Suure nutu ajal. Enn Kippel
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Suure nutu ajal - Enn Kippel страница
Enn Kippel – Suure nutu ajal
I jagu
Mu noores eas on nad mind suurde kitsikusse ajanud, kuid ometi ep ole nad suutnud mu üle võimust võtta.
ESIMENE PEATÜKK
1
Nelipühal Anno Domini 1575, millal juba neljateistkümnendat aastat oli Harjus ning Tallinnas maaisandaks Rootsi kuningas, toodi Tallinnasse rõõmustav sõnum, et kuninga komissarid olevat sõitnud Viiburisse moskoviitidega rahu sobitama
Neilsinastel rahupäevadel jõudsid Breemeni ja Lüübeki kaupmeeste laevad täie lastiga Tallinna reidile, kus hakkasid maha laadima soola, rauda, vaske, tina, lõuendit, damasti, kamlotti, atlassi, sametit, kalevit ja muud tarbevara, aga samuti ka Kreeta viina, nimetusega Malvaasia vein, millest nimekamad tallinlased olid tundnud kibedat puudust. Kaubakoormate vedamisel tekkis nüüd sadama pulvärkidel, naelakoja ümbruses ja laastatud Roosiaia kõrval rüselemine ning armetu möll, nagu oleks tige moskoviit tulnud jällegi kiusama Tallinna. Aga seda nuhtlust ning rasket katsumist ei mõtelnud Jumal tallinlastega veel mitte ette võtta, vaid tema armust ja tahtmisest kandis meri ikka uusi rikkusi ning imesid Eestimaa randa.
Koos kaubalastiga tõid Lüübeki laevad seekord Tallinna reidile palju meretaguseid leigareid, silmamoondajaid, tuntseldajaid, tilpajaid, tantsutare, tuleõgijaid, ratsutajaid, loomataltsutajaid, pillimehi ja palju muid sarnaseid vigurvänti, kes oma telgid, palaganipalakad ja loomakuudid lõid Gertrudi kalmistu ja Papagoiaia vahekohta otse Renteni torni alla üles ning asutasid sinna oma kireva laagri. Veiderdamisega tahtsid nad juba kohe pihta alata, kuid et parajasti oli kolmainujumalapäev, mida tõsisel kristlasel ei kõlba tühise töö ja veiderdamise vahtimisega hukka saata, siis raad ei andnud neile selleks luba. Nüüd valisid nad oma etenduse algamiseks ühe argipäeva, millega ka raad oli lahkesti nõus, sest siis olid sellid ning ametimehed oma töö juures kinni ega pääsenud tulema seesugust patuteenistust vahtima.
Säärast komejanti ning maailmaimet ep olnud tallinlased näinud enam ammu – viimati õndsa ordumeistri Hermann von Brügeney valitsemise lõppaastail, millal Itaalia köietantsijad olid käinud näitamas oma kunsti. Seepärast ei tihanud nüüd kodus ja töötubades püsida enam keegi: paljud meistrid ning magistrid jätsid oma tööd ning toimetused sellide hoolde, võtsid oma emanda ja tütred, et rutata nendega Rannavärava poole; sellid usaldasid töö terasemaile õpipoistele ja tõttasid tagant järele; need aga, visanud tööd ning toimetused nurka, pistsid salaja plehku, millest hiljem tekkis palju pahandust ning tüli, nii et peaaegu kõik töökojad olid täis koledat kisa ning nuttu, kui õpipoisse valjusti nuheldi.
Ja ruttas nüüd mööda Pikka tänavat kasimatuid ning kriimsilmseid õpipoisse, nõetunud sepaselle, elajaverega määrdunud lihunikmeistreid, jahuseid pagaripoisse, käratsevaid magistreid ja palju teisi ausväärseid tallinlasi oma emandate, tütarde ja mamslitega. Aga ka magistraat ja isegi palju kuulsa päritoluga aadlikke, kellele Tallinn oli andnud ajutist või pikemaajalist peavarju, ei tihanud jääda komejandist eemale.
Gertrudi kalmistu ääres tegid veiderdajad koos oma elukatega seesugust lärmi, et tuleb tõsiselt imestada, miks surnud oma haudades ei ärganud. Kuid mitte ainuüksi veiderdajad, vaid ka neid vahtima tulnud auväärsed kodanikud ep olnud seekord sugugi targemad: rüselesid seal meistrid omavahel, sellid tülitsesid sellidega, kuna õpipoisid sikutasid üksteisel tigedasti karvu, et kiskuda teist elukapuuri juurest eemale ja astuda ise asemele. Ja oli sinna kokku kantud igasuguseid maailma elukaid: karusid, lõukoeri, pärdikuid, paabulinde, sarvikuid, raipekulle, lendmadusid ja palju kõike muud, millele ristinimese keel ei oska anda õiget nime.
