kausist, pani söömise lõpetamiseks lusika lauale.
„see maailm näib olevat veel keerulisem kui Nürnbergi tornikell, millest iga öösi kaheteistkümnenda löögi ajal lendavat välja tosin valget luike ja kisendavat linna kohal,“ ütles Bendix söömise lõpetades.
„Ikka keerulisem,“ kinnitas Jacobus, „maailmatu suur kera seisab õhus ega kuku alla.“
„Missugune kera?“ küsis Bendix.
„Noh, maakera, millel praegu istume ja sööme leent.“
„Kuule, Jacobus,“ kurjustas Claus, „kui sa veel tihkad kõnelda säärast ilmalikku juttu, siis viskan su uksest välja. Julged oma patuse suu läbi ütelda, et maailm on keeruline kera; keerukust ep ole siin mitte midagi – maailm on, nagu meie teda näeme, nagu Jumal ta on loonud, seisab vägevatel sammastel ja ta ümber on ainult vesi.“
„On kera!“ jonnis Jacobus.
„Kera,“ osatas Claus, „aga kus asub siis põrgu?“
„Põrgu – eks kuskil allpool…“
„Allpool,“ kordas Claus , „aga miks ei kuku see kera siis põrgu põhja, kosta!“
„Selles see keerukus seisabki, et ta mitte ei kuku.“
„Maailm ep ole mitte kera, vaid on lai ja lame vaagen, mis seisab seitsmel vägeval sambal!“
„Sa oled pimedusega löödud!“ ägestus nüüd Jacobus.
„Mina – pimedusega,“ ja vanem sell Claus kargas püsti. „Mind, kes olen Dantskes õppinud, Breemenis töötanud, Riias olnud sell, ja nüüd neliteistkümmend aastat orjanud meister Schenkenbergi Tallinna rahapajas, julged sa tembeldada pimedaks, sina…“ lõpetas ta suures ägeduses, enam leidmata sõnu.
„Sellid, jätke tüli,“ astus nüüd meister Schenkenberg oma sõnadega vahele, „see ei too kunagi head!“
„Ärgu kõnelgu, et maailm on ümarik kera,“ puhkles vihastunud Claus.
„See ta on, ja selle vastu ei suuda sinu sõna,“ jonnis Jacobus edasi.
„Räägid ainult, mida sülg suhu toob ja tatt tagant tõukab, aga arukust ep ole selles mitte!“ lõpetas Claus oma seekordse vaidluse.
Jacobus oleks vahest talle veelgi midagi vastanud, kuid nüüd ristitas meister oma käed ja luges õhtuse tänupalve Issandale. Siis mindi tubadesse laiali, et puhata järgmiseks päevatööks, sest aulik raad olid müntimiseks saatnud kaksteistkümmend kvarti ehk kolmsada naela hõbedat.
Koos sellidega tõusis Ivo mööda nagisevat keerdtreppi maja teisele elule, kus asus nende ühine mitteköetav tuba. Heitnud rõivad, vajusid väsinud sellid oma sängidesse, kuna Claus kui vanem puhus enne magama heitmist rasvapotist tule. Peatselt uinusid sellid norsates magama, kuna Ivole imelikul kombel ei tulnud täna silmalaugudele und. Kuid ta ei tahtnudki magada, ta kuulas sellide sügavaid norskepõrinaid, kuulas pühavaimu tornikella südaöisi lööke ja mõtles tundmatule neitsile, nimega Dorothea.
Alles hommikupoolsel ööl uinus Ivo, ja siis nägi ta rahutu unesilm, et toosama neitsi Dorothea tantsis palaganis; kuid vaskseid kausikesi ep olnudki varjamas ta rindu, mille kiitmiseks isegi vägeval ning targal Saalomonil oleks tulnud sõnadest puudus. Ta nägi, kuidas neitsi suu avanedes paljastus rida valgeid hambaid, mis olid nagu roosikrants ehk nöörile lükitud palvepärlid – esiteks paar suuremat, siis aga palju väiksemaid üksteise kõrval. Veel nägi ta, et neitsi söötis valgeid tuvisid, kes aga samas muutusid mustadeks hakkideks ja hakkasid kisades lendlema ümber ta pea. Kui neitsi puistas viljateri enesele suhu siis vaata – linnud nokkisid neid sealtki.
2
Jaanipäeval kogus moskoviit ennast Rakveres, tema keeles aga Rakovoris, kus ta pärast seda püsis veel kuu aega luurates paigal.
