ütelda, et neitsi teeb temaga halba nalja, sest tal ep olegi koera.
„On!“ kinnitas neitsi.
„Kus?“ ja Ivo tuhritses pilguga puhmais. „Minule ei hakka ta teps mitte kuskilt silma!“
„Siin,“ ütles neitsi ja, kummardudes põõsaste vahele, tõstis sealt valge pikakarvalise koerakese, kes ep olnud mitte suurem kui paras lõngakera.
„Ohoo,“ naeris Ivo, „kas seesinane loomake peabki neitsi Dorothea tahtmist mööda mind murdma?“
Neitsi väljasirutatud käed tõmbusid tagasi ja, surudes koerakest vastu ennast, küsis ta kulme kegitades ning veidi hämmastunud näoga:
„Kus tead sa mu nime?“
„See on ilus nimi – kes teda korra on kuulnud, see ei unusta kunagi…!“
Nüüd tundis neitsi Dorothea, et temaga ta oligi sõitnud karussellil; ja asetanud koerakese murule, napsas ta sealt ühe rohulible, mida teravail hambail purres sõnas elavalt:
„Mu nimi ep olegi ilus – ta ei meeldi mulle mitte…!“
„Ei, ta on ilus nimi,“ kinnitas Ivo, „ilusam kui mõni Gertrud või Agneta…“
Kui nad nimede üle olid veelgi vaielnud, küsis Ivo eneselegi ootamatult ning äkki:
„Kas seesinane Volrabi maja on määratud neitsile jäädavaks koduks?“
„Jäädavaks mitte,“ kostis Dorothea vaevumärgatava naeratusega, „isa rentis ta kaupmees Caspar Volrabilt.“
„Tähendab, et neitsi jääb ikkagi Tallinnasse…?“
„Jah, aga kui kauaks, sest ma ei tea, sest elan oma isa tahtmist mööda! Tulime Dantskest, kuhu aga läheme, ka seda ma ei tea.“
Volrabi majast hoidus iga tallinlane ning ka ta omanik ise hirmuga eemale, sest igaüks, kes selle katuse all oli elanud, ep olnud näinud mitte oma loomulikku surma, kuna teda oli kas lömastanud ülemisele laele vinnamiselt allakukkuv kaubakast või ta lämbunud vingu, ja isegi Volrabi enese abielunaine olevat peatselt pärast pulmi leidnud surma laest allakukkunud lühtri all; kuid ka kodukäijaist ep olnud see maja tühi. Seesuguste hädade eest tahtis Ivo hoiatada neitsit, kuid iga kord, kui ta selleks avas oma suu, ei suutnud ta seda sõnada, kas kartes teda seega heidutada, aga vahest arvas ta koguni, et siis pöördub ta tagasi Dantskesse.
Neitsi küsimusele, et milline amet ning seisus on Ivol, kostis ta avameelselt ning julgesti:
„Olen oma isa juures mündisell!“ kuid samas lisas: „Kogu linna rahapaja on minu isa käes ning meelevalla all.“
„Müntija, kui huvitav amet,“ imestus neitsi Dorothea, „taguda nii palju raha, kui aga süda himustab!“ ja ta päris, kas Ivo ka kuldmünte lööb.
„Vahel ka kuldmünte…!“
„Kui huvitav,“ kilkas neitsi, „noormees, kes oma kätega teeb raha!“ Ja siis ta kutsus Ivo müüriservalt enese juurde aeda, sest tal olevat kõneldes raske hoida pead kuklas.
Seda ei lasknud Ivo enesele korrata, ja ta kargas müüriservalt prantsahtades alla, nii et ta jalge all vanad potikillud ning savinõutükid aina raksusid.
Nüüd ulatas neitsi Dorothea tervituseks talle oma pehme käe, mille sõrmed olid pikad ja peened ja mille küünte all ep olnud mitte musta. Sammunud lehtlasse, istus neitsi pingile ja käskis Ivol teha sedasama. Peale pingi sisustas lehtlat väike nikerdatud jalgadega laud, millel asetses lahtilöödud raamatuke, mis oli köidetud valgesse pärgamenti.