Nüüd oli kodanike emandail paslik juhus kollitada nende elukatega oma sõnakuulmatuid lapsi, kellele nad ütlesid, et sarnaseid peletisi vedavat Peltsebul põrgus oma lõa otsas ja et sealt olevatki nad inimeste karistamiseks lahti lastud. Kuid seesugune jutt kollitas emandaid enam kui nende lapsi, sest elukad, tehes jäledaid hääli, ajasid neil endil ihukarvad jubedusest püsti.
Kuskil mõigas tserberi-taoline lõukoer, keda purjus lihunikusellid malgaga torkides õrritasid; teisal narrisid õpipoisid pärdikuid, pildudes neid kividega ja näidates neile keelt. Linnud – küll rohelised, punased ja sinised, sädistades ja tehes mitmesuguseid hääli, laulsid igaüks omal viisil.
Teisel pool loomapuure kisendas väntorel, keerleval karusselil kiljatas mamsleid ja kilkas neitseid, kuna puuhobuseil ratsutas õpipoisse ja selle, aga ka mõni hakkajam meister ei pidanud seda lõbutsemist paljuks ja näitas oma ratsutamiskunsti.
„Kunstratsutajad!“ karjus kuldvõrelitega ilustatud sametkuueline veiderdaja palagani lävel, kuna ta paklaga täidetud punase torukübara küljes rippusid hõbedased kuljused, mis igal pearaputusel aina tilisesid.
„Kunstratsutajad, akrobaadid ja köietantsijad, kelle sarnast tervel Liivimaal varem kunagi ep ole nähtud!“ karjus ta oma kanges võõramaises murrakus. „Astuge sisse, kodanikud, astuge julgesti, ainult üks killing, ainult üks…!“
„Näitame tuleõgijat, kodanikud!“ karjus teisal tilpaja, „tuleneelajat, kes õgib Peltsebuli väävlituld, ilma et see suudaks kõrvetada ta suulage. Tulge, vaadake ja aidake imestada, missuguseid asju sünnib patuses maailmas!“
„Seitsmepäine lendmadu!“ kostis kuskilt palaganide ja loomakuutide vahelt.
„Näitame põrgut, kui maksate ainult ühe krossi!“ karjus rändmunk võidu komejanditajatega oma telgi lävel. „Näete, kuis põrgukatel tossates keeb, näete oma silmaga, kuidas karvane Peltsebul tõstab ahinguga väävlipajast patuseid ja õgib…!“
Selles inimrüsinas sammus auväärse mündimeistri ehk rae rahataguja Christoffer Schenkenbergi noorem poeg Ivo, keda vastlatega oli löödud selliks. Säärane keigarlik imede-maailm oli Ivole, kes kasvanud kristlikus karskuses ning vagaduses, uudiseks; peletislike põrguloomade, vigastatud värdjate ja rabelevate raisalindude nägemine täitis ta vagase südame jahmatava värinaga.
Praegu, millal Ivo oli astunud tuleneelaja telgist, oli ta pea täis segaseid ja kentsakaid arutlusi ning mõtteid: seesugune tuleneelamine on ainult tühipaljas vigur, sest kuidas suudab ristiinimene võtta elusalt tuld suhu „Aga vahest ep olegi ta ristiinimene, vaid on pagan?!“ mõtles ta siis kohmetudes. Kuid kes ta ka ep oleks, siiski pidi ta nõustuma, et näidendi vaatamine oli päris huvitav ning mõnus, nii et ta ei tundnud siis isegi oma rosettkrae ebamugavat hõõrumist kuklal.
Olgugi, et täna oli ainult argipäev, oli Ivo kui meistri poeg tulnud kodunt oma tuliuues sellikuues, mille hõlmu palistasid ülekullatud vasksed nööbid.
„Loomataltsutajad! Kodanikud, tulge oma ihusilmaga imestama!“
Ivo astuski loomataltsutaja palagani, mis punase vaheriidega oli jagatud kaheks. Ja oli sellesse palagani uudishimu kokku kandnud palju logelejaid raesõdureid, aga ka auväärseid ametimehi, mamsleid, tüdrukuid ning neitsisid, aadlikke ja mitteaadlikke, ühtekokku nii palju, kui sellesse suurde telki mahtus.
Kui siis punane eesriie nihkus kõrvale, nägi Ivo karja pärdikuid, kes, olles rõivastatud karratatud kuubedesse, astusid nagu inimesed; kui neil paharetitunnusena taga ep oleks olnud vibelevat hända ja jalgadel nii ohtrat karvakasvu, siis oleks kindlasti võidud pidada neid Mooramaa lasteks. Nad jõid peekrist viina, vaidlesid pärdikute keeles, millest ristiinimene ei suutnud aru saada, virutasid üksteisele vastu vahtimist ja näitasid irvitades keelt. Nii tegid pärdikud kodanikele palju mõnusat nalja, pakkusid sündsat ajaviidet ning lahutasid nende meelt.
Kui pärdikud kõik oma vigurid ning tembutused olid teinud, siis pidi tulema Hommikumaa tantsuta, nagu sellest teatas üks mooramaalasest heerold.
Esmalt ilmusid kaks kriimsilmalist mustlaspoissi,