kilpi. Abielurikkujast kuningannal oli kerge laotada Tüürose vaibad oma isandale maha ning seejärel, kui mees lebas kägaras marmorvannis, heita üle ta pea purpurpunane võrk ja hõigata oma siledanäolist armukest, et see torkaks läbi võrgusilmade tera südamesse, mis oleks pidanud purunema Aulises. Isegi Antigonel, keda ootas surm nagu peig, oli kerge kõndida keskpäeval reostatud õhus, ronida mäkke ja puistata lahket mulda armetule alasti surnukehale, millel polnud hauda. Aga kuidas on lugu nendega, kes neist asjust kirjutasid? Kuidas on lugu nendega, kes neile reaalsuse ja igavese elu andsid? Kas nemad ei ole suuremad kui mehed ja naised, kellest nad laulavad? „See armas rüütel Hektor on surnud,” ja Lukianos räägib meile, kuidas Menippos nägi hämaras allilmas Helena pleekivat pealuud ning imestas, et nii sünge soosingu pärast saadeti teele kõik need sarvilised laevad, said maha löödud kõik need ilusad soomusrüüdega mehed ja paisatud põrmu need tornidega linnad. Ometi astub Leda luigesarnane tütar iga päev välja parapetile ja vaatab sõja käiku. Hallhabemed imetlevad tema ilu ja ta seisab kuninga kõrval. Oma maalitud vandlist kambris lebab tema armuke. Ta lööb läikima oma elegantset relvastust ja kammib oma sarlakpunast sulge. Helena mees käib relvakandja ja paaþi saatel telgist telki. Helena näeb tema heledaid juukseid ja kuuleb, või kujutleb, et kuuleb, seda selget külma häält. All hoovis kinnitab Priamose poeg oma vaskset kürassi. Andromache valged käed hoiavad tal kaela ümbert kinni. Mees paneb kiivri maha, et nende väike laps kartma ei hakkaks. Oma telgi tikitud eesriide taga istub Achilleus lõhnastatud rüüs, samal ajal kui tema südamesõber asutab kullatud ja hõbedases varustuses võitlusse minema. Sellest kummaliselt nikerdatud kirstust, mille ema Thetis oli laevale toonud, võtab mürmidonide isand selle saladusliku karika, mida inimese huuled pole kunagi puudutanud, puhastab seda väävliga ning jahutab värske veega ja siis, pesnud käed, täidab ta karika häilitud õõnsuse musta veiniga ning loksutab tummist viinamarjaverd maha selle auks, keda austasid Dodonas paljasjalgsed prohvetid, ja palvetab tema poole, teadmata, et ta palvetab asjatult ja et ta parima kaaslase Patroklose hukk saabub kahe Trooja sõdalase – Panthousi poja Euphorbose, kelle otsmikulokkidesse oli põimitud kulda, ja Priamidose käe läbi. Nad on varjukujud, eks ole? Udu ja mägede kangelased? Viirastused laulust? Ei, nad on reaalsed. Tegutsemine! Mis on tegutsemine? See sureb oma energia hetkel. See on labane lõivumaksmine faktile. Maailma on loonud laulik unistajale.
ERNEST: Sel ajal kui sa räägid, näib see ka mulle nii.
GILBERT: See on tõesti nii. Trooja kõdunevas kantsis lamab sisalik, otsekui oleks ta tehtud rohelisest pronksist. Öökull on teinud Priamose paleesse pesa. Üle tühja tasandiku ajavad lamba- ja kitsekarjus oma karja ning seal, kus danaoslaste vaskse vööri ja kinaveritriipudega suured galeerid säravas poolkaares ükskord veinikarva ja läikival merel, οἶvoψ πόvτoς nagu Homeros seda nimetas, rannale lähenesid, istub nüüd üksildane tuunikalapüüdja oma väikeses paadis ja jälgib võrgu üles-alla hulpivaid korke. Ometi paisatakse linnaväravad igal hommikul lahti ning sõdalased lähevad kas jalgsi või hobustega sõjavankrites lahingusse ja pilkavad vaenlasi oma raudsete näokatete varjust. Võitlus möllab terve päeva, ning kui saabub öö, kumavad telkide juures tõrvikud ja saalis põleb rasvatungal. Need, kes elavad marmoris või maalitud seinatahveldisel, tunnevad elu üksnes üheainsa oivalise silmapilguna, mis on tõesti igavene oma ilus, kuid piirdub kõigest ühe kirenoodiga või ühe võimalusega rahu tunda. Neil, keda poeet elama paneb, on lõpmata palju rõõmu ja hirmu, julguse ja meeleheite, naudingu ja kannatuse varjundeid. Aastaajad tulevad ja lähevad rõõmsas või kurvastavas reas ning aastad mööduvad nende eest tiivulisel või tinaraskel sammul. Neil on nende noorus ja meheiga, nad on lapsed ja nad saavad vanaks. Pühal Helenal sellisena, nagu Veronese teda aknal nägi, on alati koidik. Vaikses hommikuõhus toovad inglid talle Jumala valu sümboli. Hommikune jahe tuuleõhk kergitab kuldniite ta laubal. Sellel väikesel künkal Firenze linna lähedal, kus lebavad Giorgione armastajad, on alati keskpäev, keskpäev, mille suvine päike teeb nii raugeks, et sale alasti tütarlaps jaksab vaid hädavaevu läbipaistvast klaasist kera marmorbasseini