siis mine ja palju sedasama ka minu emandalt!“
Kui rahu oli kogu auväärse kaevumeistri Johannes Huffnageli perega jalule seatud ning tüliks ep olnud enam mingit põhjust, alles siis võis mündimeister Christoffer Schenkenbergi poeg ning sell Ivo jätkata oma teed.
Kaua hulkus ta nagu üksik hunt oma igatseva hingega ringi, kuid kuskilgi ei kohanud ta enam teda, kellelt oli jäänud talle ainult nimi – Dorothea.
„Dorothea,“ sosistas Ivo ja võrdles teda teda loomataltsutaja palaganis nähtud tantsutariga; kuid mida enam ta neid omavahel võrdles seda enam sulasid nad ühte, nii et ta mällu jäi püsima neitsi Dorothea nägu ja selle paganliku tantsutari poolalasti keha.
Juba hakati elukaid sulgema kuutidesse, juba väsisid veiderdajad ning tilpajad, kadusid emandad ja mamslidki ja ainult purjus selle töllerdas veel palaganide vahel.
„Teda ep ole, ta on kadunud, kadunud nagu see roosilõhngi, mis tõusis ta keha küljest,“ mõtles Ivo, pöördudes koduteele. Rannaväraval enne tõstesillale astumist heitis ta veel korraks põgusa pilgu veiderdajate laagrile, vaadates reidil seisvaid lüübeklaste laevu, nägi naelakoda ja siis, silmitsedes Paljassaare-tagust merd, nägi loojeneva päikese punetavat vesirada, mida mööda lippas ta igatsus kaugele aaruste ja võimaluste maale. Ja ta tundis, kuis piiritu nukrus ning mahajäetuse tunne täitis ta rinda.
Linna müntimistöökojas oli päikese loojumise eel lõppenud töö, ja nüüd istus õhtulauas kogu meistri leibkond – elatanud mündimeister Christoffer Schenkenberg ise, ta naine Christense, vanem mündimeister Claus Stall, nooremad sellid Jacobus ja Bendix, kuna kolm õpipoissi sõid koos mamsel Mariaga keetmistoas, ja Ivo vend Christoffer pidas oma perega ise leibkonda.
Alles siis kui teised istusid juba lauas, jõudis Ivo koju, kus ta, tulnud tuppa, jäi nagu milleski süüdlasena ukse kõrvale seisma.
„Miks tuled sa, mu poeg, alles pärast söögipalvet?“ küsis isa ja, pannud puulusika lauale, vaatas Ivole karmilt otsa.
Kui Ivo oli seletanud, et ta senini vahtinud veiderdajate tembutusi, kostis isa:
„Ka Jacob ja Bendix käisid neid patuorje vahtimas, aga nad tulid juba lõunalauaks tagasi!“ ja isa Christofferi hallijuukseline pea hakkas värisema, sest täna õhtul ep olnud ta oma noorema poja Ivoga mitte rahul.
Kui nüüd Ivo ukse kõrval ikkagi seisis ja näis oma põhjusetut hilinemist kahetsevat, siis ütles talle isa:
„Tule sööma!“ ja kui siis Ivo oli istumas lauaäärsele pingile, lisas ta kähku: „Kuid enne pese oma käed, sest ma ei tea mitte, kelle küljest kinnihakkamisega oled sa neid rüvetanud!“
Kuulekalt pöördus Ivo ja läks keetmistuppa, kust ta pestud kätega tagasi tulles asus uuesti laua äärde; olgugi et täna ep olnud tal söömiseks tahtmis, luges ta siiski ristiskäsi vaikse issameie, võttis laualt lusika ja hakkas pikaldaselt ning isutult sööma auravat läätseleent. Ka kogu pere jätkas vaikides söömist.
Kui karmid kortsud olid isa ning meistri palgelt vähenenud, siis soendas noorem sell Bendix sõnada:
„Nägid sa, Ivo, kuidas veiderdaja tüdruk surus oma suu vastu roomaja suud?“
„Nägin,“ kostis Ivo vaikselt ega mõtelnudki sellele.
