vahtis otsides ringi. Tahtmatult jäi Ivo seisatama ja hakkas teda salamahti piiluma; ta pani tähele, et neitsi rühtjas keha oli ülalt kaetud sinise sametpihikuga, kuna ta puusade ümber laotus roheline hõlmik, mille parempoolne külg oli sõltustega sõlmitud. Tuulepuhangud sasisid ta kokkuköitmata tumedaid juukseid, mis aeg-ajalt langesid ta pooleldisuletud laugudele; veel pani Ivo tähele ta huuli, mis olid ütlemata väikesed. Tõesti – see neitsi ja isegi ta kummaline rõivastus oli Tallinnas tundmatu, nii et Ivo ei suutnud ka välimuse järgi määrata ta seisust.
„Vahest mõne Lüübeki kaupmehe tütar,“ arvas ta lõpuks.
Kuid imelik, et Ivo, kes kunagi ei tihanud ühelegi neitsile tõsiselt otsa vaadata, tegi seda nüüd. Isegi auväärse kuldseppmeistri Burchard Crameri tütart Gertrudit, keda Ivo vanemad olevat sobitanud talle tulevaseks mõrsjaks, ep olnud ta oma lihalike silmiga veel päris hästi näinud. Kuid ometi jäi ta nüüd oma silmalaugudega selle tundmatu neitsi külge nii kinni, et ei suutnud oma pilku teisele pöörata ega tast mööda minna. Ja iva, kes ühegi neitsiga ep olnud kunagi pidanud pikka kõnelust, ei teadnud nüüd isegi, kust tuli talle säärane tahtmine ning julgus, et ta astus sellele neitsile jurude, tõstis oma kübara ja küsis vaikse häälega nõnda:
„Kas auväärne neitsi on enese küljest midagi kaotanud?“
Seejuures tundis Ivo, et ta häll ep ole endiselt puhas ja julgesti voolav, vaid et see tuleb ta kurgupõhjast kuidagi hädiselt, vaevaliselt surutuna ja et sõnad värisedes katkevad tal suus.
Lahkesti võttis tundmatu neitsi teda kuulda ega pööranud mitte oma nägu teisale, nagu see ühele vooruslikule neitsile oleks olnud kombeks, vaid ta isegi kostis temale vastu:
„Enese küljest ep ole ma kaotanud midagi, vaid olen kaotanud silmist oma isa.“
Ivo pidi juba kostma, et äraeksimist ei tarvitse neitsil karta, sest püha Olavi pikk torn hakkab igale nägijale juba kaugelt silmi, ja pealegi on Suur Rannavärav siinsamas; kuid ta tundis, et temast ep ole nende sõnade ütlejat, sest selle neitsi ees ei painduks ta keel ning sõnad oleksid tal armetult puised.
Piiludes teineteist, sattusid nende pilgud aeg-ajalt kokku, ja siis tundus Ivole, nagu oleks see neitsi võinud näha ta salajasimaid südamesoove ning mõtteid; tal hakkas enesest nii häbi, et ta enam ei julgenudki tõsta pilku. Nii seisid nad langetatud laugudega vastamisi ja uuristasid oma kinganinaga maad.
Kui siis Ivo soendas uuesti tõsta pea, nägi ta jällegi neitsi naeratelevaid silmi, mis tegid ta hinge araks.
Lõpuks hakkasid nad teineteise kõrval inimrüsinas edasi sammuma, kusjuures nende õlad puutusid aegajalt kokku. Nüüd märkas Ivo, et roosilõhn, mis juba ammugi tungib ta sõõrmetesse, tuleb selle neitsi rõivaste küljest. Roosilõhna tunti Tallinnas aga harva, seda jätsid enestest ainult kõrgaadlikud ja väga harva ka mõne üksiku Suurgildi kaupmehe emand.
Nad lähenesid karussellile, millel ühe killingi tasumisel võis puuhobuse turjal ringi kihutada ja kuulata väntorelit, mis kogu ratsutamise kestes kisendas lõbusaid lugusid. Seisatades jäid nad vahtima tormavaid punaste sõõrmetega puuhobuseid, millel istus rõõmsaid õpipoisse, lõbusaid selle ja isegi auväärne raatman Hinrich Cloet tegi selle pöörase ratsasõidu vaprasti kaasa. Ainult emandaid ja mamsleid vahtis pealt, sest nad ei julgenud usaldada oma hinge nende salapäraste ratsude hooleks, pealegi võisid nad puuhobuse selga ronimisega sattuda maailma naeru alla.
Kui väntorel vingus oma viimase huike ja karusell jäi puurataste ning –telgede kaebliku kiunumisega nagisedes peatuma, siis ronisid ratsanikud maha, kuna uusi sõiduhimulisi ruttas asemele.
„Lähme?!“ ütles neitsi äkki ja haaras Ivo käe.
