ja –meistrid seisavad suures poolsõõris nende taga. Siis purevad teda tallinlaste pilgud, siis vaagitakse iga ta käeliigutust ja sammu, et kas see oli kombekas või ep olnud ta seda mitte. Mida enam ta sellele lavastusele nüüd mõtles, seda suuremaks kasvas selle ees ta hirm, sest ta ei tea ju igat laulatuskombe pisipeenust, kuna pärida seda kas või oma vanemailt oleks tal ikkagi häbi. Ta kartis, et oma laulatusel esineks ta kohmakalt või tomiks narristi, sünnitades seega pulmalisile palju naeru ning nalja, oma vanemaile aga suurt südamevalu, häbi ja muret. Et aga kõik läheks hästi, selleks peab ta kindlasti jooma end purju.
Üle katuseviilu, suure nõetunud korstna külge kinnitatud tuulelipu kõrvalt hakkas päike välja pugema ning Ivole otse näkku vahtima, nii et ta pidi sulgema silmad; samas tundis ta, kuis päikesevalgus imbub temasse, kuis ta tungib läbi nahapooride ning poeb higiaukudesse, ja et ta muudab ta silmalaud ikka raskemaks ning rängemaks; ka ta mõtted hakkasid pikkamisi kaduma, nagu vajuksid nad kuhugi tundmatusse sügavusse.
Siis – nagu läbi une, nagu tema oma südame nurga tagant oleks talle sosistanud ta enese sisemine hääl:
„Dorothea!“
Võpatades avanesid Ivo silmad, sest jällegi oli tulnud kiusama teda viirastus; ainult viirastus peaks olema see tundmatu neitsi, sest ta ep ole teda kuskil kohanud ega enam kellegi suust kuulnud ta nime. Muidugi, ta võis ju mere tagant tulla ja sinna jällegi kaduda, kuid temale jääb ta ikka ainult viirastuseks, ainult kehatuks tuulepuhanguks, mis kuskilt teadmatusest tuleb ootamatult ning äkki, et samas eemale tõmbudes hääbuda kauguses.
Ta tõusis, sest isa peaks jõudma juba raekojast tagasi ja, nähes teda nüüd laisklemas, oleks ta pahane ning kuri, sest palju hõbedat on vaja veel taguda müntideks, kuna keldris on hõbedakangid veel järge ootamas.
Äkki kuulis ta laulmist, mis näis kostvat Volrabi majast; see oli talle hästi tuntud ning Tallinnas tihtigi lauldav vana saksa rändsellide laul, mis algas sõnadega:
Kus peaksin end ümber pöörama
Ma rumal veljeke…
Pööranud pilgu naabermajale, vahtis Ivo müüritagustesse sirelpuhmastesse, et näha seda neitsit, kes nii sujuvalt-ilusti laulab; siis tõstis ta uuriva pilgu kõrgemale, laskis sel uidata mööda seinud, vahtis esimesse aknatühimikku, siis teise – ja ta nägigi üht aknale najatuvat neitsit, kes parajasti laulis. Kuid, ja Ivo hõõrus silmi, et siis vaadata uuesti, sest ta ei suutnud seda kuidagi mõista, et laulja ep olnud keegi muu kui tema – neitsi Dorothea!
Suurest üllatusest oleks Ivo peaaegu karjatanud ta nime.
Kuid nüüd märkas teda neitsi ja ta laul katkes nagu noaga lõigatud ahel, kuna ta ise jäi sõnatult Ivole otsa vahtima. Ivo aga jäi tardudes seisma, sest tal hakkas häbi oma läikiva nahkpõlle, määrdunud käte ja nõetunult kriimsilmse näo pärast; et vähegi varjata oma häbi ning jätta end tundmatuks, kattis ta kätega oma silmnäo ja piilus läbi sõrmevahede seda neitsit, keda ta ei lootnud näha enam kunagi ja kes nüüd puhkes südamest naerma. Ivo pöördus ümber ja jooksis tagasi vaatamata trepikotta, kust hakkas läbi ämblikuvõrkudesse mattunud akna piiluma Volrabi maja teise elu akent, kust aga neitsi Dorothea oli jõudnud juba kaduda.
„Kust sai ta siia, kes ta on ja kas ta tema ära tundis?“ need mõttes puresid nüüd Ivo pead. Et ta aga asub Volrabi majas, siis on ta kindlasti mõne Suurde gildi kuuluva kaupmehe või suurniku tütar. Ja Ivol hakkas enesest kahju, temas tekkis isegi nukrus, et miks ta on ainult vilets mündisell, ainult münditaguja?!
Vahepeal jõudis meister Schenkenberg raatman Pepersacki juurest tagasi; ta nägu oli tõsine, põsed lohkunud, enam kui nad olid seda enne, ja ta kostis sellide pärimisele nõnda:
„Nüüd tuleb meil loota ainult Jumala abile, sest tema on kõigi maapealsete südamesse vaataja ning läbikatsuja, ja ainuüksi tema on kõige suurem avitaja hädas!“
Jällegi mürtsatasid mündilööjate vasarad ja hõbe paindus nende all nagu vaha.
