Tõde või tegu II. Ema saladus. Kristi Piiper
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Tõde või tegu II. Ema saladus - Kristi Piiper страница 2
„Tsau!” sosistas Annabel kellelegi. „Niisama, küüsi hakkan lakkima. Ja siis loen veits, mul on ju septembri alguses stipendiumikatsed sinna Saksamaa kooli vahetusõpilaseks. Just. Jaa … Noh, mul olid eelmisel aastal kõik viied, aga no näis, igaks juhuks ei tee paha korrata. Jaa … Tegelikult, isegi kui ma hinnete põhjal stipendiumit ei saa, siis spordistipendiumi peaks ikka saama. Nii et ma väga ei muretse. Lihtsalt igaks juhuks kordan … Jah. Jah … Ei jõudnudki. Muidugi võiks. Ma räägin temaga homme, ta praegu magab siin. Ma ei tea, tavaline tundub. Okei, näeme siis, tsau!”
Stella kuulas tähelepanelikult. Ah et tavaline tundun, mõtles ta solvunult ja mossitas automaatselt huuli. Õnneks oli tekiäär ninani tõmmatud ja suu kaaslase eest varjatud. Annabel ei märganud midagi ja asuski küüsi lakkima. Stella tundis, kuidas kerge küünelakilõhn temani hõljus. Ikka ja jälle piilus ta oma toakaaslase poole. Kella vaadates mõistis ta, et oli juba ligi pool tundi tüdrukut jälginud. Annabell on nagu mingi pagana teenage dream, mõtles Stella, kui ta enne uinumist teda veel kord silmanurgast salaja piilus. Õnnelik, ilus, sportlik ja tundus, et ka tark ja enesega rahulolev. Iga detail tema juures oli ideaalne. Ainus pealtnäha mittetäiuslik detail oli see, et ta elas siin, lastekodus. Kuid tundus, et isegi see ei kõigutanud teda. Isegi üksi omaette istudes oli ta rõõmsa ja rahuliku moega. Tundus, et iseteadev ja uhke tüdruk. Sõbralik? Kindlasti ei ole tal kunagi ühtegi vistrikut ja tema päevad kestavad arvatavasti vähem kui 24 tundi ja mööduvad ilma ühegi kõhukrambita. Vastik, lihtsalt vastik! mõtles Stella uinudes. Mida õnnelikum tundus Annabel, seda õnnetum ja vihasem oli Stella. Ta tajus iga ihurakuga, kuidas see tüdruk juba praegu temalt energiat röövis. Aegamisi tuli siiski uni ja Stella silmad vajusid väsinult kinni.
Stella ärkas hommikul linnulaulu peale. Ta oli juba eelmisel päeval märganud, et lähedal asuva järve ääres on park, ja tundus, et lisaks lindudele elas seal isegi oravaid. Kogu kooli ja ühiselamu ümbrus oli hästi hooldatud ja roheline. Kompleks oli ehitatud läbimõeldult ilusasse asukohta. Stella tegi ettevaatlikult silmad lahti. Ta ei tahtnud esimese asjana kohe hommikul selle Annabeliga tegelema hakata. Oma tihedate ripsmete vahelt piiludes nägi ta, et Annabeli voodi on üles tehtud. Ettevaatlikult vaatas ta toas ringi, see tundus tühi. Stella ohkas kergendatult – tundus, et toakaaslane on juba kuskile ära läinud. Pesemisruumid ja WC olid neil eraldi, sissepääs sinna aga koridori kaudu, seega võis Annabel ka seal olla ja iga hetk tagasi jõuda. Stella ajas ennast kibekiirelt istukile ja riietus. Pilk kellale näitas, et see on kolmveerand kaheksa. Stellale meenus, et söömine on siin suvisel ajal kella üheksani, vähemalt nii oli talle tutvustaval ringkäigul räägitud. Lõuna ja õhtusöögiaeg oli fikseeritud kellaajal, kuid hommikust putru ja võileibu sai suvel süüa lausa kahe tunni vältel. Kõht korises, nii et ta otsustas hambad hiljem pesta ja kõigepealt sööma minna. See vähendas riski Annabeliga peale pesemist tagasi tuppa tulles kokku sattuda. Mida kaugemale selle tüdrukuga kohtumist lükata annab, seda parem, otsustas Stella.
Vilunud liigutusega tõmbas ta jalga helesinised lühikesed teksad ja selga lühikeste varrukatega musta T-särgi, jalga läksid veidi kulunud valged tennised. Peaaegu tagumikuni kasvanud blondid juuksed olid öisest patsis olemisest tavalisest rohkem lokkis ja Stella sidus need lihtsasse hobusesabasse. Meigi tegemiseks aega ei jäänud ja kiiruga sulges ta enda järel toaukse. Ukse klõpsatuse järgi tundus, nagu oleks see lukku läinud. Ehmunult kohmitses Stella taskus, et võtit leida, aga siis tuli talle meelde, et siin ei saagi uksi lukku panna. Pilk ukse peal asuvale väikesele sildile kinnitas, et tegemist on Stella ja Annabeli toaga. Pikas hallide seintega koridoris oli ligi kümme ust, igas toas kaks tüdrukut, nimesildid korrektselt ukse peal. Juhataja oli talle selgitanud, et see siin on gümnaasiumitüdrukute ühiselamukorrus, korrus allpool elavad põhikoolitüdrukud. Nooremaid selles lastekodus polnudki. Maja teises tiivas elasid poisid.
