Väljaspool kontorit on ta luuletaja – räägitakse, et päris hea. Siin on ta ettevaatlik, ent kindel – ei eksi kunagi.”
Ning alles Samile lifte näidates küsis Reuben: „Millal te tahaksite alustada?”
Simone’i esimese abielu jooksul sündis kaks last – Leticia (Letty), keda peeti Gustavi omaks, ja Marie, kes kahtlemata oligi Gustavi oma. Nende abielu mõranedes tunnistas Letty emale, et ei ole end iial Gustavi tütrena tundnud. Vastus oli ootamatu, ent mitte vastumeelne. „Sa tunned nii,” vastas Simone, „sest sa ei olegi tema tütar. Su isa on üks mees, kellesse ma Londonis armusin – uusmeremaalane.”
Simone abiellus uuesti ja sai veel ühe lapse, Hélène’i. Kolm tütart kolmelt isalt. Uus perekond elas otse Uzèsi linna serval, Nîmes’ist põhjas ja Avignonist läänes. Lettyle meeldis seal ning talle meeldis ka tema uus kasuisa Georges Clairmont, Saint-Maximini külakooli õpetaja. Aga mõte otsida ühel päeval üles oma tõeline isa ja kohtuda temaga, uusmeremaalase Sam Nolaga, oli idanema pandud. Meditsiiniõpingute järel Pariisi Ülikoolis läks ta residentuuri Londonisse Great Ormond Streeti lastehaiglasse ja sai pühendada enamuse vabast ajast oma „pärisisa” (nagu London õpetas teda ütlema) otsingutele. Päästearmee abiga sai ta jälile, et Sam on kolinud Londonist Aucklandi ja siis Londonisse tagasi. Nüüd uskus ta, et neil on määratud kohtuda – otsekui selle vältimatus johtuks mitte tema tahtest, vaid tähtedest.
Letty uuris välja, et Sam töötab Canary Wharfil Interbank Americas, ning sai teada, mida ta seal teeb. Ta läks vaatama seda hoonet ebaharilikus, Thatcheri ajal ja pärast seda kerkinud kandis, mis meenutas killukest Manhattanist või Chicagost, mille kraana oli üles tõstnud ja tervikuna, pilvelõhkujate ja kõige muuga tükkis Londoni Docklandsi maha pannud. Ta jälgis, kuidas töötajaid sisse-välja saalivad. Kord jälitas ta meest, kelle uskus olevat Sam Nola, ja seisis täiskiilutud Jubilee liini metroos tema kõrval. Ta järgnes Baker Streetil väljunud mehele Circle’i liini peatuseni ning jälgis teda järgmisse rongi rüsimas, kuid ise rohkem talle järele ei läinud. Tema meelest nägi mees kena välja. Kui see ikka oli tema isa, oleks Letty tahtnud teda tundma õppida ning ennast talle tutvustada.
Jõulud lähenesid. Tavaliselt veetis Letty need kodus perega, ent nüüd ei vaielnud ta vastu, nähes oma nime nende töötajate nimekirjas, kes peavad haiglasse tööle jääma. Jõuluvalve sisaldas pikki öötunde tööl, kui samas ei toimunud seal eriti midagi. Ühel noist öist asus ta visandama kirja Sam Nolale. Ta kirjutas hoolega, ja kirjutas jälle ümber. Oli tähtis, et kiri isa eemale ei peletaks.
Jõulud olid Samile halb aeg, hullem, kui ta endale seda teadvustada julges. Päevad muutusid lühemaks, kõikjal särasid lambid ja Regent Streetil riputati üles kaunistused. Ta rääkis sõpradele lähedal ja kaugel, kui väga ta armastab neid Inglise jõule – tõelisi jõule. See vastas pooleldi tõele, aga ta pidi seda üha korrutama, et võidelda üksildusega ja vältida kõige selle teadvustamist, millest ta puudust tundis. Jah, jõulud olid siin tõelised sel moel, nagu need lõunapoolkera suvel kunagi olla ei saaks, aga teda ründasid mälestused jõuludest Northlandi rannas, detsembripäiksest liival ning ookeani kohale sirutuvatest ja veepinnale punaseid tolmukaid puistavatest pōhutukawa’dest12, või rohelisest mangroovisadamast logiseva kaiga, millelt kaks poissi kala püüavad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
