kuuldi ainult ahastavaid palvesosinaid ja haisteti külma kalmumulla lõhna. Ja oldigi siin nagu kalmus, sest maa-alused urkad, laskudes järk-järgult ikka madalamale, muutusid paiguti nii kitsaks, et neid ainult roomates pääseti vaevu edasi. Kosutavat õhku oli siin aga liigagi vähe, sest urgaste suud olid okstega pealtpoolt tihedasti kaetud. Kui juba kaheksandat päeva oldi urgastes varjul, siis olid imikuist juba mitmed surnud, kuna elavad vaevlesid iseoma roojuse haisus; et ka joogiveest tuli nappus, siis seltsis hingehädale ka ihulik vaev.
Ühel õhtul millal Hiidaurgaste elanikud olid heitmas meelt, tuli sinna veelgi üks vabadik – suur ning tugev mees, kes kandis kätel oma põdurat ema. Et tal ep olnud härga ega hobust, kellega viia oma ema suurde ning kindlasse Tallinnasse, siis tõi ta tema siia Hiidaurgastesse, millest emal oli teadnud talle jutustada. Ja siis olid nad alustanud oma pagemise teed – mehel pikk leivaga täidetud vöörkott rippudes ühel ja suur veelähker teisel õlal, kuna käekõrval kepile toetuv ema. Enne teekonna lõppu oli aga eideke väsinud ega suutnud enam jätkata sammu, nii et tal tuli kanda teda kätel.
„Jäta, poeg, mind,“ oli eideke sellele vastu sõdinud, „katsu, et sa ise hingekesega pääsed!“
Kuid poeg ei võtnud ema nõuannet mitte kuulda, sest ta ei võinud jätta ema tee äärde surema ja lipata üksinda oma hingega nagu lind.
Jõudnud koobastiku suudmele, asetas vabadik eidekese mättale ja ronis urkasse, et peletada sealt metsloomi; kuid ep olnud seal ühtki metslooma, vaid ainult inimesed, kes, kuuldes maapealseid samme, katkestasid oma hingamise ja jäid vaikseks nagu hiired puu juure all. Kui neile aga selgus, et tulija ep ole mitte kiusaja, vaid samane põgenik ning oma hinge eest väriseja nagu nemadki, siis oli nende rõõm üpris suur. Nad pärisid temalt maailmas sündivaist asjust, millest aga ka tema ei teadnud seletada muud, kui et Kose kiriku juures põletatavat, nagu näitavad seda laotusealused märgid. See sõnum ep olnud varjuinimestele mitte rõõmuks, vaid suureks ning rõhuvaks meelekibeduseks.
Kange janu, mis oli kuivatanud koopaelanike suulae, sundis neid lõpuks hiilima välja, et täita allikaveega oma tühjaks joodud lähkreid. Janust toibudes lamati siis jällegi hinge vaakudes vaikselt ja palvetati pappidelt päheõpitud väntsakate ning maarahva keelele raskesti painduvate palvesõnadega.
Viimaks asuski moskoviit Rakvere majast Pärnu poole teele. Ta suure ehk peaväe ees liikus ühepäevase teekonna kaugusel luurevägi, nimetusega eratul, mida käsutas rändav vojevood ehk väeülem Ivan Golovin, kes oli võitnud Ivan Vassiljevitši lugupidamise ning austuse oma suure kasvuga. Ja saatis toosama vojevood oma väe hulgast loodepoolsete teede ja külade läbinuuskimiseks tatarlaste ratsasalgad, keda juhtis üks nende paganliku vürsti võsu, nimega Divlet Sigalei.
Seesuguseks sõjateenistuseks olid tatarlased otsekui loodud, sest nadi vajanud muud kehakaitset kui ainult ilmastiku vastu vähest rõivastust; sõdisid nad aga ainult oda ja mõõgaga, kuid tihtigi oskasid tarvitada ka püssi ja olid ammulaskmises esimesi meistreid. Nad suutsid ning olid võimelised kannatama ka pikaajaliselt janu ja nälga, milleks oli neid harjutanud nende igapäevane stepihulkuri raske elu. Nad oskasid ka paatidel ja palkidel läbida kärestikulisi jõgesid, tihedaid padrikuid ning metsi ja seega ületada kõiki teisi sõjarahvaid. Seega olid nad kõik enam paslikud selleks, et piirata ja haarata üksikuid vähemaid salku, luurata teid ning ümbrust ja koguda teateid vaenlase asupaiga üle.
Edelasse ja ette saatis rändav vojevood väeülema Nikolai Tšerkaski juhatusel ning meelevalla all kasakaid ehk hulkuva rahva, kes põlvnesid kas hirmust või kartusest, puudusest või jällegi saagitsemis- ning rõõviihast Vene riigi lõunaääremaile asunud inimesist. Kasakad, need olid peaaegu samasugused vägivallamehed nagu türklased; nad kaldusid juba õige noorukesina liigsele armatsemisele, ja mitte ainult naistega, vaid tihti ka väikeste poisikestega. Seesuguse halva harjumuse tõttu omasid nad vägagi petliku meele, olles siiski võimelised kiiresti omandama igasuguseid oskusi ja kunste, kui aga keegi juhtus neid selleks õpetama.
