pimestavalt säras ja hiilgas. Nende pikalakaliste ruunade külgi katsid suured vöödilised vaibad, mis asetsesid sadula all. Iga vojevoodi sadula parempoolsele küljele oli kinnitatud väike vaskne trumm, mida ta oma käsu ning tahtmise edasiandmiseks põristas. Ülemvojevoodi tahtmise hõlpsamaks edasiandmiseks veeti tema taga suurt kella, nimetusega nabat, mille kõrval jooksid neli kellalööjat holoppi ehk sulast, kes ülemvojevoodi trummipõrina järgi pidid lööma kella nii mitu korda, kui palju oli vaja kas abisaatmiseks ette, peatumiseks või jällegi pöördumiseks paremale või kurakäele.
Sõjarahva seas tormas kilgates joosta ka palju koeri, kellega mõned sõjamehed pidasid sõprust, kuna teised kihutasid neid jalahoopidega eemale.
Kõik need sõdijad olid oma isakese tsaari vara tarvitades mõõdukad elama: nad rahuldusid lahja ning lihtsa roaga, elasid maasse uuristatud aukudes või koguni lahtise laotuse all, ja suutsid kannatada nii külma kui ka kuuma, nälga, janu, igasugust puudust ja kõiki sõjaelu raskusi. Venelaste vastupidavus tuli ka sellest, et paljudes nende perekonnis hakati rinnalapsi võõrutama piimast; kaheaastaseina pidid nad aga osa võtma kõigist paastudest; sest kirik käskis hoiduda himudest. Lihasöömine ja abielurahva omavaheline läbikäimine oli neil aga kolm korda nädalas, pühade ehk prazdnikute ja ka kogu paastu ajal valjusti keelatud. Seepärast olidki nad nüüd Eestimaal kogu oma tahtmise ning voli kätte saades aplad õgima ja suurest kiimast hullemad kui jäärad.
Venelased ise olid enamasti lühikesekasvulised, krobeliste ja karuste nägudega, roheliste silmadega, lühikeste jalgadega, suurte kõhtudega ja kandsid pikka habet, mille kasvatamist nõudsid kõik nende vagaduseõpetajad, kartes, et siledanäolisena võib mees naisega sarnledes kergesti äratada kõlvatuid himusid.
Oma maavarade poolest oleks moskoviit võinud olla palju jõukam sõjamees, kuid oma suure rumaluse tõttu ei osanud ta maapõuest leida kulda, vaid vahetas seda vaha ja sooblinahkade vastu Saksist, kust ta tõi enesele enamasti ka relvad ja rohu, kuna kalliskivid ja peenriide vahetas ta Pärsiast.
Ertauli luurerühmad kihutasid mööda metsateid ikka edasi edela poole, ratsutades seejuures nii kiiresti, et nende mõõgad ja kõverad saablid lärtsusid puusal ja laksahtasid vastu hobuste sapse. Need olid tatari ratsanikud, kelle väikesed nogai tõugu hobused olid väledad ning sõjaraskustega harjunud metsikud stepiloomad. Nagu verekoerad nuuskisid tatarlased tihnikus ja tuhritsesid puhmastes, kuni lõpuks viis tee neid Kuimetsa kloostrimõisa, mille omanikuks oli Tallinna naistsisterlaste püha Mihkli klooster.
Vaenuvägede lähenedes kloostrimõisa vagad neitsid ep olnud mitte maha jätnud oma Issanda koda, sest nad lootsid, et nii nagu see kristlaste sõjapidamisel on kombeks, jääb klooster vaenukahjudest puutumata. Isegi tornidesse ei asetanud nad valvajaid, sest Jumal olevat kõige vägevam valvaja ning kaitsja, nagu kinnitas nunnadele nende karjane ehk abtiss.
Kui nüüd tatarlaste väerühmad olid võtnud Kuimetsa kloostrimõisa eneste keskele, hakkasid nad kangutama ning punnestama selle väravate kallal. Teised aga ajasid oma hobused ringmüürile hästi ligi, kargasid sadulaile püsti, sirutasid käed üles, ja kui kaaslased upitasid veel takka, siis kerkisid nad müürile, nii et nende ratsutamisest kõverad koivad aina välkusid. Et kloostrimüür ep olnud kuigi kõrge, vaid neile stepipenidele ronimiseks üsna paras, siis läksid nad sellest karjana üle.
Kloostriaias õitses sirel, kirsid olid puistanud oma valge rüü ja hakkasid kasvatama vilja, kuna kogu aed oli täis taevaandide magusat lõhna. Kuid neil metslasil ep olnud tahtmist ega oskamist imetella seda ilu, mida taevane isa oma lahkusest on inimesile andnud. Nad tormasid relvade kolisedes ja oma nahkseid nuute laksutades kloostrikiriku juurde, kangutasid ukse lahti ja läksid rüseledes jumalakotta, kus ükssada kolmkümmend Kristuse pruuti põlvitas põlevate vahaküünaldega valgustatud altari ees. Kuid ei hoolinud need kuradi käsilased ning põrguvürsti trabandid pühaduse puutumatusest, vaid tormasid naerukisaga, mis kostis nagu koerade haukumine kiriku võlvide all, põlvitavate nunnade kallale, kiskusid neid üksteisest lahku ja asusid oma himuorjusele otse siinsamas jumalakojas. Ja olid siis kloostri võlvialused täis nuttu ning südantlõhestavaid kaebeid, nii et isegi kivid oleksid pidanud tundma halastust.