„Ava mina arvan,“ jätkas Bendix, „et see ep olnud teps mitte roomaja, vaid ainult silmamoonutis ning tühine vigur.“
Et aga Ivo ega keegi talle midagi ei kostnud, siis jätkas Bendix edasi:
„Säärase eluka mürki ei kannataks ühegi inimese suulagi, olgu ta siis kristlane või pagan.“
„Kas ristiinimesel õhtulauas enam muud rääkida ep olegi,“ pahandas nüüd vanem sell Claus, „kui võtta seesuguseid ilgeid elukaid oma suhu. Kui ma Dantskes olin veel õpipoisiks, siis räägiti kord söögilauas ka sarnast juttu; ja siis juhtuski, et minu õnnis meister Ludiger Bulten, kes seda pealt kuulas, sai südamepöörituse, hakkas öökima ja oksendas kõik oma kopsud, põrna ja südamegi välja ning suri samasse paika. Ja nüüd siis sinu jutu pärast Bendix, peab jällegi juhtuma säärane kurb õnnetus?!“
Jällegi söödi vaikides, kuni emand Schenkenberg soendas poetada sõna:
„Aga vahest oli see tüdruk nõiutud?“
„Seda ma ei usu,“ võttis nüüd seni vaikinud Jacobus sõna, „nägin teda kõndimas isegi inimeste seas.“
„No nõid võib end moondada igasuguseks – kas koeraks, hobuseks, inimeseks või isegi mündiks!“
Uuesti seletas Jacobus, et ta vahtinud seda tüdrukut päris lähedalt ja jõudnud ikkagi otsusele, et ta on ainult pagan, kuid mitte nõid; ja siis ta jutustas emandale selle tüdruku tantsutembutusist iga viimse kui peenuse.
„Missuguseid asju ei pea ristiinimene enne surma veel kuulma!“ imestus emand, vangutades pead, ja siis poja poole pöördudes: „Kuidas sa, Ivo, tihkasid säärast paganateenistust vahtida?!
Süüdlasena langetas Ivo pilgu leemekaussi, ega vastanud midagi, kuna isa Christoffer noomis teda nõnda:
„Ole valvel, mu poeg, ja vaata ette, et säärane naine sind oma patuste silmalaugude läbi mitte kinni ei võtaks!“
„Ja ei moondaks Issandast äraneetud roomajaks!“ lisas emand
„Seda ei juhtu,“ sõnas nüüd uuesti Jacobus, „et tühipalja silmavaatega võib inimest moondada.“
„Ah sina ei usu,“ ägestus Claus, „sina – sa oled siis ju pagan ise; ja seesugusega pean ma ühisest kausist sööma!“ ja ta viskas lusika lauale.
Et aga Jacobus ei alustanud vaidlust, siis Claus rahunes õige pea ja, võttes laualt lusika, kõneles ta enne söömise jätkamist Jacobuse rumaluse vääramiseks loo:
„Kui ma olin Riia linna sell, siis käisin seal õhtuti surnuaial jalutamisega ennast kosutamas, sest hõbedatolm oli hakanud karedasti kopsude külge. Kui ma seal ühel suveõhtul jällegi kõndisin ja kuulatasin ööbikut, nägin äkki et väraval seisab valge neitsi ja vahib mulle otsa. Lähenesin siis talle ja ütlen õhtutervituse, kuid neitsi ei vasta midagi ja, pöördudes ümber, tahab mu silmade eest kaduda; mina aga järel, et pea kinni, mamsel, lähme koos…! Ja siis äkki ma näen, et ta ep olegi neitsi, sest püksid on jalas! Ei jõudnud seesugusest moondumisest veel toibuda, kui see valge meeski kadudes moondus lendmaoks, kes kääbaste vahel elaja kombel möirates roomas mulle vastu. Pöördusin siis ümber ja, suutmata lugeda issameiet, hakkasin kõigest väest jooksma; aga kus tema – keerab end rõngana kokku ja muudkui veereb rattana järel. Ei aidanud siis muud, kui tormasin läbi pajude, et nendesse peaks ta ometi kinni jääma.“
Olles seda lugu Clauselt kuulnud juba ammu ja mitmendat korda, sõnas Jacobus tüdinenult:
„Ära viivita lihalöögiga – leem ei kata enam lusikatki!“
Kuid Claus ei pannud vahemärkust tähelegi, vaid viis oma jutustuse lõpuni:
„Õnnetuseks jäin ise pajudesse kinni ega saanud enam sammugi edasi. Enne minestamist tundsin veel, kuis roomaja, kerides end ümber mu jalgade, käte ja kaela, hakkas kägistama kõri. Seekord pidi mu hing minema, sest lamasin kaks nädalat hospidalis ja sinine jutt kuklal oli veel kaua aega näha.“
Leidnud