Nüüd tapsid seesugused metsikud eelsalgad maha kõik, kes aga nende teel elas ning liikus.
Eelväe kannul ruttasid sildade parandajad, nimetusega kohendaja rahva. Paremal pool liikus hüvakäe ja vasemal küljel kurakäe väerühm, kuna keskeltulija kandis nimetust suur- ehk peavägi, mida juhtis ülemväepealik knjass Mikita Romanovitš ja temaabiline ning parem käsi knjass Jürgen Totmakov; viimasena tuli järelvägi, nimetusega valvepolk. Kõiki neid väerühmi juhtisid vojevoodid, kel kaasas olid kirjatundjad köstrid, nimetusega djakid.
Haukumise-taolise kisaga liikus moskoviitide peavägi kahel teel nagu suur purelev koerakari; ees sammusid harkpüsnikud ehk streletsid, kellest paljud, hoolimata suvisest ajast, kandsid paljal ihul koera ja hundinahkseid kasukaid, mille rihmutatud rinnaesiseid katsid punased võrelid ning voluudid. Peas kandsid streletsid raudmütse, mille ninariivid olid tõstetud üles, sest ainult tapluse alates lükati need näo kaitseks alla; jalas olid neil aga kollased juhtnahksed saapad – nii pikkade säärtega, et need, kattes kaatsasid, ulatusid harudevaheni. Seljas rippusid neil püssihargid, vööl rohusarved, kuna õlal kandsid nad toru otsast kinni hoides oma pikki ning raskeid arkesbuuse. Need sõjamehed ep olnud rõivastunud nii toredasti, nagu lubas seda dvorjanidele ehk teenisaadlile nende jõukus.
Peaväe kannul liikusid suured moonavoorid, milleta ükski väesälk läbi ei saanud, kui tal tuli liikuda mööda tühjendatud ning laastatud maad. Voorivankrid tekitasid moskoviidile palju pahandust ja vaeva, sest nad läksid tihtigi segamini ning takistasid liikumist; segadusest saadi aga seega üle, et kõik vankrid asetati kolme haneritta selles korras ja sihis kuhupoole liikusid väed; nende kaitseks seati iga vankrirea vahele ja ka ette ja taha selleks valitud ratsa-sõjarahvas , nn bojaaride ehk aadlike lapsed, kelle kohuseks oli kogu sõjakäigu kestel valvata ja täiendada moonatagavarasid. Bojaaride lapsed olid ainult gramota ehk kirja järgi mõisnikud, sest nad ep olnud oma auväärseilt vanemailt pärinud peale nime ei ühtki mõisa ega küla, või mõnele õnnelikumale oli jäänud ainult paar üksikut taluõue.
Samas veeti suurtesse koormatesse laotatud rändavat linnust, mis koosnes üksikuist puukilbest ja mis ülesseatuna moodustas kahekordse seina, et kaitsta sõdijaid eest ja tagant; seintesse olid tehtud avaused ning pilud, kust pisteti püssid ning paugutajad välja. Olles seesuguse seina taga varjul, oli moskoviit peaaegu sama vapper sõjamees nagu linnuseski.
Härjad vedasid ka suurtükke, moskoviitide keeles suuri tegusid, millest kaks olid Moskoovia kuulsa sepa Stepan Petrovi valatud. Suurtükkide kõrval ratsutasid linnuse piiramisel hädavajalikud välismaised teadjad ja tundjad, nimetusega arutlejad ehk insenerid, kelle taga sammusid suurtüknikud, kaevurid, puusepad, sepad ja muu säärane sõjateenkonnal vajalik ning oma ametis vilunud rahvas.
Ja liikus see sõjavägi ehk ratj laias kaares läbi metsade ja põldude, kus juba kasvav leib; ronis ka üle küngaste ja sammus mööda teid nii nagu juhtus, sest mehi oli nii laialdaselt palju, et silm ei küündinud nägema nende algust ega otsa. Astudes toetus mõni neist odavarrele, pilk pöördunud maha, mõnel aga üles laotuse poole. Paljud neist kandsid oma kaftani ehk kuue rinnaesisel suurt kaheksaotsalist risti või pühaku pilti, mis rippus võidunud ohelikku pidi neil kaelas. Siin ja seal oli lehvimas ka sõjalippe ehk stjagasid, mille varraste otstel asetses kullatud rist; stjagadele oli aga värviliste siidniitidega õmmeldud või jällegi õlivärviga maalitud pühakute kujutisi ja Jumalapoja kannatajanägusid.
Peaväe keskel oma punasesärgilisist trabandest piiratud, ratsutasid kõrvuti ülemvojevoodi knjass Mikita Romanovitš ja tema parem käsi knjass Jürgen Totmakov. Mõlemad nad olid elukogenud, arukad ja sügava mõistusega mehed; olid osavad nii raamatutarkuses kui ka õigeusu dogmade tundmises, nii et kõik pühad kirjutised olid neil suur; peale selle olid nad ka sõjaasjanduses valgustatud ning targad. Kuid nemadki elasid lihtsuses ega ajanud mõnusid taga. Sõjateekonnale minnes olid nad kaasa võtnud ainult kotikese leiba, mõne naela soolatud sealiha ja natuke pipraga segatud soola; nagu igal sõjamehel, nii oli neilgi kaasas oma vaskne
