pidi ta endale agendi otsima. Selleks sai üks veidrikust napsulembene tüüp, sel alal uus, aga kes lubas asja ette võtta. Kaks päeva enne, kui Sam Heathrow’st San Francisco kaudu Aucklandi lendas, oli leping valmis ja nad kirjutasid sellele alla.
Tagasi Uus-Meremaal, pooleldi erutusest näha kodu kui võõrast maad, pooleldi hirmunud selle kohatisest toorusest, asus Sam tegema seda, mida ikka tehakse, kui ollakse noor, haritud ja uusmeremaalane. Lühidalt, ta armus Ngaio-nimelisse tüdrukusse, abiellus temaga, nad said kaks poega, ta töötas, säästis raha, ostis maja…
Kõik need sammud viisid tavapärase eduka keskklassi viisipärasesse ellu. Nii pidi elu käima. See oli õige. Vanemad olid temaga rahul, tööandja (ta tegutses äriõiguse alal) soosis ja edutas teda. Tema rahulolematus sumbus, igavus oli leige, igatahes mitte äärmuslik. London jäi tema jaoks meenutama nooruse vabameelseid aegu nagu, ta oletas, tema isa põlvkond mäletas Teist maailmasõda.
Aeg-ajalt, pikkade vaheaegade tagant, saatis tema agent sõna „Olgu neetud su silmade” saatuse kohta järjekordse kirjastaja juures. Üks leidis, et ta peaks välja võtma terve Pariisi osa, teine arvas, et Pariisi osa on paljutõotav ning seda tuleb laiendada, kolmas nägi sügavamaid tasandeid, mis muudavad „Olgu neetud su silmad” põnevikust mitmekihiliseks romaaniks, kuid selleks peaks ta raamatu täielikult ümber kirjutama. Mõni lükkas teose otsemaid tagasi, aga kunagi ei kulunud otsuse teatavaks tegemiseks alla poole aasta (sedagi agendi pealekäimisel ja Sami survel). Viis aastat pärast tema naasmist Uus-Meremaale lakkas „tagasiside” (nagu seda algselt nimetama hakati) üldse. Kaks või kolm aastat hiljem kuulas Sam jälle maad ning talle öeldi, et mesilased olid tema agendi Kesk-Ameerikas surnuks nõelanud. Agentuuris ei teadnud tema käsikirja saatusest keegi midagi. Eeldatavalt pidi see olema talle postiga tagasi saadetud, aga kohale ei jõudnudki. Selleks ajaks oli Sam end ärijuristina sisse töötanud, tegi Aucklandis karjääri ja kavatses osta paadi.
Kahekümne aasta pärast sai see eluetapp läbi: lahkuminekule järgnes lahutus, süütunne (jah, ta tundis end süüdi), maja kirjutamine Ngaio ja poiste nimele, loobumine turvalisest töökohast, naasmine Londonisse uut elu otsima, passiga seonduvate formaalsuste lahendamine – selle aasta oma elust oleks ta tahtnud unustada. Valusad mälupildid sellest tabasid teda nõrkushetkil, eriti kell kolm öösel pärast alkoholiga liialdamist. Mõnikord, kambas oma Oxfordi sõprade Charlesi ja Githaga, nimetas ta naljatades seda oma siniseks perioodiks – „nagu Picassol, ainult tumedam”. Ta üritas seda aastat vaadelda, kui seda üldse kuidagi vaatlema pidi, oma vabanemise ajana. Köidikute lõhkumine on alati valus, aga need tuli lõhkuda – seda ütles ta öösel kella kolmesele pimedusele. Ta üritas olla Edith Piaf ega kahetseda midagi, koguni laulis seda pala11 endamisi hämaras, oodates kõnniteeserval järgmist autot, järgmist musta tiksuvat taksot Gloucester Terrace’il.
Seda kõike – muundumise valu, perekonnast ja sõpradest lahkuminekut, hirmuäratavat avastust, et ta peab kõigega ise hakkama saama (ehk siis poes käima, süüa tegema, koristama, pesema, triikima, samuti töötama) – läbis mingi habras meeliülendav sähvatus. Oli teinegi, sama õhkõrn lootusekiir – ehkki ta ei teadnud, mis lootust see kiir talle andis.
