mis rõhutas vee kokkuhoiu tähtsust. Stella kohmetus ja noogutas kiirelt. Issand kui piinlik, teine seisab siin paljalt vee all ja tema muudkui küsib oma pealetükkivaid küsimusi. Ta tundis jälle, kuidas põsed õhetama hakkasid. „Sorri, ausalt, ma ei tea, mida ma mõtlesin, pese muidugi …” ütles ta vaikselt ja läks piinlikkustundega riietusruumi. Annabel jäi üksinda kõledalt kajavasse duširuumi naerma. Tundus, et talle tegi peaaegu kõik nalja. Stella kirus ennast oma rumaluse pärast, kuivatas rutakalt, toppis kiirustades kleidi selga ja läks tagasi tuppa. Kell hakkas viis saama, õhtusöögiaeg oli kohe käes. Ta kammis parajasti oma märga pead, kui uks avanes ja Annabel sisse astus.
„Noh, ehmatasin sind enne oma jutuga ära või?” naeratas Annabel ja istus juukseid rätikuga kuivaks nühkides oma voodile. Stella raputas pead. „Ei-ei, ma lihtsalt, ma ei tea, ma …” Jälle ei suutnud ta oma mõtteid arusaadavalt väljendada.
„Ära põe nii palju. Sa ei pea mind kartma,” ütles Annabel ja vaatas Stellale kummalise läbitungiva pilguga otsa. Tema helerohelised silmad olid meikimata ja pikad ripsmed veest veidi kokku kleepunud.
„Ei, ma ei kardagi … Ma lihtsalt … Kogu see olukord siin on minu jaoks nii uus, et ma ei oska vist enam isegi tavalistes olukordades käituda.” Stella ohkas õnnetult. Annabel läks ja istus tema kõrvale voodile.
„Alguses ongi nii. Harjumine võtab aega. Usu mind, et homme peale telkimist tunned ennast juba palju kodusemalt. Või hiljemalt praktika alguseks. See on kõigiga nii olnud. Ma ei usu, et sinuga teistmoodi läheb.” Annabel keerutas Stella otsaette langevat niisket keerdus juuksesalku ja ta hääl kõlas lohutavalt. Stella tundis taas üha kasvavat tänutunnet oma toanaabri vastu.
„Jah, ma loodan ka. Kas lähme sööma?” küsis Stella ja tõusis järsult voodilt püsti. Ta oli tüdinenud, et ta ennast pidevalt alaväärse hädapätakana tundis, ega tahtnud, et keegi teda haletseks.
„Jah, lähme, kell on kohe viis. Ah jaa, Puurmaa ütles, et ma sulle edasi ütleksin, et sa kella kuue ajal tema kabinetist läbi läheksid.” Stella tundis, kuidas süda jälle kiirelt taguma hakkas. Mis siis nüüd lahti on ja kes see Puurmaa veel on? Annabel märkas Stella kohkunud nägu. „Totu, jälle sa põed! Kõik on okei, ta tahab sinuga lihtsalt rääkida. Ta on ju meie rühma kasvataja ja te pole veel kohtunudki. Ta oli eile kuskil komandeeringus ja sellepärast ei saanud sinuga tutvuda.” Stellale meenus nüüd häguselt, et juhataja oli tegelikult talle seda nime maininud, lihtsalt jälle üks asi, mis tal kõrvust mööda oli läinud. Annabel seletas veel, et tuleval nädalal on nende rühma kord olla köögis ja koristamistööde juures abis ning samuti oli Puurmaal vaja tutvustada talle siinset kodukorda. Pärast õhtusööki, kõht hakklihakastet ja mannavahtu täis, läkski Stella esimesele korrusele ja koputas Puurmaa kabineti uksele.
4. OSA
KAHTLUSED
„Sisse!” kostis kabinetist. Ettevaatlikult paotas Stella ust ja heledapäine keskealine naisterahvas tõstis laua taga istudes pilgu. See pilk oli ühteaegu nii sõbralik kui ka range.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
