Vanaema kutsus mind kohvi jooma ja ma ei tea, mida nad veel rääkisid, aga mina olin elevil mõttest, et hakkame jälle sipelgatega võitlema, ja veetsin hommiku Rafflesit lugedes, kuigi see ei meeldinud mulle nii väga nagu Buffalo Bill ja teised romaanid.
Mu õe hullus oli üle läinud ja ta käis lauldes mööda maja ringi ja ühel hetkel tuli tal tuju värvipliiatsitega joonistada ja ta tuli sinna, kus mina olin, ja enne kui ma arugi sain, oli ta juba ninapidi minu tegemiste juures, ja juhuslikult olin ma just kirjutanud oma nime, sest mulle meeldis seda igale poole kirjutada, ja Lila nime, mille ma puhtast juhusest olin enda nime kõrvale kirjutanud. Ma panin raamatu kinni, aga tema oli juba jõudnud lugeda ja hakkas laginal naerma, ja vaatas mind kuidagi haletsedes, ja mina kargasin talle kallale, aga tema kukkus karjuma ja ma kuulsin ema samme ning läksin maruvihaselt aeda. Lõunasöögi ajal vaatas õde mind kogu aeg pilkavalt ja ma oleks hea meelega talle laua all jalaga äsanud, aga ta võis kisama pista ja õhtupoolikul pidime masina käivitama, nii et hoidsin end tagasi ega öelnud midagi. Siesta ajal ronisin paju otsa lugema ja mõtlema, ja kui onu Carlos kell pool viis tõusis, tegime matet ja pärast seda seadsime masina valmis, ja mina tegin kaks kausitäit savi. Naised olid toas ja oli palav, eriti masina juures, kus olid söed, aga selle vastu aitab hästi mate, kui seda juua mõrult ja hästi kuumalt.
Olime välja valinud aia tagaosa kanala lähedal, sest näis, et sipelgad olid sinna pakku läinud ja hävitasid noori taimi. Niipea kui olime vooliku kõige suuremasse sipelgapesasse pistnud, hakkas igalt poolt suitsu välja ajama, isegi kanala põrandakivide vahelt tuli suitsu. Mina käisin ringi ja katsin auke kinni, mulle meeldis savi peale visata ja seda kätega kinni tampida, kuni suitsu enam ei tulnud. Onu Carlos läks Negride aia juurde ja küsis Cholalt, kes oli neist kõige vähem tobu, kas nende aias ei tule suitsu, ja Cufina läks ähmi täis ja uuris kogu aia läbi, sest nad tundsid onu Carlose vastu suurt austust, aga nende poolel suitsu ei tulnud. See-eest kuulsin, et Lila hüüab mind, ja jooksin ligustriheki juurde ja nägin teda oranžimummulises kleidis, mis mulle kõige rohkem meeldis, ja sidemes põlvega. Ta hüüdis mulle, et tema aias tuli suitsu, tema oma peenrast, ja mina hüppasin juba üle aia, savikauss käes, samal ajal ütles Lila murelikult, et kui ta oma aeda vaatama läks, oli ta kuulnud meid Negri omadega rääkimas, ja siis hakkas tulema suitsu just sealt kõrvalt, kuhu me jasmiini olime istutanud. Mina põlvitasin ja viskasin kõigest jõust savi peale. Mürk oli nii lähedal, ja see oli hiljuti ümberistutatud jasmiinile väga ohtlik, kuigi juhendis öeldi, et ei ole. Kaalusin, kas ma saaksin sipelgate käigu mõni meeter enne peenart läbi lõigata, aga kõigepealt viskasin savi peale ja katsin ava nii hästi kui sain. Lila istus raamatuga puu varjus ja vaatas, kuidas ma tegutsen. Mulle meeldis, et ta mind vaatas, ja ma panin nii palju savi, et sealt ei saanud küll rohkem suitsu välja tulla. Siis läksin tema juurde ja küsisin, kust ma saaksin labida, et käik enne läbi lõigata, kui selle kaudu kogu mürk jasmiinini jõuab. Lila tõusis ja läks labidat tooma, ja kuna tal läks aega, vaatasin raamatut, mis oli piltidega juturaamat, ja ma jahmusin, kui nägin, et ka Lilal oli imekena paabulinnusulg raamatu vahel, ja et ta ei olnud mulle sellest kunagi rääkinud. Onu Carlos kutsus mind, et ma veel auke kinni kataksin, aga mina jäin vaatama sulge, mis ei võinud Hugo oma olla, aga see oli nii sarnane, et tundus kuuluvat samale paabulinnule, see oli roheline lillakassinise silmaga ja kuldsete tähnidega. Kui Lila labidaga tuli, küsisin temalt, kust ta oli sule saanud, ja tahtsin talle öelda, et Hugol on samasugune. Mulle ei jõudnud hästi kohale, mida ta mulle ütles, kui ta punastades vastas, et Hugo oli selle talle hüvastijätul kinkinud.
„Ta ütles, et kodus on tal neid palju,” lisas ta justkui vabanduseks, aga ei vaadanud mulle otsa, ja onu Carlos hüüdis mind teiselt poolt ligustrihekki kõvemini ja mina viskasin maha labida, mille Lila mulle oli andnud ja läksin võrkaia juurde, kuigi Lila kutsus mind ja ütles, et tema aiast tuleb jälle suitsu. Ma hüppasin üle aia ja vaatasin ligustriheki vahelt Lilat, kes nuttis, käes raamat ja selle vahel vaevu välja paistev sulg, ja ma nägin, et nüüd tuli suitsu päris jasmiini juurest, kogu mürk oli juurtega segunemas. Ma läksin masina juurde, kasutades ära, et onu Carlos rääkis taas Negri omadega, avasin mürgipurgi ja viskasin kaks, kolm kuhjaga lusikatäit masinasse ja panin selle ukse kinni; nii tungib mürk hästi sipelgapesadesse ja tapab kõik sipelgad ära ega jäta aias ühtainustki sipelgat ellu.
Uks
Petronele meeldis hotell Cervantes põhjustel, mida teised oleksid pidanud ebameeldivaiks. See oli sünge, rahulik, peaaegu inimtühi hotell. Üks juhututtav oli talle seda soovitanud, kui nad aurulaevas jõge ületasid, öeldes, et see asub Montevideo kesklinnas. Petrone võttis teisel korrusel vannitoaga toa, mis avanes otse vastuvõturuumi. Sealse võtmekapi järgi sai ta aru, et hotellis oli vähe inimesi; võtmete küljes olid rasked pronksist kettad toanumbriga – juhataja süütu abinõu, mis pidi takistama kliente neid tasku pistmast.
Lift asus vastuvõtu vastas, kus oli lett päevalehtedega ja telefonilaud. Tal piisas astuda mõni meeter, et oma tuppa jõuda. Kraanist voolas tulikuum vesi ja see kompenseeris valguse ja õhu puudumise. Toas oli väike aken, kust paistis külgneva kino katus; vahel jalutas seal mõni tuvi. Vannitoas oli suurem aken, millest avanes nukker vaatepilt müürile ja kaugele taevalaigukesele – sama hästi kui kasutu. Mööbel oli korralik, sahtleid ja riiuleid oli rohkem kui küll. Ja palju nagisid, mis oli kummaline.
Juhatajaks