Kui need paganad ning saadana sulased olid oma jõleda himu vagade kloostrineitside kallal lahutanud, siis kiskusid nad neid paljaks, irvitasid nende katmatuse üle, peksid neid nuutidega ja lõid nende seast paljusid maha. Ja ei suutnud end Kristusele pühendunud neitsid neilt vägivallameestelt armsate ning südantlõhestavate palvesõnadega lunastada halastust oma hingele ega leidnud nad ka pisararohkete nuuksumistega neilt armu, vaid nende verd valati nagu vett.
Raugastunud munk, kes kloostrikirikus jumalateenistuse pidajana oli ainuke meesolend selles palvetajate naiste riigis, jäi seesugust himuorjust ja tapatööd nähes altarile kohkunult seisma; kuid kogunud end, tuli ta möllavate tatarlaste karja sekka ja, tõstes käed needmiseks taeva poole, kisendas ta suurest vapustusest väriseva häälega:
„See süütu talleveri, mida teie nüüd valate, kisendab ning kaebab Issanda ees ja kutsub kättetasu teie pealaele, sest Jumal mõistab igaühele kohut tema tegude järgi!“ Et aga tatarlased ei pannud teda tähele, siis ta jätkas: „Külvate maailma hukatust ja tuld, kutsute Jumala viha oma pealale, kõnnite mööda enesepuistatud leekisid ning põlete iseenese süüdatud tules…!“
Kaugemale ta aga ei jõudnud, sest vaenlase vahe tera, otsides ta südame juurde teed, lõikas läbi selle dominiiklase ehk Issanda koera ajaliku elu ning saatis ta taevasse märtrite hulka. Nii oligi selle vagatseva inimese unenägu läinud täide, sest kuu aega tagasi oli nägemusena ilmunud ta ette Jumala saadik ja kuulutanud talle rõõmu, et ta sureb märtrisurma.
Kuid tatarlasil ep olnud aega siin pikemalt peatuda, sest vojevoodi käsk kihutas neid edasi, kuna peavägi ei võivat liikuda mööda läbitallamatuid teid. Ja nad ruttasid oma hobuste juurde, hüppasid sadulasse ja kihutasid koerte kiunumisega sarnleva huikamisega edasi, kuna Kuimetsa kloostrimõisa katuseharja jäi seekord tuli imelikul kombel viimata.
Pelgukohtades ning –urgastes värises maarahvas oma hinge eest. Soosaartele kaasavõetud lojuste suud olid nad köitnud lahasse, et need oma ammumise ja hirnumisega ei kutsuks kiusajaid kohale. Kui mõni metsloom juhtus astuma üle paos-olijate koopa, siis kohkusid nad, et juba ongi varitseja kannu. Et pelgukohad olid hästi varjatud, nii et inimene ei suutnud neid leida, siis seepärast olid moskoviidi ratsanikel suured tigedad verekoerad abimeheks kaasas. Need verepenid luusisid ning nuuskisid läbi iga puhma ja urka ja, vedades hõngu ajasid taga ristiinimese jälgi. Hiidaurgetesse varjupugenud inimesed, kes juba kaks nädalad olid pimedas hauas vaevelnud, kuulatasid ühel hommikul suure kohkumisega, kuis lõrisev koerakari nende koopa suudmele haukus, kraapis ja kiunus. Peatselt kuuldus ka hobuste kabjaplaginat ja siis inimeste samme.
„Venekad…?“
„Tulevad…!“
Nüüd ütles ning kinnitas igale varjuinimesele tema südamehääl, et ta maine elutee on lõppemas. Vaikselt ja ristiskäsi lugesid nad veel oma vigaselt päheõpitud issameie, mis aga nüüdses hingehädas ei suutnud anda neile kinnitust ega troosti, sest nad ei saanud sellest sõnadevuristamisest kuigi hästi aru. Olgugi et nende maine elu oli nälgiv ja vilets ning troostitu ja nukker, oli ta siiski neile armas, nii et nad ei tahtnud temast lahkuda. Nüüd aga, millal surm seisis koopa suudmel, olid nad alistumas temale kui paratamatusele ega kartnudki enam teda, kuid nad värisesid ja võbisesid, mõteldes neile piinamistele, millega kisatakse hingeke kehast. Ja sellest ep olnud neil kuskile pääsu, sest piinamisele on moskoviit, kõige enam aga tema tatarlasest kuri käsilane suur oskaja ning meister.
Siis kuuldus võõramaises keeles hüütavaid käske, mis kauge kajana tungisid maa pealt siia alla pimeduseriiki, kus inimesed pugesid nurkadesse, litsusid end seintele hästi ligi ja tahtsid teha ennast nii olematult väikesiks, et vaenlasele ei jääks neist midagi pihku.
Koopa
