Saul, isandlikud safiirid turbanis hiilgamas. Seal on Mildred Tresham ja vihkamisest kollane hispaania munk ja Blougram ja Ben Ezra ja St. Praxedi piiskop. Setebose sigitis vadistab nurgas ning Sebald, kuuldes Pippat möödumas, vaatab Ottima otsajäänud nägu ning jälestab teda, iseenda pattu ja iseennast. Kahvatuna nagu tema vammuse valge atlass, jälgib nukrameelne kuningas uneleva ja reetliku pilguga, kuidas ustav Strafford oma hukule vastu läheb, ja Andrea judistab end, kui ta kuuleb nõbusid aias vilistamas, ja palub oma täiuslikul naisel alla minna. Jah, Browning oli suur. Ja kellena teda ükskord mäletatakse? Kas luuletajana? Oh, mitte luuletajana! Teda mäletatakse kui kirjanikku, võib-olla kui parimat kirjanikku, kes meil on kunagi olnud. Tema dramaatilise olukorra tajule polnud võrdset ning kui ta ei osanud omaenda küsimustele vastata, oskas ta vähemalt küsimusi esitada, ning mida enamat peaks üks kunstnik tegema? Karakteri loomise seisukohalt vaadatuna jääb ta maha ainult sellest kirjanikust, kes lõi Hamleti. Kui ta oleks selgesti väljenduda osanud, oleks ta võinud Shakespeare’i kõrval seista. Ainus inimene, kes võib tema rüüpalistust puudutada, on George Meredith. Meredith on proosa Browning ja Browning ise on ka. Ta kasutas luulet proosakirjutamise meediumina.
ERNEST: Sinu jutus on midagi, aga sinu jutus pole kõike. Mitmes punktis oled sa ülekohtune.
GILBERT: Väga raske on hoiduda ülekohtust selle suhtes, mida sa armastad. Kuid mingem nüüd tagasi kõnealuse küsimuse juurde. Mida sa õieti ütlesidki?
ERNEST: Ainult seda, et kunsti hiilgeaegadel ei olnud kunstikriitikuid olemas.
GILBERT: Mulle tundub, nagu oleksin ma seda tähelepanekut ennegi kuulnud, Ernest. Selles on kogu eksimuse elujõud ja kogu vana sõbra igavus.
ERNEST: Tõsi küll. Jah, sul pole mõtet pead niimoodi turtsakalt selga heita. See on päris tõsi. Kunsti hiilgeaegadel ei olnud kunstikriitikuid olemas. Skulptor tahus marmorplokist välja selles magava suure valgejäsemelise Hermese. Vahatajad ja kuldajad andsid kujule tooni ja tekstuuri ning kui maailm seda nägi, siis kummardas ta seda ja oli tumm. Ta valas hõõguva pronksi liivavormi, punase metalli jõgi jahtus üllasteks kumerusteks ja võttis jumala keha kuju. Emaili või lihvitud kalliskividega andis ta nägemise pimedatele silmadele. Tema graveerimispeitli all said käharaks hüatsindiõitega sarnanevad lokid. Ja kui mõnes hämaras freskodega templis või sammastega päikeselises portikuses seisis Leto laps oma pjedestaalil, siis tajusid διὰ λαμπροτὰτου βαίvοvτεϛ άβρῶς ἁἰθέροϛ möödujad uut mõju, mis oli tulnud nende ellu, ning läksid unelevalt või kummalise ja elustava rõõmuga oma kodudesse või päevatöö juurde või ehk kõndisid linnaväravast välja sellele nümfide armastatud aasale, kus noor Phaidros oma jalgu pesi, ning lebades seal pehmel rohul kõrgete tuules sahisevate plaatanite ja õitsvate agnus castus’te all, hakkasid nad mõtlema ilu imest ning jäid harjumatu aukartusega vait. Noil päevil oli kunstnik vaba. Jõeorust võttis ta sõrmedega peent savi ning vormis selle väikese puust või luust tööriistaga nii imeilusateks kujudeks, et inimesed andsid need surnutele mänguasjadeks, ning me leiame neid ikka veel Tanagra kollasel künkanõlval tolmustes haudades, kulla ja luitunud karmiinpuna jäljed endiselt juustes, huultel ja rõivastel. Värskelt krohvitud seinal, kus krohv oli toonitud ereda sändiksiga või segatud piima ja safraniga, kujutas ta seda, kes astub väsinud jalgadega tooneliiliate purpursel, valgega kirjatud väljal, seda, „kelle silmalaugudes peitus terve Trooja sõda”, Polyxenet, Priamose tütart; või siis maalis ta tarka ja kavalat Odysseust, kes oli kõvasti nööridega masti külge köidetud, et ta võiks viga saamata sireenide laulu kuulata, või kes kõndis selge Acheroni kallastel, kus vees kruusakivikeste kohal vilksatasid kalade vaimud; või näitas pükste ja turbanitega pärslasi põgenemas kreeklaste eest Maratoni lahingus või oma messingist laevaninasid vastamisi seadvaid galeere väikeses Salamise lahes. Ta joonistas hõbetihvtiga ja söega pärgamendile ja töödeldud seedripuidule. Vandlile ja roosikarva terrakotale maalis ta vahaga, vedeldades seda oliivimahlaga ja kinnitades kuuma rauaga. Puupaneel, marmor ja lõuend muutusid imeliseks, kui tema pintsel üle nende liikus, ning elu oli omaenda kujutist nähes vait ega julgenud midagi öelda. Kunstnikule kuulus tegelikult kogu elu turuplatsil istuvatest kaupmeestest künkal lamava mantliga karjuseni; loorberipuu varju peitunud nümfist ja keskpäeval vilepilli mängivast faunist kuningani, keda kannavad pikas roheliste eesriietega kandetoolis õlist läikivatel õlgadel orjad ja kellele lehvitatakse paabulinnusulgedega tuult. Tema eest möödusid mehed ja naised, näol kas nauding või kurbus. Ta jälgis neid ja nende saladus sai tema omaks. Ta lõi maailma uuesti vormi ja värvi kaudu.
