keegi oma pead sinna esimesena pista. Lõpuks laskis nende sotnja ehk sadakonna ülem kokku kanda puuoksi ja –risu, et pista koopa suudmesse tuli.
Kui siis metsakurust hakkasid leegid tõusma laotuse poole, roomas vingu ning tossu urgastesse, sest hiidaurgetel oli palju avausi ning lõhesid, kust vihmavesi oli uuristanud enesele teed ja kust nüüd õhk läbi liikudes otse kiskus suitsu enesega kaasa. Küll püüdsid vaesed talunikud, vabadikus, ainasjalad ja teovaimus kannatada, olles valmis lõppema vingusurma, kuid nende õnnetuseks ei võtnud suits eluvaimu kohe välja, vaid vaevas väga pikaldaselt ning kaua, nad uuristasid oma suuga maad, katsid silmnäo mullaga ja oigasid suures hädas.
Tatarlased pildusid aga tuld ikka enam ja enam koopasse, nii et sinna ei jäänudki eluõhku, ja kiusatud maarahvas pidi pugema teisi käike mööda välja. Aplad verekoerad olid aga otsinud kõik urkad väljapääsud üles, ja kui nüüd vingust vaevatud inimene kuskilt pistis oma silmnäo, siis haarati ta kinni ja kisti valju kisaga välja. Lõpuks olid kõik maa-alused inimesed – ligi kakssada vaevatud hinge – toodud kiusajate ette. Algul ei suutnud nad avada silmi, sest kaks nädalat kestnud pime varjuelu oli teinud neid valguse vastu hellaks, kuna kibe tukiving oli pannud jooksma pimestavad pisarad. Kui nad lõpuks said nägijaks, siis heitsid nad ennast kogu hingega tatarlaste jalgade ette ning andsid ennast nende meelevalla alla. Õnneks olid tatarlased nende väljasuitsetamisega raisanud palju aega, nii et neil ep olnud enam mahti ette võtta keerukaid piinamisi, ja nad pidid rahulduma ainult mõõgateraga raiumisest. Olgugi, et mõõgasurm on armsam kui piinasurm, oli sellegi kannatamine valus.
Inimeste kisa ja röögahtused, leemendav veri ja selle toores lõhn – kõik see pani tatarlased hulluma, nii et nad ei suutnud enam ainuüksi mõõgalöögiga jääda rahule: nad pistsid uimased rinnalapsed oma teravate piikide otsa ja õõtsutasid neid seal, nii et süütu veri nirises mööda piigivarsi alla; samuti rebisid nad kandjate naiste ihu paljaks, lõhestasid jataganide ehk suurte kõverate nugadega nende emaihu, kust kiskusid välja inimveod ja torkasid need verised tombukesedki odade otsa, nagu tahtes seega öelda, et nad hävitavad maa pealt ristiinimese soo kogu ta idude ja juurtega.
Põgenema pääses ainult üks talupoeg, nimega Mats ehk kristlikus kirjas Mathias, kelle ema löödi ainsa mõõgahoobiga maha.
Pärast tapatööd pöördusid tatarlased nagu täissöönud sõnnid mööda metsateid minema, jättes Hiidaurgetele koolnud, kes lamasid kõverdunult ja kuhjas, nii nagu keegi neist oli kukkunud. Triibulised verepenid lakkusid aga nende haavadest nirisevat verd, mis ep olnud jõudnud veel paatuda ja mille lõhn, segunedes kustuvate tukkide tossuga, tõusis üles taeva poole, viies Jumala ette kaebust.
3
Niguliste tänavas, vastu kirikut ja seda ümbritsevat kalmistus, suures kivimajas asus linna rahapaja, kus töötas mündimeister Christoffer Schenkenberg koos oma abilise – meister Hans von Gantele, oma poegade ja sellidega. Rahapaja kui linna maja oli magister Schenkenbergi kasutada, kuna ainult töökoda ja selle kõrvalruumid ning panipaigad kuulusid rahapaja ülevaataja – raatman Johan Pepersacki järelevalve alla. Kuid et linna ametnikuna omas mündimeister rae suurt usaldust, siis raatman Pepersack ei käinudki tihti teda valvamas, kuna meister Schenkenbergi võidi usaldada rohkem kui iseennast.