Ja olid siis inimesed ära hirmunud ning kartlikud mitte ainuüksi Eesti-, vaid ka kogu Liivimaal, sest igaühel olid meeles moskoviidi tigedad kiusamised ja sagedased tapmised, mis ta Virus ja Harjus ringi möllates ning laastates oli teinud, kõige enam aga kaks aastat tagasi, millal ta Paide majja, ehk linnusesse oli sisse tunginud. Tookord oli neil nende suurvürst ning tsaar Ivan Vassiljevitš, see jumalalooduist kõige õelam ning verehimulisem piinajate ülemmeister koos oma trabantide ehk ihukaitsjatega ligi olnud. Ja need trabandid, nimega opritšnikud, kelle ametimärgiks oli peni pealuu, mille tõttu neid Järvas hüüti ka penikoonlasiks, kihutasid tookord maad mööda ringi, olles igal pool põletamise ja hukkamisega hakkamas. Kust nad olid üle käinud, seal ei liikunud enam ükski hingeline, ei haljendanud rohi ega lõõritanud lind oksal ega lennanud laotuse all. Nagu luuaga pühkisid nad maa puhtaks oma teelt, ja seesuguse laastamise märgina kandsidki nad luuda oma sadula küljes. Suurvürst aga jootis ja peibutas neid verekoeri küll õlle ja viinaga, pidades neist suuresti lugu.
Pärast Paide maja võtmist oli suurvürst ning tsaar Ivan Vassiljevitš käskinud oma trabantidel piinata seal inimesi, mitte ühte ega kahte, vaid kogu rahvast, keda aga kätte saadi. Siis olid opritšnina mehed võtnud ja sidunud asehalduri nimega Boije, ja palju teisi sakslasi ja mittesakslasi, aadlikke ja mitteaadlikke varraste külge ja praadinud neid haledal kombel surnuks; seesugune inimeste küpsetamine oli Paides kestnud mitu päeva. Ja oli siis kogu Järvamaal nii palju koolnuid igal pool hunnikus maas, et koertel, metsloomadel ja raisalindudel andis kaua neid kiskuda, purra ja jõrada nende kontide kallal, sest ep olnud ühtegi, kes oleks suutnud või tohtinud neid maha matta.
Seepärast oldigi nüüd äraheitunud ning hirmul, kui kuuldi, et moskoviit olevat määranud Viiburi rahu enese hõlbustamiseks ainult Soomemaale, ja sedagi ainult kaheks aastaks, kuna Liivimaa oli ta jätnud hoopis kõrvale. Rahu oli ta teinud selleks, et hakates piirama Pärnut, oleks tal Soome-poolne külg vaba. Seega oli tallinlaste lootus ja varajane rõõm rahupäevade üle olnud päris asjatu. Nüüd siis põgenes Tallinnast varju otsima aadlikke kui ka mitteaadlikest saksu ning mõisateenijaid, aga ka palju maarahvast – adratalunikke, vabadikke ja ainasjalgu, kes kõik voorisid ning rändasid mööda tolmuseid teid, olles ööd ja päevad puhkamata, et aga pääseda pakku tigeda moskoviidi kiusamise eest. Kuid ei mahtunud nad Tallinna eeslinna hoovidesse ja küünidesse, vaid suurem osa maarahvast pidi jääma linnaäärsetele liivamägedele; kuid seegi vähene kaitse, mida neile hädakorral võidi linnamüüridelt anda, tõi neile elamiseks julgust ning tegi rõõmu, kuna palju nende suguvennast pidid jääma sellestki abist ilma ja pugema metslooma kombel koobastesse peitu.
Juuru kihlakond, mis asus põigiti moskoviitide teel, kui ta Rakvere majast oli minemas Pärnu alla, oli täis ahastamist ning nuttu. Ainsaks troostiks ning abimeheks Juuru kihlakonna vanadele, põduratele, väetitele ja jalututele oli Kuimetsa lähedal kahel pool teed asetsev igipõline Hiidaurgaste-nimeline koobastik, kuhu juba ammused esiisad olid oma nutu- ning valupäevadel peitu pugenud. Nüüdses suures hädas tuli inimesile see pelgupaik uuesti meelde, ja nad tõttasid sealt varju otsima. Kuid sinna pugemine ja seal püsimine oli armetuil tõvest ja vanadusest vaevatud ning põdurail inimestel üpris raske, sest pilkane pimedus ja õhuvähesus kurnas neid seal haledal kombel.
Kõige õnnetumad olid aga imikute emad, kelle lapsi ei sallitud neis koobastes, sest et oma mõistmatu kisaga võisid nad kutsuda möödasammuvad moskoviidid hukatuseks kaela. Ja emad pidid suure valu ning südamemurega kinni siduma oma väetikeste vääksuva suu, jättes neile hingamiseks ainult ninasõõrmed lahti.
Palju inimesi oli rännanud küladest ja metsataludest siia koobastikku, kus mahalaotatud hundi- ja lambanahkadel lamati unetult. Igaüks ootas seal kartuse ning südamevärisemisega oma lõpule läheneva elu
