tal ehk isegi oleks südames ruumi. Nad rääkisid veel tükk aega koolist ja ühikast, kuni Annabel koos nendega liitunud Katriiniga ujuma otsustas minna.
Tagasi ühikatuppa jõudes tundis Stella ennast kohutavalt väsinuna. Ta põimis juuksed patsi ja pani dressipluusi selga. Millegipärast oli kogu see tutvumist täis hommikupoolik olnud lausa füüsiliselt väsitav. Ta istus oma voodile ja avas öökapisahtli. Automaatselt kontrollis ta, kas ema kiri märkmiku vahel ikka alles on. Selles veendunud, sulges ta sahtli ja võttis oma telefoni. Kell oli kuidagi märkamatult kaksteist saanud. Lõpuks ometi leidis ta aega Johannesele tagasi helistada. Tüdruk tundis, kuidas Johannese numbrit valides süda tugevamalt lööma hakkas. Nad ei olnud teineteist juba nii kaua näinud.
„Hei, mina olen!”
„Hei, Stella!”
„Meil jäi eile jutt pooleli. Mu toakaaslane tuli, ma ei saanud rohkem kahjuks rääkida,” vabandas Stella.
„Ma sain aru jah.” Johannes tundus kuidagi tõsine ja eemalolev.
„Mh-mh …” Stella tahtis küsida, mis juhtunud on, kuid Johannes juba selgitaski.
„Saame kokku, ma tulen sinna. Mul on vaja sinuga pikemalt rääkida. Vaata, sa ütlesid, et sul on meie, see tähendab minu ja Kärdi abi vaja, aga vaata, ma ei tea küll täpsemalt veel, aga Kärdiga on midagi lahti.” Johannese hääletoon oli tõsine ja murelik.
„Mis asja?! Mis temaga siis lahti on?” ehmatas Stella. „Ma just eelmisel nädalal rääkisin temaga, ma ei saanud küll midagi aru!”
„See on pikk jutt, ma ise ka veel täpsemalt ei tea, ma proovin midagi välja uurida ja siis ma pean sinna tulema. Ma tahan sind niisama ka näha tegelikult,” muutus Johannese hääletoon pehmemaks.
„Olgu, muidugi. Ma tahaksin sind ka väga näha!” Sõnad tulid jälle nii raskelt üle huulte. Stellal oli siiani probleeme Johannesele oma mõtete ja tunnete väljendamisega. Nad olid küll mitu kuud juba suhelnud, aga tädi Asta matuste ja surma asjaolude uurimise ja kodunt väljakolimise tõttu olid nad väga vähe saanud koos olla.
„Järve kaldal, täna õhtul kell kuus?” Stella tundis halba eelaimdust ning tahtis võimalikult kiiresti asjas selgust saada. Liigagi palju oli viimasel ajal halvasti läinud, ta ei saanud lubada, et ka Kärdiga midagi juhtub.
„Ma jõuaks alles kella üheksaks, kas sobib?”
„Nojah, sobib.”
Stella pani telefoni südame äreva põksumise saatel öökapile. Mis küll ometi jälle lahti on?
3. OSA
SEGASED UNENÄOD
Stella ehmatas imeliku kõõksatuse peale. Mis asi see veel oli? Ta oli istuli voodis ja tema pulss oli tavatult kiire. Korraga mõistis ta, et oli ise läbi une seda häält teinud. Kiire pilk kellale kinnitas, et ta oligi magama jäänud, kell oli juba neli läbi. Annabeli voodi oli tühi, tüdruk ei olnud ikka veel tagasi jõudnud või ehk oli ta käinud ja uuesti lahkunud. Stella hõõrus silmi ja raputas kergelt pead. Õrn, aga kasvav peavalu andis endast meelekohtadel tuikamisega märku. Öökapisahtlis oli väike purk ibuprofeeni ja tüdruk võttis sealt värisevate kätega kaks tabletti. Viimasel ajal olid vastikult häirivad ja segased unenäod muutunud sagedasteks külalisteks. Stella juba peaaegu et kartis uinuda, unenäod olid kuidagi liiga reaalsed ja hirmutavad, enamasti emast, vanatädi Astast ja kõigest sellest, mis tema peas iga päev keerles, lihtsalt eriliselt õõvastavas ja absurdses võtmes. Tundus, et mida rohkem ta emale ja nende kunagisele elule mõtles, seda hullemini kajastus see tema unenägudes. Stellale olid ootamatult hakanud meenuma seigad varasest lapsepõlvest, millele ta väga ammu mõelnud ei olnud.