„Raamat,“ üllatus Ivo, „kas siis neitsi põeb kirjahaigust?“
Võtnud raamatu, nägi ta imestudes, et see ep olegi saksakeelne, ja kui ta oli avanud veel palgelehe, siis ta nägi, et see raamat ep ole ei usuisa Lutheruse katekismus ega ka Uus Testament. Seni ep olnud ta veel kuulnud, et ühelgi auväärsel emandal või koguni neitsil oleks paslik võtta kätte ilmalikku raamatut, pealegi kui see maksab pöörast hinda. Siis hakkas ta avatud raamatut palgelehelt veerides lugema:
„Hesiodi, opera et dies…“ kuid edasilugemine muutus tal raskeks ja ta jäi küsides neitsile otsa vaatama.
„See on Hesiodose laul,“ seletas Dorothea lahkesti.
„Kes on see Heriodos – mis ametit ning seisust ta peab?“
„Kes ta on,“ ja neitsi Dorothea naeratas hämmastunult, „ta oli tark pagan, elas ammu enne meie Lunastajat.“
„Pagan?!“ ja Ivo asetas raamatu lauale.
„Jah, aga ta ep olnud mitte kahjulik pagan, ta õpetas austama tööd ning virkust, nagu ütleb ta seda oma laulus, mille pealkirjaks on „Tööd ja päevad“.“
„Siis väärib ta tõesti lugemist,“ arvas Ivo.
Nüüd ütles neitsi Dorothea, et ta võib anda Ivole selle raamatu lugeda.
Ivo pidi juba tunnistama, et ta ei oskagi ladina keelt, sest õpipoiste pühapäevakoolis, mida korraldab Kanuti gild, ei jagatud talle seesugust tarkust; kuid et tal oli häbi avaldada seda neitsi Dorotheale, siis ta sõnas:
„Kas neitsi tihkab nii kallist asja usaldada mulle?“
Vastuse asemel Dorothea sulges selle pagana kirjutatud raamatu ja pistis talle põue.
Kui siis Ivo püüdis tõrkuda, üteldes, et ta võtab raamatu mõni teine kord, kui neitsil on ta läbi loetud, kostis Dorothea:
„Ta ongi mul läbi loetud, nüüd aga kõneleme millestki muust!“ ja ta keelelt hakkas kargama küsimusi, et kuidas on Ivo nimi, kui vana ta on, kas tal on palju vendi ja õdesid, ja siis veel kõige tähtsam, et kas tal on juba mõrsja.
Ja Ivo rääkis avameelselt ja salgamatult kõigest, kogu oma perekonnaloo manas ta esile, üteldes, et ta isa kodupaigaks on Schenkenbergi maakoht Lüübeki lähedal, kuna ema – Christense Spirouwe – on sündinud tallinlane; ta ei jätnud mainimata ka neitsi Gertrud Agnetat, kelle ta vanemad olevat valinud talle tulevaseks mõrsjaks.
„Ons ta ilus?“ katkestas nüüd neitsi Dorothea.
„Ei tea,“ kostis Ivo lihtsalt.
„Ei tea oma mõrsjat?!“
„Ta ep ole mu mõrsja!“ ägestus Ivo.
„Ons ta ilus?“ nõudles Dorothea, tähele panemata Ivo vastust.
Nüüd seletas Ivo, et ta ep ole kunagi seda neitsit hästi näinud ega vahetanud temaga ühtki sõna.
„Olgugi, aga seda peaks ikkagi teadma, kas ta on ilus ja missuguseid ehteid ta kannab?“ jonnis Dorothea.
Et teda rahuldada, siis seletas Ivo, et tema arvates see neitsi ep ole mitte ilus, sest tal olevat pikk lõug ja hambad hõredad nagu rehapiid.
„Pikk õug ja hambad hõredad nagu rehapiid,“ kordas Dorothea ja imestus, et kuidas säärane neitsi võib olla Ivole südame järele.
Alles nüüd sai Ivo mahti seletada, et see kuldsepa tütar ep olegi talle südame järele ja et ta