Talle kuulusid ka kõik peened kunstid. Ta surus kalliskivi vastu pöörlevat ketast ning ametüstist sai Adonise purpurtõld ja mööda soonelist sardoonüksit kiirustas Artemis oma hagijatega. Ta tagus kulla roosideks ja lükkis need kokku kaelakeeks või käsivarrevõruks. Ta tagus kulla vallutaja kiivri vanikuteks või Tüürose rüü sõrmjaks kaunistuseks või kuninglike surnute maskideks. Hõbepeeglite tagaküljele graveeris ta nereiididest kantud Thetise või armuvalus vaevleva Phaidra koos oma hoidjaga või mälestustest väsinud Persephone, kes juustesse moone pistis. Pottsepp istus oma kuuris ning tema käte all kerkis vaikivalt kedralt vaas nagu lill. Ta kaunistas aluse, jala ja sangad õrna oliivilehtede- ja akantusemustriga või voogavate laineharjadega. Siis maalis ta musta või punasega maadlevad või võidu jooksvad noorukid, täisvarustuses, kummaliste vapikilpidega ja veidrate visiiridega rüütlid, kes kummardusid välja merekarbikujulisest sõjavankrist end tagajalgadele ajavate hobuste taga, pidusöömingul viibivad või imet tegevad jumalad, kangelased oma võiduhetkel või valus. Mõnikord söövitas ta peenikeste kinaverijoontega valgele taustale rauge peigmehe ja tema mõrsja ning nende ümber hõljuva Erose – Erose, kes oli nagu üks Donatello inglitest, väike naerusuine kuldsete või taevasiniste tiibadega olevus. Kumerale küljele kirjutas ta oma sõbra nime. ΚΑΛΑΟΣ ΑΛΚΙΒΙΑΔΗΣ või ΚΑΛΑΟΣ XAΡΜΙΔΗΣ räägib meile tema päevade loo. Laia madala karika servale joonistas ta lehti näpsiva isahirve või puhkava lõvi, nagu tema kujutlusvõime parajasti tahtis. Tillukesel parfüümipudelil naeris Aphrodite oma tualeti üle ning Dionysos, saatjaskonnas paljaste jäsemetega menaadid, tantsis ümber veinikannu paljaste veinivirreste jalgadega, samal ajal kui vana sileen lebaskles pungil nahklähkritel nagu saatür või raputas seda võluoda, mille ots oli meanderornamendiga kaunistatud ja tumeda luuderohuga pärjatud. Ja mitte keegi ei tulnud kunstnikku tema töö juures segama. Teda ei häirinud mingi vastutustundetu loba. Talle ei teinud muret arvamused. Ilissose kallastel, ütleb Arnold kusagil, ei olnud mingit Higginbothamit. Ilissose kallastel, kulla Gilbert, ei olnud mingeid tobedaid kunstinõupidamisi, mis oleksid toonud provintsidesse provintslikkust ja õpetanud keskpärasuse suud pruukima. Ilissose kallastel ei olnud mingeid igavaid kunstiajakirju, milles usinad vadistavad asjadest, millest nad aru ei saa. Selle väikese jõe pillirooga kaetud kallastel ei kõndinud uhkeldavalt ajakirjandus, monopoliseerides kohtunikutooli, kuigi oleks pidanud hoopis süüpingis andestust paluma. Kreeklastel ei olnud kunstikriitikuid.
GILBERT: Ernest, sa oled täitsa tore, aga su seisukohad on hirmus põhjendamatud. Ma kardan, et sa oled kuulanud pealt endast vanemate vestlust. See on alati ohtlik, ning kui sa lased sel harjumuseks manduda, leiad sa, et see mõjub täiesti hukatuslikult igasugusele intellektuaalsele arengule. Mis aga puutub moodsasse ajakirjandusse, siis pole minu asi seda kaitsta. See õigustab oma olemasolu suure darvinistliku põhimõttega kõige labasemate ellujäämisest. Minul on tegemist ainult kirjandusega.
ERNEST: Aga mis vahe on kirjandusel ja ajakirjandusel?
GILBERT: Oh, ajakirjandus on loetamatu ja kirjandust ei loeta. Muud midagi. Aga mis puutub sinu väitesse, et kreeklastel ei olnud kunstikriitikuid, siis ma kinnitan sulle, et see on täiesti absurdne. Õiglasem oleks öelda, et kreeklased olid kunstikriitikute rahvas.
ERNEST: Kas tõesti?
GILBERT: Jah, kunstikriitikute rahvas. Aga ma ei taha hävitada seda nauditavalt ebareaalset pilti, mille sa oled joonistanud hellenistliku kunstniku suhetest oma aja intellektuaalse vaimuga. Selle täpne kirjeldamine, mida pole kunagi aset leidnud, ei ole mitte üksnes ajaloolaste õige tegevus, vaid ka iga andeka ja kultuurse