Tüdruk tõusis püsti ja otsustas enne õhtusööki duši all käia. Ta võttis kapist valge suvise kleidi, pesu ja käterätiku. Duširuumidesse pääses koridorist. Stella sulges enda selja taga toaukse ja astus oma mugavates sisejalanõudes mööda linoleumiga kaetud põrandat. Kõik oli vaikne ja kedagi ei olnud kuulda. Huvitav, kus kõik on? Avar, värskelt remonditud ja minimalistlik pesuruum oli jagatud kolmeks osaks. Esimeses osas olid väikesed kitsad kapid, kuhu sai pesemise ajaks oma riided ja muud asjad panna. Teises olid kraanikausid ja peeglid ning kõige tagumises ruumis üksteise kõrval laiade laest alla painduvate otsikutega dušid. Eraldavaid seinu ei olnud. Stella riietus lahti, pani oma asjad kappi ja astus paljajalu üle pruunikate kahhelkividega kaetud põranda. Põrand oli meeldivalt soe ja kuiv, tundus, et keegi ei olnud mitme tunni vältel duši all käinud. Tüdruk tegi juuksed patsist lahti, tõmbas juuksekummi ümber randme ja keeras otse duši all seistes kraani lahti. Vesi oli leige ja lõhnas kergelt kloori järele. Ta märkas seinal šampoonidosaatorit ja keeras soojaveekraani lahti, vesi muutus sekunditega meeldivalt kuumaks. Silmad suletud, võttis ta kobamisi seinal asuvast dosaatorist šampooni ja hakkas pead pesema. Šampoon lõhnas imelikult. Ta luges silmi kissitades, et tegu on dušigeeli ja šampooniga, kaks ühes. Juuksed puhtaks loputatud, seisis ta veel mitu minutit mõnusa sooja vee all, lastes sel lihtsalt enda peale voolata. Peavalu hakkas kaduma. Tal oli hea meel, et ta nii segamatult pesemas sai käia. Oma peas oli ta ette kujutanud, et lastekodus ei ole ühtainustki privaatset hetke, et pidevalt hingab keegi kuklasse, ja mõte sellisest olukorrast oli temas siinse elu vastu veelgi suuremat tõrget tekitanud. Aitab küll, otsustas ta vett kinni keerates, kohe algab õhtusöök ja kõht ongi juba häirivalt tühi.
Stella keeras ümber ja kiljatas. Annabel! Millal tema veel siia tuli? Annabelil oli käterätik ümber keha ja ta seisis vastu seina nõjatudes duširuumi kaugemas nurgas. Ja naeratas.
„Mis sa siin teed?” küsis Stella peaaegu pahaselt. Talle ei meeldinud, et teda niimoodi salaja pesemise ajal jälgitud oli. Ta võttis nagist rätiku ja keeras selle endale kiirelt ümber.
„No mis ma siin siis ikka sinu arust teen, pesema tulin muidugi,” hakkas Annabel naerma ja võttis käterätiku ümbert. Stella nägi silmanurgast, et Annabeli keha oli kaetud mitme värvilise tätoveeringuga. Stella üritas mitte jõllitada, aga kui ta käterätti endale turbaniks püüdis siduda, jäi ta ikka ja jälle Annabeli vaatama. Tüdrukul olid päevitamisest tugevad ujumisriiete randid ja tema seljal, abaluu kohal, oli mingi pikem musta tindiga tätoveeritud tekst. Lisaks sellele oli tema ülakehal, kätel ja jalgadel veel värvilisi pilte, mida Stella vahemaa tõttu täpselt ei näinud. Annabel keeras selja, pani vee jooksma ja hakkas pesema.
„Anna…bel,” alustas Stella. Ta ei olnud seda nime veel kordagi kõvasti välja öelnud.
Annabel keeras ennast häbenemata Stella poole ja küsis: „Jah?”
„Kuidas sul nii paju tätoveeringuid on? Ma mõtlen, alaealistele ei tehta neid ju ilma vanemate loata …” Stella hakkas mõtlema, et ta ei teadnud Annabelist ju tegelikult mitte midagi. Isegi mitte seda, kas tema vanemad elus on. Ja millal ta need veel teha jõudis? Igatepidi tekitasid need tätoveeringud tema kehal küsimusi. Vaevalt et lastekodus selline asi lubatud oli. Need pidid ikka varasemast ajast olema.
„Noh, ega mina ka pole alati lastekodus elanud, ma tulin siia kaks aastat tagasi. Siis, kui ma veel viimaseid päevi neliteist olin. Oma isast ei tea ma mitte midagi. Ja mu ema, noh, teda ei huvitanud, mida ma teen, peaasi, et ma tal ees ei oleks, ta on narkomaan. Kui ma neliteist sain, siis ta andis mulle vajalikud allkirjad ja siis ma need teha lasingi. Mu kutt on tätoveerija. See tähendab, enam ta muidugi ei ole minu kutt, aga noh, siis oli.” Annabel rääkis sellest kõigest nii muretult, et see tundus Stellale kuidagi imelik. Tavaliselt ju häbeneti oma hoolimatuid vanemaid ja kehva kodu, aga tundus, et tema võttis seda kui elu loomulikku osa.
„Ahah … Ma lihtsalt mõtlesin, et kuidas see võimalik on … Sul on ju kulmurõngas