Stella kõndis kinnistest ustest mööda otsejoones koridori lõpus asuva trepi poole. Kui ta nüüd õigesti mäletas, siis pääses just sealtkaudu sööklasse. Tundus, et tal oli õigus, sest pudru ja suitsuvorstiga võileibade lõhn muutus järjest tugevamaks. Allkorruselt kostis häältesuminat ning lusikate kolksatusi.
„Oota, Stella!” hüüdis rõõmus hääl tema selja taga. Stella pööras pead ja tundis, kuidas süda raskeks muutus. Oligi Annabel. Pagan, temast ei pääse üle ega ümber! Stella sundis ennast naeratama.
„Hei …”
„Mina olen Annabel, su toanaaber. Kui ma eile õhtul rannast tagasi jõudsin, siis sa juba magasid. Nii kahju, ma tegelikult tahtsin juba siis sinuga hullult rääkida!” Annabel lausa säras. Stella märkas tema kulmus pisikest rõngast ja T-särgi varrukast paistsid mõned värvilised tätoveeringud. Tahtmatult jäi ta Annabeli vaatama, unustades isegi vastata. Annabel ei lasknud ennast sellest häirida. „Tule, lähme sööma, ma näitan, kus meie klassi laud on. Meil on kümnes.”
Stella noogutas ning Annabel nügis ta söökla uksest sisse. Avara, peaaegu maast laeni akendega ruumi ühel poolel asus lett toitudega, teisel poolel lauad ja toolid. Üsna tavaline söökla, ainult et värskelt remonditud. Kõik siin ühikas ja koolis oli renoveeritud. Juhataja oli ringkäigul rääkinud, et tegemist on Eestis ainulaadse asutusega – lastekoduga, kus elavad eriti raske elusaatusega lapsed ja mille juurde kuulub kool. See on loodud ainult põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele ja seda rahastab Euroopa Liit. Et ta peaks olema tänulik ja õnnelik, et just siia elama sattus. „Sittagi, lootku aga,” mõtles Stella sel hetkel. „Ma vihkan seda su ideaalset asutust ja jäängi vihkama, kuni siit minema saan!”
Eemalt paistiski laud number kümme. Numbrid olid maalitud laudadel asuvatele lillevaasidele. Stella märkas, et neli kohta kaheksast olid juba kinni, seal istusid kaks poissi ja kaks tüdrukut. Stella kõndis tõrksalt sinnapoole. Kohe üldse ei olnud tuju kellegagi tuttavaks saada või head tuju teeselda. Kuid Annabel oli sihikindel ja vedas teda tempokalt, peaaegu et kättpidi laua poole. Märgates Annabeli uue tüdrukuga laua poole tulemas, jätsid kõik poolelt sõnalt jutu ja jäid tulijaid vaatama.
„No nii, see ongi siis minu uus toakaaslane, Stella. Saage tuttavaks! See siin on Katriin.” Annabel osutas tumedapäisele tüdrukule, kes teda üsna lahke näoga vaatas ja talle naeratas. Teine tüdruk, heledate lühikeste juuste ja poisiliku olemisega, oli Eva. Stellale tundus, et Eva vaatas teda veidi liiga uurivalt ja kahtlustavalt, aga ta teadis, et ega ta ka ise kõige sõbralikumat muljet ei jätnud. „Ja need kaks siin on Villi ja Priit, kaksikvennad, nagu sa vist isegi aru said. Villi nimi on tegelikult Villiam, aga me kutsume teda Villiks või Viltsiks.” Annabel naeris jälle oma kõlavat naeru ning Stella heitis poistele kiire pilgu. Sarnased olid nad küll, kuid tema arust mitte väga. Poisid olid pruunide juustega, lühemat kasvu ja üsna tavalise mittemidagiütleva välimusega, nagu talle esmapilgul tundus.
„Berit ja Andre on ka meie klassist, aga neid praegu ühikas ei ole, nad on suvel oma päriskodus. Beritil on tegelikult ema olemas, aga kuna ta on haige, noh, ma mõtlen, vaimselt haige, siis Berit temaga iga päev koos elada ei saa. Ja Andre vanemad on alkohoolikud, rikkad, aga täisjotad. Ta on pool elu lastekodus elanud, vaheaegadel käib kodus ka ja on seal siis täpselt nii kaua, kui kannatab ja kuni asjad hulluks lähevad,” selgitas Annabel kahe tühja tooli omanike tausta.
„Mis sind siis siia toob?” küsis poisipeaga Eva uudishimulikult silmi kissitades.
Stella vaikis. Ta ei teadnud, mida vastata. Et ta isa on psühhopaadist