kasta ja lautomängija pikad sõrmed puhkavad jõude keeltel. Neile tantsivatele nümfidele, kelle Corot Prantsusmaa hõbedaste paplite vahele valla päästis, kestab videvik igavesti. Need haprad läbipaistvad kogud liiguvad igaveses hämaruses ja tundub, et nende võbelevad valged jalad ei puudutagi kastemärga rohtu, millele nad astuvad. Kuid need, kes kõnnivad eeposes, draamas või romantilistes teostes, näevad vaevarikaste kuude jooksul, kuidas noorest kuust saab vana, nad jälgivad öö kulgu õhtust koidutähe tõusuni ning võivad vaadata päeva varjundirohkust päikesetõusust loojanguni kogu selle kulla ja varjudega. Neile, nagu ka meile, puhkevad lilled õide ja närtsivad, ning Maa, see roheliste juuksekiharatega jumalanna, nagu Coleridge teda nimetas, vahetab nende rõõmuks rõivaid. Kuju on keskendatud ühele täiusehetkele. Lõuendile värvidega kantud kujutisel pole kasvu ega muutuse vaimset elementi. Kui nad ei tea midagi surmast, siis tuleb see sellest, et nad teavad väga vähe elust, sest elu ja surma saladused kuuluvad neile, ja ainult neile, keda puudutab aja kulg, kellel pole mitte üksnes olevik, vaid ka tulevik, ja kes suudavad tõusta või langeda kuulsusrikkast või häbiväärsest minevikust. Liikumist, seda visuaalsete kunstide probleemi, saab tõeliselt teostada ainult kirjanduses. Just kirjandus näitab meile keha kogu selle väleduses ja hinge selle rahutuses.
ERNEST: Jah, ma saan nüüd aru, mida sa mõtled. Kuid mida kõrgemale sa asetad loovkunstniku, seda madalamale asetub kindlasti kriitik.
GILBERT: Miks nii?
ERNEST: Sest parim, mida ta meile anda saab, on üksnes kõlava muusika kaja, selgete piirjoontega kogu hägune vari. Võib-olla on elu tõesti kaos, nagu sa mulle kinnitad, ning selle märtrisurmad on alatud ja kangelaslikkuses pole midagi õilsat ning kirjanduse funktsioon on luua tegelikkuse toormaterjalist uus maailm, mis on imelisem, kestvam ja tõelisem kui maailm, mida vaatavad tavalise inimese silmad ja mille kaudu tavalised inimloomused oma täiust otsivad. Kui aga see uus maailm on suure kunstniku vaimu ja puudutusega loodud, siis on see nii täielik ja täiuslik, et kindlasti ei jää kriitikule enam midagi teha. Ma mõistan nüüd täielikult ja olen ka tõesti valmis möönma, et mingist asjast rääkida on tõesti palju raskem kui seda teha. Mulle tundub aga, et see kindel ja mõistlik elutarkus, mis mõjub tõepoolest tunnetele väga lohutavalt ja mille peaksid võtma oma motoks kõik kirjandusakadeemiad terves maailmas, kehtib üksnes suhete kohta, mis on kunsti ja elu vahel, aga mitte suhete kohta, mis võivad olla kunsti ja kriitika vahel.
GILBERT: Aga muidugi on kriitika ise kunst. Ja samamoodi, nagu kunstiloome tähendab kriitikavõime rakendamist ning ei saa ilma selleta öeldavasti üldse eksisteerida, on ka kriitika loov selle sõna kõige ülevamas tähenduses. Kriitika on tegelikult ühtaegu nii loov kui ka iseseisev.
ERNEST: Iseseisev?
GILBERT: Jah, iseseisev. Kriitikat ei tohi sugugi rohkem mingi jäljendamise või sarnasuse madala standardi kohaselt hinnata kui luuletaja või skulptori tööd. Kriitikul on arvustatava kunstiteosega samasugune suhe, nagu on kunstnikul nähtava vormi- ja värvimaailmaga või nähtamatu kire- ja mõttemaailmaga. Tal ei ole oma kunsti täiuseni viimiseks isegi parimaid materjale vaja. Tema eesmärgiks kõlbab mis tahes. Ja nii nagu Gustave Flaubert oli võimeline looma Roueni-lähedase Yonville-l’Abbaye viletsa aleviku maa-arsti naise räpastest ja sentimentaalsetest armulugudest klassika ja stiili meistriteose, võib ka tõeline kriitik luua selleaastasest Kuningliku Akadeemia näituse töödest või ka ükskõik millise aasta Kuningliku Akadeemia näituse töödest, härra Lewis Morrise luuletustest, härra Ohnet’ romaanidest või härra Henry Arthur Jonesi näidenditest teose, mis on oma ilus ja vaistlikus intellektuaalses elegantsis veatu, kui talle teeb rõõmu oma mõttetöö selline rakendamine või raiskamine. Miks mitte? Igavus on hiilgavale mõistusele alati vastupandamatu kiusatus ning rumalus on see igavene Bestia Trionfans, mis kutsub tarkuse tema koopast välja. Mida tähendab ainestik nii loovale kunstnikule nagu kriitik? Ei rohkem ega vähem kui see tähendab romaanikirjanikule ja maalikunstnikule. Nagu nemad, nii võib ka tema kõikjalt ajendeid leida. Aine käsitlus on proovikivi. Pole olemas midagi, milles ei peituks vihje või väljakutse.
ERNEST: Aga kas kriitika on tõesti loov kunst?
GILBERT:
