kuidas see vaevatud hing pimedusest pimedusse kulgeb. Üksildane kirik Littlemore’is, kus „hommiku hingus on rõske ja usklikke on vähe”, jääb lugejatele alati armsaks, ning iga kord, kui inimesed näevad Trinity müüril õitsevat kollast lõvilõuga, mõtlevad nad sellest meeldivast üliõpilasest, kes nägi lille kindlas taastärkamises prohvetlikku ettekuulutust, et ta jääb igavesti oma päevade Hea Ema juurde – ettekuulutust, millel usk oma tarkuses või narruses ei lasknud täide minna. Jah, autobiograafia on vastupandamatu. Vaene narr ja upsakas härra sekretär Pepys oli lobisenud endale tee surematute ringi, ning teades, et ebadiskreetsus moodustab vahvusest suure osa, sahmerdab ta nende seas „hatuses punakaslillas kuldnööpide ja pitsidega mantlis”, mida talle meeldib nii väga meile kirjeldada, tunneb end täiesti vabalt ja vadistab iseenda ja meie lõppematuks rõõmuks India sinisest alusseelikust, mille ta oma naisele ostis, „tublist seasisikonnatükist” ja meeldivast „Prantsuse vasikafrikasseest”, mida talle meeldis süüa, keeglimängust Will Joyce’iga, „iluduste järel uitamisest” , „Hamleti” ettelugemisest pühapäeval, vioola mängimisest argipäevadel ja teistest pahelistest või tühistest asjadest. Isegi tegelikus elus on egotismil oma võlu. Kui inimesed räägivad meile teistest, teevad nad seda tavaliselt igavalt. Kui nad räägivad iseendast, teevad nad seda peaaegu alati huvitavalt, ning kui oleks võimalik panna nad tüütuks muutumise korral vaikima niisama kergesti, nagu saab sulgeda raamatu, mis sind tüütama on hakanud, siis oleksid nad täiesti täiuslikud.
ERNEST: Selles kui’s on suuri voorusi, nagu ütleks Touchstone. Kas sa aga paned tõsiselt ette, et igast inimesest peaks saama tema enda Boswell? Mis saaks sel juhul meie usinatest „Elude ja mälestuste” koostajatest?
GILBERT: Mis neist saanud on? Nad on ajastu nuhtlus, ei midagi rohkemat ega vähemat. Tänapäeval on igal suurmehel oma jüngrid, aga tema eluloo kirjutab alati Juudas.
ERNEST: Kulla mees!
GILBERT: Ma kardan, et nii see on. Varem oli meil kombeks oma kangelasi kanoniseerida. Moodne meetod on nende labastamine. Suurte raamatute odavad väljaanded võivad olla toredad, aga suurmeeste odavad väljaanded on täiesti vastikud.
ERNEST: Kas ma tohin küsida, Gilbert, kellele sa vihjad?
GILBERT: Oh, kõigile meie teisejärgulistele littérateur’idele. Meil on ülekülluses niisuguseid inimesi, kes ilmuvad mõne luuletaja või maalikunstniku surma korral koos matusetalitajaga tema majja ning unustavad, et nende ainus kohus on tumma kombel käituda. Aga nendest me ei räägi. Nad on kõigest kirjanduse laibaröövlid. Põrm antakse ühele ja tuhk teisele ja hing on nende haardeulatusest väljas. Aga luba, et ma mängin sulle nüüd Chopini või Dvora´kit? Kas ma mängin sulle Dvora´ki fantaasiat? Ta kirjutab kirglikku, kummalise värvinguga muusikat.
ERNEST: Ei, ma ei taha praegu muusikat kuulata. See on liiga määratlematu. Pealegi käisin ma eile õhtul koos paruness Bernsteiniga õhtust söömas ning kuigi ta oli igas muus suhtes jäägitult võluv, tahtis ta vestelda muusikast, nagu oleks see tegelikult saksa keeles kirjutatud. Mul on rõõm öelda, et kõlagu muusika, kuidas tahab, aga see ei kõla kõige vähemalgi määral saksa keele moodi. Patriotismi teatud vormid on tõesti üpris alandavad. Ei, Gilbert, ära enam edasi mängi. Pööra end ringi ja räägi minuga. Räägi minuga, kuni valgesarveline päev siia tuppa astub. Sinu hääles on midagi imelist.
GILBERT (tõuseb klaveri tagant): Täna õhtul ei ole mul jututuju. See on sinust väga vastik, et sa naeratad! Tõesti ei ole. Kus on sigaretid? Tänan. Need üksikud nartsissid on nii ilusad! Nad oleksid otsekui merevaigust ja jahedast vandlist vormitud. Nad sarnanevad kreeka kunstiteostega parimast perioodist. Mis lugu see kahetseva akadeemiku pihtimustes sind naerma ajas? Räägi mulle. Pärast Chopini mängimist on mul tunne, nagu oleksin ma nutnud pattude pärast, mida ma pole kunagi sooritanud, ja leinanud teiste inimeste tragöödiate pärast. Tundub, et muusika mõjub mulle alati niiviisi. See loob sulle mineviku, millest sa teadlik ei ole olnud, ja täidab sind kurvastusega, mis on olnud su pisarate eest peidus. Ma võin kujutleda, kuidas inimene, kes on elanud täiesti tavalist elu, kuuleb juhuslikult mõnda kummalist muusikapala ning avastab äkitselt, et tema hing oli tema teadmata teinud läbi hirmsaid katsumusi ja saanud tunda kohutavaid rõõme või pöörast romantilist armastust või suuri loobumisi. Nii et räägi mulle see lugu, Ernest. Ma tahan, et mind lõbustataks.
ERNEST: Ah, ma ei tea, kas sel on mingit tähtsust. Kuid minu meelest illustreerib see imetlusväärselt tavalise kunstikriitika tõelist väärtust. Tundub, et keegi daam küsis kord tõsiselt sellelt kahetsevalt akadeemikult, nagu sina teda nimetad, kas tema kuulus maal „Kevadpäev Whiteleys” või „Viimast bussi oodates” või midagi umbes samasugusel teemal oli ikka üleni käsitsi maalitud.
GILBERT: Ja kas oli siis?
ERNEST: Sa oled tõesti parandamatu. Aga kui tõsiselt rääkida, siis mis kasu on kunstikriitikast? Miks ei võiks kunstnikku rahule jätta, et ta looks uue maailma, kui ta seda sooviks, või kui ei, siis visandaks seda maailma, mida me juba tunneme, kuid millest me minu ettekujutust mööda kõik juba tüdinud oleksime, kui kunst oma peene vaimu ja tundliku vaistuga tehtud valikutes seda meie jaoks omamoodi ei puhastaks ja sellele hetkelist täiust ei annaks. Mulle tundub, et kujutlusvõime levitab või peaks levitama enda ümber üksindust ning see toimib kõige paremini vaikuses ja eraldatuses. Mispärast on vaja kunstnikku kriitika kileda lärmiga häirida? Mispärast peaksid need, kes luua ei suuda, võtma enda peale loomingulise töö hindamise? Mida nad sellest teada võivad? Kui inimese tööst on kerge aru saada, siis pole seletust vaja…
GILBERT: Ja kui tema töö on arusaamatu, on seletus kurjast.
ERNEST: Seda ma ei öelnud.
GILBERT: Ahaa, aga oleksid pidanud ütlema. Nüüdisajal on meile nii vähe mõistatusi alles jäänud, et me ei saa endale veel ühe loovutamist lubada. Minu meelest veedavad Browningi Seltsi liikmed, nagu ka Broad Churchi partei teoloogid ja Walter Scotti suurte kirjanike seeria autorid aega sellega, et püüavad oma jumalusi olematuks seletada. Seal, kus oli loodetud, et Browning oli müstik, on nemad üritanud näidata, et ta väljendus lihtsalt segaselt. Kus oli kujutletud, et tal oli midagi varjata, on nemad tõestanud, et tal oli väga vähe paljastada. Kuid ma räägin üksnes tema segasest loomingust. Tervikuna võetuna oli tegemist suurmehega. Ta ei kuulunud olümplaste sekka ja temas oli titaanide poolikust. Ta ei kirjutanud ülevaateid ning ainult harva suutis ta laulda. Tema tööd kahjustavad võitlus, vägivald ja pingutus, ning ta ei liikunud mitte tundelt vormi juurde, vaid mõtte juurest kaosesse. Sellegipoolest oli ta suur. Teda on nimetatud mõtlejaks ja ta oli kindlasti inimene, kes alati mõtles ja mõtles alati valjusti, kuid mitte mõte ei paelunud teda, vaid pigem protsessid, mille abil mõte liigub. Ta armastas masinat, mitte seda, mida masin teeb. Meetod, mille abil narr jõuab oma narruseni, oli talle niisama kallis nagu tarkade ülim tarkus. Mõistuse peen mehhanism paelus teda isegi nii, et ta põlgas keelt või suhtus sellesse kui puudulikku väljendusvahendisse. Riim, see imeilus kaja, mis muusa mägikoopas oma hääle loob ja ise sellele vastab; riim, millest saab tõelise kunstniku käes mitte üksnes meetrilise ilu materiaalne kehastus, vaid ka mõtte ja kire vaimne element, mis võib äratada mõne uue meeleolu, virgutada värske mõtteahela või avada oma hääle pelga sulnidusega ja aimatavusega mõne kuldse ukse, millele ka kujutlusvõime ise oli asjatult koputanud; riim, mis võib inimese jutust jumalate kõne teha; riim, see ainus keel, mille me oleme kreeka lüürale lisanud, muutus Robert Browningi käes groteskseks ja moonutatud asjaks, mis sundis teda end mõnikord luules labaseks komödiandiks maskeerima ning liiga tihti naljaviluks Pegasuse seljas ratsutama. On hetki, mil ta haavab meid koletisliku muusikaga. Kui ta suudab oma muusikat üksnes oma lauto keeli lõhkudes luua, siis ta lõhubki need ning need katkevad dissonantsis, ning mitte ükski Ateena tettiks, kes oma värisevate tiibadega meloodiat loob, ei lasku vandlist sarvele, et teha see viis täiuslikuks või intervall vähem järsuks. Ometi oli Browning suur ning kuigi ta muutis keele labaseks saviks, vormis ta sellest mehed ja naised, kelles on elu. Ta on kõige shakespeare’likum olevus pärast Shakespeare’i.