Õhtul lõpetas meister päevatöö juba kaheksanda löögi ajal, olgugi et laotusealune oli veel päris valge ning päike liikus üleval; kuid nii palju ep olnud rael hõbedat, et seda oleks võidud lõpmatuseni taguda, ja pealegi veel nüüd, millal oli karta linna piiramist, nagu see oli juhtunud 1571. aastal. Piiramise ajal ei vaja raad aga enam endisel arvul münte, sest siis sulgub linnaelu ikka väiksemasse ning kitsamasse ringi, nii et linlased elavad nagu teod oma karbis.
Pesnud end keetmistoas olevas suures künas, rõivastas Ivo end pühapäevarüüsse; ema küsivatele pilkudele andis ta vastuse, et läheb linnast kuulama uudset pajatust. Kuid mitte ainuüksi tema, vaid ka selle valmistus lahkuma kodunt, et minna Suurele turule ja veinikeldritesse kuulama, kas Tallinnal tarvitseb karta piiramist ning paina või ei tule seda teps mitte.
Lurinal ruttas Ivo supirüüpamisega ja neelas siis kähku mõned härjalihakillud; pannud lusika lauale, jäi ta siis ootama, kuni isa tänupalvega lõpetab söömaaja, et siis lahkuda lauast. Võõrast rändselli ep olnud nende juures enam mitte, sest nüüd oli ta teretulnud igas majas.
Väljunud kodunt, pöördus Ivo esmalt Rataskaevu tänavale, et seega mööduda naabruses asetsevast Volrabi majast; siis, pöördudes mööda Rahapajatagust alla, tuli ta Kraamipoe tänava kaudu Suurele turule, kust, läbides Saiakangi, tuli Pikka tänavat kaudu uuesti Rataskaevule välja, ja möödus teistkordselt Volrabi majast, mis tänava poolt oli nagu kindlus – paar tillukest akent ja suure portaaliga värava sarnane tammine uks hallis kivimüüris.
Olles jällegi tagasi oma isakojas, hiilis Ivo mööda kitsast vahekoridori õue, kus piilus arglikult ringi, nagu oleks ta võõras selles majas; kuid kedagi ep olnud teda nägemas – ema talitas majas, mamsel Maria kolistas köögis padade ja pannidega, kuna linna karjamaalt ep olnud lehmad pöördunud veel tagasi, nii et ka nende lüpsmiseks ep olnud ema väljumist karta. Ka õpipoisid olid pärast töötoa koristamist söömas, kuna sellid olid lahkunud majast.
Nüüd on ta pale pestud ning puhas ja ep ole mitte kriimsilmne nagu mõnel mooramaalasel või või mamelukil, mõtles Ivo; samuti on tal seljas vastne sellikuub ja jalas sametpüksid, nii et ta võib julgesti anda end selle neitsi silmade alla, kui ta aga kuskile ilmuks, jah – kui ta pistaks mõnest aknast oma pea. Kuid ühtegi hingelist ep olnud neis näha. Veel korraks vaatas Ivo ümber, ajas siis käed püsti, haaras müüriservast kinni ja vinnas end üles, kust hakkas piiluma naaberaeda.
Kuid samas hakkas tal seesugusest tembust häbi ja ta küsis eneselt, et mida nuhib ta siit võõrast aiast. Mida on temal – mündisell Ivo Schenkenbergil kui auväärse kuldseppmeistri Burchard Crameri tütre Gertrudi kosijal siinsest võõrast majast tahta? Olgugi et ta tegi enesele etteheiteid, ei tulnud ta ikkagi müüriservalt alla, vaid hakkas koguni juurdlema, et kus võiks olla see neitsi, miks tõi Volrab ta oma majja, kus ta ise peaaegu kunagi ei ela. Ja nüüd tekkis temas kahtlus, et vahest ta ep olegi neitsi, et on mõni Volrabi sohitüdruk, kelle ta võis tuua kuskilt meretaguselt maalt. Kuid samas pidi ta sellegi oletuse kõrvale heitma, sest Volrabi tulekust kaubareisilt ep ole midagi kuulda, pealegi on ta selleks ikkagi liiga vana, et tunda tüdrukuist.
Ivo pidi juba laskuma müüriservalt, kuid samas ilmus lehtla varjult toosama neitsi, kellest ta nii hullupööraselt mõtles. Avasui jäi Ivo vahtima teda, kelle punaste vöötidega kurrutatud körtsiku ümber oli heidetud valge pallapoolik ehk linik, mille servi kaunistasid sinised poogad ning veerikuid.
„See ep ole kombekas, et vahitakse võõrasse aeda,“ ütles neitsi.
Ivo ei osanud midagi kosta.
„Ma ässitan koera…!“
Et