Nurgeliste ja sõõrjate tinaraamide vahele pigistatud tahmunud klaasid kolmes kitsas piklikus aknas lasksid parajat valgust müntimistöökotta. Neli kvarti ehk sada naela hõbedat oli suure pöörvasaraga, mida ajasid poisid ringi, taotud õhukesiks kardlestiks, millest meistri poeg Ivo ja noorem sell Jacobus raiusid mündilitreid. Eelmisel päeval kokkusulatatud hõbedast tagusid nüüd Ivo vend Christoffer ja Bendix uusi lesti, mis pidid olema õhukesed nagu paber. Samal ajal tagus meister ehk magister Schenkenberg koos oma abilise ja vanema selli Claus Stalliga münte; selleks istusid nad kolmejalgsel järil, igaüks ise akna all, sest müntija pidi nägema, et kiri oleks rahal hästi terav ning selge, et ta suudaks kulumisele kauem vastu panna. Iga müntija ees oli mitme raudvõruga vitsutatud jäme tammine pakk, millel asetses raske karastatud mündivalts. Võtnud kõrval olevast kapast pihutäie valmisraiutud mündilitreid, puistas müntija need oma nahksesse põlle, kust ta ükshaavas, asetades neid vormalasile, seadis münditempli parajale kohale ja siis mehise vasarahoobiga tembeldas rahale kirja: veeringute ühele küljele kuninga näopildi ja teisele Tallinna vapi – kas kolm lobi või jällegi Dannebroki risti – ja ühtlasi ka sõnad: „Moneta nova Revaliensis.“ Killingeile nende väiksuse tõttu ei löödud kuninga näopilti, vaid selle asemel tema väänlevad nimetähed ehk vensel. Seejuures pidi hoop olema nii äkiline ning vägev, et juba esimese löögiga oleks litrile surutud kiri, mis aga teistkordsel löömisel võis kergesti muutuda segaseks ning anda rahavõltsijaile järeletegemiseks soodsaid võimalusi. Kuid rahaselli käsi ei väärahtanud kunagi, sest ta pidi oma ametis olema vilunud, nagu seda oli Ivogi, keda asjatult ep olnud Kanuti gildi kuuluvate kuldseppade tsunft löönud vastlatega selliks. Et Ivo oli taibukas ja virk, siis pidi temast tulema meister – isa töö ning ameti jätkaja, kuna ta vennast Christofferist kui suurest purjutajast ep olnud seda enam loota. Seepärast pidi Ivo nüüd hakkama hoolsasti valmistuma meistri ametipidamise ning oskuse vastu, ja mis veelgi tähtsam – ta pidi olema seisusekohaselt abielus, kuna teisiti oli tsunftimeistrite kilda pääsemine võimatu. Tõsi, ka selle eest olid ta vanemad jõudnud juba hoolitseda, vaadates valmis talle tulevase mõrsja, kelleks pidi olema auväärse kuldseppmeistri Burchard Crameri tütar Gertrud Agneta. Seda neitsit oli Ivo vargsi näinud ainult kord või paar, kuna lähemalt ep olnud ta teda mitte kunagi tihanud vahtida. Kui ema oli mõistukõnega andnud nende kavatsusest talle märku, siis oli ta selle uudise võtnud vastu päris rahuliku südamega, sest küllap nemad teavad paremini kui ta ise, milline neitsi on kombelisem, vooruslikum ning temale paslikum.
Jah, nii oli see olnud ainult tänini, kuid nüüd, millal ta sellele ühtelugu ning tihti mõtles, ep olnud ta oma vanemate valikuga enam rahul, vaid isegi vaikne nurin oli tema hinges tekkimas nende kavatsuse vastu.
Veiderdajate päev, see püsis Ivol ikkagi veel meeles ning ta pidi tihtigi mõtlema tundmatule Dorothea-nimelisele neitsile, kelle pooleldisuletud silmi ja naeratelevaid väikesi huuli ei suutnud ta veel ikkagi unustada.
Samas aga mürtsahtasid münditagujate käelihaste punnestusel vasarad ja raud põrkas kilks ja kõlks vastu rauda, mille vahel vormiti ning taoti hõbedat. Valminud mündid puistati suurtesse rautatud kirstudesse, mis pärast seda läksid vaagimisele.
Ühel päeval, mil mündilööjad olid jällegi kibedasti töös, nagu see meister Schenkenbergi juures oli kombeks, astus töökoja uksest sisse üks tundmatu rändsell, kes, soovides töötajaile jumalaabi, jäi ukse juurde seisma. Ta saapad olid nii katkenud, et tallad püsisid ainult kanepise nööri kinnitusel all, kuna läbi nende lõhkiste servade paistsid porised varbad, ta kasimata nägu oli mustusest kopras, kärpimata juuksed takerdunud kahludesse, kõrvalestad lõhkised ning rebenenud ja ninasõõrmed kärnased. Meister Shenkenbergi vilunud silm tundis temas aga kohe rändava mündiselli, kellele ta käskis õpipoistel anda istumiseks pingi. Külaline, kes tundus tublisti väsinuna, tänas seda maja ja ütles istudes, et nüüd pärast ristiinimeste sekka sattumist olevat ta rõõm otsatult suur.
„Tuled sa siis paganate maalt?“ imestus meister ja langetas äsjatõstetud vasara.
„Küllap tuldi sealtki läbi,“ kohmas kohtlane külaline ja nuuskas kombeliselt põrandale ega hakanud nina alla hõõruvat niiskust limpsama keelega, nagu see ep olnud sellile kohane, „tuldi ja nähti neidki…“
„Sinu kõne on liialt segane,“ ütles meister vasarat uuesti tõstes.
Kuid sellist ja handlangrid ehk käealused jäid kikkis kõrvu uudistatuna kuulama; et aga rändsell oma jutuga ei rutanud, siis seadis Claus kui vanim ning targem sellide seast küsimuse ootamatult ja targu:
„Kaugelt see võõras sell siis tuleb?“
„Riiast!“
