musitas teda uuesti ja suundus oma tuppa.
„Nägemist, au’voir,” hõikas ta minut hiljem ukselt. „Näeme reede õhtul, kui see mõte sulle meeldib.”
„Jah. Meeldib küll. Näeme siis.”
Ta nõjatus ette ja jälgis läbi akna, kuidas tütar majauksest väljub, trepist alla läheb ning pöörab siis paremale ja veelkord paremale, Paddingtoni suunas. Enne teist pööramist ta seisatas ja sättis oma rätiku ilusti.
„Sinu Perdita10,” oli Charles teda nimetanud.
9/11 efekt
1
hää thames…
Pärast kunstide ja õigusteaduste bakalaureuse kraadi omandamist 1978. aastal tuli Sam Nola Londonisse selle järele, mida uusmeremaalased nimetavad ü. k. – ülemerekogemuseks. Uus-Meremaa ja Austraalia inimesed olid skvottinud Islingtonis ühe linnale kuuluva, ent asustamata ja laudadega kinni löödud maja. Raudkangi abil murti sisse ja uksele pandi uus snepperlukk. Majja veeti elekter, hoone ühendati veevärgiga ja viis-kuus sõpra kolis sisse – ebaseaduslikult, aga kuna skvottimist puudutav seadus oli keeruline, juba sees olijaile kehtisid mingid õigused, siis neid ei tõstetud välja. Noore ja paindlikuna ei olnud tööd leida raske, passipoliitika ei olnud nii jäik, milliseks see nüüd oli muutunud, ning Sam elas ja töötas Londonis üle kahe aasta ning reisis Euroopas, nagu Rahvaste Ühenduse noored seda toona tegid, teispool väina liiguti sõpradega kamba peale odavalt ostetud logus Bedfordi haagissuvilas.
Londonis tulid ta ellu noored naised, kallimad, mõni oli meeldejääv, kellest oli kahju lahkuda, teised ununesid või jäid unarusse (Sami poolt). Kõige paremini jäi meelde Simone Sauze ja temast oli ka kõige kurvem lahkuda. Simone oli prantslanna ja kihlatud noore pariislase Gustav Robert’iga. Ta oli tulnud Londonisse täiendama oma inglise keele oskust, mida tal oli tööks vaja. Tema ja Sam said sõpradeks ja seejärel, pärast segaseid aegu ja paari riidu, said neist armastajad.
Need olid aidsi-eelsed, õigemini aidsi teadvustamise eelsed ajad ja Sam eeldas, et iga noor naine, kes temaga voodit tahab jagada, kasutab pille, või et naine annab teada, kui ta seda ei tee, ja sel puhul võttis Sam ise kasutusele vajalikud ettevaatusabinõud. Enamik naisi kasutaski. Simone kas ei söönud pille või oli lohakas ja unustas võtta. Kui ta tagasi Pariisi Gustavi juurde tormas, ei teadnud Sam (ega saanud aastaid hiljemgi teada), et Simone on rase. Sam pidanuks seda aimama, kuid ei aimanud. Naise lahkumine ja nende hüvastijätud pulbitsesid tülidest ja leppimistest, valust, vihast ja pisaraist, mida Sam ei suutnud mõista. Simone’i lahkudes tundis ta end hüljatuna, tundis, et on olnud liiga tavaline, et ta ei teinud piisavalt või piisavalt ruttu naise endale võitmiseks. Seda aega meenutas ta alati kahetsusega. Kord juba läinud, katkestas Simone igasuguse suhtluse. Sam käis teda kaks korda Pariisis otsimas, ent tulutult. Naine oli tema elust lahkunud, näis et igaveseks.
Nii oli Pariisil määratud jääda Sami mälestustes lüüasaamise paigaks. Aga mälu on valiv ning Sam Nola puhul kippusid asjad ajaga helgemaks muutuma. Mälestustes on hea naasta isegi (ja mõnikord arvas ta, et just nimelt) möödunud kurbuse kohtadesse. Kuna need kohad olid kurvad, olid nad intensiivsed, ning kuna nad ei kuulunud käesolevasse tegelikkusse, sai neid vastavalt hetke tujule ja vajadusele võtta või jätta.
Pariis sellisena, nagu tema seda mäletas, oli erilisse melanhooliasse mähitud romantikalinn akordionimuusika kaunite nukrate toonide, mööda Seine’i sõitvate péniche’ide, Sacré Coeuri tolmulõhnaste ja küünlahõnguste pühade alkoovide, puude all munakivisillutisel asuvate kohvikulaudade ning Luxembourg’i palee ja aiaga, kus oli kolmerealised kruusateed, kaunid skulptuurid ja Medici purskkaev. Pariis oli tema mälestustes kurb, sest Simone oli ta maha jätnud ja ta ei suutnud naist enam leida, see oli ilus, sest see oli Pariis ning kuna see helises keeles, milles naine oli talle noil Islingtoni öil kõrva nurrunud.