„Hobustele?“ küsis Ivo imestudes.
Kuid juba ruttas neitsi õõtsuvale karussellile, kus asus ühele kimlile poisi kombel kaksiti sadulasse, kuna Ivo hüppas ta kõrval asuvale mustalakalisele võigule selga. Nüüd aga hakkasid pealtvaatajad mamslid irvitama ja Ivo kaaslasele halvakspanevalt näpuga näitama.
Uuesti hakkas karusell õõtsudes pöörlema ning puuhobused alustasid jooksu, kuna Ivot valdasid kentsakad mõtted: talle tundus, nagu ratsutaks ta muinasvägilase kombel pärast lohede tapmist vabastatud kuningatariga koju. Ja ikka enam ja enam eksides muinasjutumaale, unustas Ivo ümbruse, unustas tõeluse ja pidas oma hobust elavaks ratsuks. Kui karussell hakkas ikka kiiremini ja kiiremini pöörlema, väntorel ägedasti röökima ja puuhobused tiireldes ikka metsikumalt kihutama, nii et tuul vuhises ja vigus kõrvus, siis hakkas ratsutajail pea huugama ja neile tundus, et süda tahab lennata välja.
„Nõia tuulepenid on kannul!“ hüüdis Ivo, kuna neitsi ta sõnadest mitte aru saades talle vastuseks ainult naeratas.
Nähes, kuidas neitsi huuled libisevad mööda hambarida, jäi ta naeratus Ivole hästi meelde.
Kuid peatselt lõppes puuhobuste sõit ja Ivo muinasmaa kadus nagu ving. Laskudes hobuseilt, sattusid nende pead hästi ligistikku ja nüüd tundis ivo, kuis neitsi pehmed juuksed puudutasid mahedasti ta kõrva; see mahe puudutus rändas mööda ta sooni keha keskkohta ja pani südame surisedes tuikala; siis tungis ta edasi läbi neerude, pöördudes tõusis pealaele, haaras ta silmalaugudest ja vajutas need pooleldi kinni, kuna ta avarduvad sõõrmed kiskusid enesesse neitsist hoovavat roosilõhna.
Äkki tekkis pealtvaatavas inimmurrus rahutu rüsin, sest keegi kõrge põhjaga mütsis ja kaupmehe voldilises maaniküündivas pruunis kuues punase habemega mees trügis mamsleid ja poisse hoolimatult kõrvale tõugates karussellile lähemale, ise kisendades juba eemalt:
„Dorothea!“
Välkväledalt hüppas neitsi karusselli servalt alla ja tõttas tulijale avakäsi vastu. Veel nägi Ivo, kuis see mees haaras neitsi käe ja, talutades teda endaga, kadusid nad inimmöllu.
Kui puuhobused olid alustamas uut ringsõitu ja korjati selleks jällegi killingeid, alles siis märkas Ivo õõtsuvalt karussellilt alla hüpata.
„Dorothea, siis Dorothea ongi ta nimi,“ mõtles Ivo ja tõttas talle järele. Ta rühkis kiiresti edasi ega pannud tähelegi, et vastutulijad siunasid teda ta jonnaka ruttamise päras.
„See poiss trügiks kas või läbi oherdiaugu!“ naersid ta tõttamist nähes need, kellele ta ei juhtunud astuma varbale.
Siis aga juhtus, et ta komistas ühele kaevumeistri emandale, kes oleks peaaegu kukkunud, kui mitte ta auväärne abikaasa ep oleks jõudnud teda toetada.
„Sina, hull elajas,“ kisendas kaevumeister õiglases vihas, „enesel ep ole veel õigeid karvugi nina all, aga juba julged tulla minu emandat ja veel minu silmade all teotama, tormates talle rüsinal otsa, nagu oleks ta mõni veski mära!“ Ja põrutades enesele vastu rindu: „Ta on auväärse kaevumeistri Johannes Huffnageli emand, kes on juba seitse last ilmale toonud, ja sina tuled teda minu nähes tallama!“ ja lähenedes Ivole käänas meister Huffnagel ähvardades oma käiseid.
Kuuldes tüli, tõmbusid inimesed nende ümber tihedasse ringi, jättes algavale rusikavõitlusele ruumi. Ja olid need kodanikud nüüd üpris rõõmsad, et võivad maksuta näha lõbusat nalja.
„Ivo, Christoffer Schenkenbergi poeg!“ hüüatas meister Huffnagel, kui ta oli uuesti vaadanud Ivole otsa, ja samas kadus võitluspinevus ta kehast. „Jumala pärast, kui sa mitte ep oleks nii auväärse mehe poeg, siis võtaksin praegu su silmalaugudelt lusti!“
„Anna andeks, auväärne meister,“ vabandas Ivo, „ma ei näinud mitte…!“
„Sina