Esimesel kolmel-neljal nädalal Londonis tabas teda ängi, enesesüüdistuste ja kahetsuse laviin, mistõttu, teadmata, et ees on paremad ajad, võinuks ta vabalt alla anda ja koju naasta. Ta oli leidnud ajutise töökoha valdkonnas, mida nimetati „dokumentatsiooniks” New Zealand House’is Haymarketil ja otsis õigusalast tööd, mis vastaks tema kvalifikatsioonile, kui nägi kuulutust ja kandideeris ametikohale Interbank America Londoni harus. Nad tahtsid juristi just sellise ärilise taustaga, nagu tal oli, ning kuulutus kubises tavalistest jubedatest imperatiividest, mida varjati sõbralike ennustuste taha: „Te hakkate töötama suurklientide maaklerteenuste ja finantsgruppide aktsiatega… Te hakkate pidama läbirääkimisi müügitingimuste üle ja tegema koostööd eri jurisdiktsioonide reguleerijatega… Te loote lähedased töösuhted aktsiamaaklerite ja juhtkonnaga…”
Toimus rida tööintervjuid, ükski neist ei tõotanud selget edu ega kuulutanud ka läbikukkumist. Ta oli järjekordselt tagasi kutsutud, vähemalt näiliselt tähtsale vestlusele Reuben Levesoniga, mehega, kellest saaks töölevõtmise korral tema ülemus.
Ta lahkus Gloucester Terrace’ilt päikesepaistel ja väljus pikal eskalaatoril uuest Canary Wharfi jaamast (massiivne ja ilus, iidsetele katedraalide tänapäeva vaste) tänavale, avastades end mustast taevast alla langevas paduvihmas. Selle lühikese ajaga, mis tal Interbank America hoonesse jõudmiseks kulus, sai ta läbimärjaks.
Boss, kes tundus Samist kümme aastat noorem, sirutas käe. „Reuben Leveson – Reuben,” ja nad surusid kätt. „Ma ütlen teile Samuel, kui sobib.”
„Sam.”
„Sam? Veel parem. Võtke istet.”
Ta läks korraks välja ja naasis rätikuga. „Võtke. Te näete välja nagu uppunud part.”
Sam kuivatas end vilkalt ja krabistas dokumente otsides portfellis.
„Ärge nende pärast muretsege. Kohvi?”
Nad viibisid külaliste vastuvõturuumis, kus olid mugavad Skandinaavia toolid ja madalad lauad, väike turge näitav ekraan ja suurem telekonverentside jaoks ning aken maalilise vaatega väljakule. Nad rääkisid veidi aega olmeteemadel, kuidas Londonis korterit leida, kuidas Sam siia üldse sattus – kas ta oli siin esimest korda, ja sellest, kuidas linn tema meelest kahekümne aastaga muutunud on. Sam oletas, et sel hetkel uuriti, milline ta töökaaslasena olla võiks, mitte kui asjatundlik ta oma erialal on. Kuna talle Reuben Leveson meeldis, tundis ta end vabalt ja lootis, et ta jätab endast soodsa mulje.
„Te huvitate meid kui ärijurist,” ütles Leveson. „Tegeleksite peamiselt lepingutega. Teie tööintervjuud läksid hästi.”
„Kas tõesti?”
„Teie meelest siis mitte?”
„Ma ei olnud kindel. See on küll hea uudis.”
„Ei, need läksid hästi.” Ta heitis pilgu paberikuhjale. „Teie soovitajad nimetavad teid ülipõhjalikuks.”
„Mul on hea meel.”
„Kas neil on õigus?”
„Jah, kardan küll.”
„Tähendab… mida?”
„Lihtsalt halb nali tegelikult. Ülipõhjalik on igava sünonüüm. Võib olla.”
„Kas te olete valmis olema igav?”
„Jah, olen.”
„Kas te olete näinud maaklerite korruseid?”
Sam ei olnud ning nüüd neid talle näidati – või pigem, näidati ühte, aktsiate korrust, kus kaubeldi aktsiate ja derivatiividega. Kaks ülejäänud korrust, võlakirjade ja toormete omad, nägid välja üsna sarnased.
Korrus oligi üks suur põrand – terve hoone tasand ilma igasuguste vaheseinteta, avar kui jalgpalliväljak ja täidetud lauaridadega. Iga laua taga istus aktsiamaakler ja jõllitas Bloombergi ekraane, vähemalt kolme, vahel lausa viite. Seintel rippuvad kellad näitasid eri ajavöönditesse kuuluvate maailma suurturgude aegu New Yorgis, Tokyos, Hongkongis, Sydneys. Hooti tekkis korruse mõnes osas elevus, kaks-kolm inimest seisis ühe töötaja taha, kõik silmitsesid ekraani, mujal istusid aktsiamaaklerid, kes enamjaolt tundusid Samile olevat väga noored, lobisedes oma kohtadel.
Sami tutvustati Tom Rolandile, kes oli teistest
Viide Edith Piafi laulule „