Sam jätkas naise otsinguid ilma tema aadressi ega telefoninumbrita ning märgates kaardil oma hotellist Rue Madame’il lühikese jalutuskäigu kaugusel Luxembourg’i aeda, alustas ta oma jahti sealt üksnes seetõttu, et talle tuli meelde, kuidas naine oli kord rääkinud, et ta käis väikse tüdrukuna seal tennist mängimas. Ta käitus päevi turistina, konnates mööda tänavaid ja jahtides naise nägu. Sami silmad ja kõrvad ahmisid endasse kõike ümbritsevat, kuna ta ei leidnud otsitavat ega pidanudki kunagi leidma.
Hiljem rääkis ta tihti endale – või sõpradele, kui nad kuulasid ja oli õige hetk – lugu öistest jalutuskäikudest vihmas ühe kohviku või restorani juurest järgmise juurde, lugedes menüüsid ja prix fixes’e, vajununa otsustusvõimetusse, mille võis murda vaid mingi äkiline sunnitud (ja harilikult ekslik) valik, ning keset kogu seda melanhoolset uitamist kuskil Saint-Sulpice’i kandis elanikest kubisevatel pimedatel tänavatel, hetkel, mil tema ja keegi võõras teineteisest kahe pargitud auto vahel möödusid, tõstis ta pilgu ning tundis ära näitleja Marcello Mastroianni, Fellini filmide „La Dolce Vita” ja „8½” tähe. Sam tundis ta silmapilkselt ära ning tema rõõm selle üle pidi olema ilmne. Ta astus sammu tagasi, tunnistades jumalasarnase olendi kohalolu, ning andis viipega Mastroiannile märku esimesena minna, mille too võttis vastu naeratusega, mis sulatas üles tolle hetke ja öö. Eriliseks tegi kohtumise asjaolu, et ei lausutud sõnagi. Ta avaldas austust ja see võeti vastu, ning viivuks kümbles Pariis Fellini valguses.
Kuid selline valgus sai paista ainult üürikest aega. Kõigest päev või paar hiljem, ikka ringi jalutades, kohtas ta ühel järsul kitsal metrootrepil, mis viis Rue de Rennes’ile, karja lapsi, kes tema ümber tantsisklesid, patsutasid teda käsivarrele, õlale, seljale, röökisid ja nuiasid raha. Üks neist hoidis ta näo ees ajalehte, justkui oleks seal midagi, mida ta peaks lugema. Ta andis neile paar münti ja läinud nad olidki, jättes ta imestama, mis see siis nüüd oli – kuni ta taipas kontrollida oma rahakotti ning seegi oli läinud.
Otse Saint-Sulpice’i väljakul räpases politseijaoskonnas tegi ta avalduse oma kaotuse kohta. „Les Yugoslavs,” kõlas tülpinud vastus. Need olid linna äärde püsti löödud laagrite mustlaslapsed, kelle nende vanemad või muud käsutajad olid saatnud tegutsema, teades et tollased Prantsuse seadused ei lubanud politseil lapsi vahistada.
Ajaks, mil Sam oli avalduse esitanud (mis ei olnud vajalik, nagu talle öeldi, mitte politseile, kes teadis kurjategijaid hästi, kuid ei saanud nende peatamiseks eriti midagi teha, vaid tema kindlustusnõude jaoks) ja kabinetist väljus, oli ooteruum täitunud inimestega, kes tahtsid teha avalduse sellesama rikkumise kohta. Väike kamp tantsisklevaid lapsvargaid oli pühkinud läbi quartier’, näpates rahakotte, raha ja pisiasju, ning seejärel kadunud linnast välja Boule Miche’i. Samil oli läinud raha ja juhiluba. See oli pigem tüütu kui katastroof, sest pass ja reisitšekid olid kohvris alles. Ent selle ajel peatus ta hetkeks ja küsis endalt, mida ta seal teeb, ning seisis silmitsi tõigaga, et Simone’i ei olnud, et ta ei suuda teda leida ega näe teda enam kunagi. Suvi oli lõppemas ning ühtäkki tundus, et Ü. K. hakkas samuti läbi saama: oli aeg koju minna.
Nende kahe vabaduseaasta jooksul oli Sam proovinud kätt kirjutamises – õigupoolest oli ta kirjutanud terve romaani, põneviku, millele pani pealkirjaks „Olgu neetud su silmad”. Ju üritas ta leida midagi, mis võiks viia ta eemale õigusteadusest, mis oli kunagi talle tundunud nii kütkestav, aga nüüd hakkas näima piiratud ja igav. Toona ei olnud „loova kirjutamise” kursusi. Inimesed, kes kirjutada tahtsid, lihtsalt ostsid paberit ja kaasaskantava kirjutusmasina ning asusid asja kallale. Nii tegi ka Sam. Tema kirjutusmasinaks oli sinine Olivetti ning ta tegutses selle kallal vaheldumisi Islingtonis ja haagissuvilaga teel olles. Ta kiindus „Olgu neetud su silmadesse” mitte seetõttu, et ta pidas seda tingimata väga heaks raamatuks, vaid kuna see tõi talle meelde töötamise kaunites kohtades – Lõuna-Prantsusmaa oliivisaludes, maakohtade
Tegelane William Shakespeare’i „Talvemuinasjutust”.
