ei jäänud rahvast vähemaks ka siis, kui nad saalis edasi liikusid; pigem vastupidi; tema oli aga kujutlenud, et kui nad kord juba uksest sisse pääsevad, on neil lihtne leida istekohti, kust oleks mugav tantsimist pealt vaadata. Kaugel sellest; ja ehkki neil õnnestus kestvate pingutuste järel saali ülaosasse pääseda, leidsid nad end ikka samast olukorrast: nad nägid vaid mõnede tantsivate daamide soenguid kaunistavaid kõrgeid sulgi. Ent nad liikusid edasi: silmapiiril oli midagi paremat; ja tänu rohketele jõupingutustele ning leidlikkusele jõudsid nad lõpuks viimase pingirea taha. Siin oli rahvast pisut vähem kui allpool, seetõttu avanes nüüd miss Morlandile hea ülevaade nii allpool olevast seltskannast kui ka ohtudest, mida nad läbinud olid. See oli suurepärane vaatepilt; ja esimest korda õhtu jooksul tekkis Catherine’il tunne, et ta viibib ballil: ta tahtis nii väga tantsida, ent saalis polnud ainsatki tuttavat. Mrs Allen tegi kõik, mis tema võimuses, öeldes iga natukese aja tagant ülima rahulikkusega: „Kullake, tahaksin, et sa saaksid tantsida; soovin, et sul õnnestuks partner leida.” Mõnda aega tundis tema noor sõber nende soovide pärast tänulikkust, kuid neid sõnu korrati väga sageli, kusjuures kasu polnud sellest kõige vähematki; Catherine tüdines viimaks ära ning lakkas mrs Allenit tänamast.
Siiski polnud neil võimalik oma raskelt kätte võidetud positsiooni kaua nautida. Peagi suundusid kõik teed jooma ja nemad pressisid end samuti saalist välja. Catherine tundis mõningast pettumust: ta oli väsinud sellest, et teda suruti pidevalt inimeste vastu, kelle näod talle suuremalt jaolt vähimatki huvi ei pakkunud ja kes olid talle täiesti võõrad, mistõttu tal polnud võimalik oma häirivat vangistust kergendada isegi mõne oma kaasvangiga paari sõna vahetamisega; teejoomissaali jõudes tundis ta veelgi suuremat kohmetust, kuna neil polnud võimalik ühegi seltskonnaga liituda, ühegi tuttava juurde minna ega ühegi härrasmehe abile loota. Mr Allen oli kuhugi kadunud; ja otsinud asjatult sobivamat kohta, olid nad lõpuks sunnitud istuma ühe laua äärde, kus suur seltskond oli ennast juba sisse seadnud, aga neil polnud seal midagi teha ja isegi rääkida said nad vaid teineteisega.
Niipea, kui nad maha istusid, avaldas mrs Allen heameelt selle üle, et tal oli õnnestunud oma kleiti nii hästi kaitsta. „Oleks olnud ju päris kohutav, kui see oleks katki rebitud, eks ole?” lausus ta. „See on nii õrnast musliinist. Pean ütlema, et ma pole kogu saalis samaväärset näinud.”
„Kui ebamugav see on,” sosistas Catherine, „et me siin kedagi ei tunne!” „Jah, mu kallis,” vastas mrs Allen ülitüünelt, „see on tõesti väga ebamugav.”
„Mida me tegema peaksime? Need daamid ja härrasmehed siin näivad imeks panevat, miks me ennast siin sisse seadsime; jääb mulje, nagu üritaksime oma seltskonda neile peale suruda.”
„Selline mulje jääb tõesti. See on ülimalt ebameeldiv. Soovin, et meil oleks siin palju tuttavaid.” „Mina jälle soovin, et meil oleks kas või mõni tuttav; siis oleks meil, kelle juurde minna.”
„Nii see on, kullake; ja kui me kedagi tunneksime, läheksime kohe tema juurde. Skinnerid olid eelmisel aastal siin; soovin, et nad ka nüüd siin oleksid.”
„Kas poleks õigem ära minna? Nõusid meile ju ei jätku.”
„Ei jätku jah. See on ülimalt ärritav! Aga minu arust oleks parem paigal püsida, sest sellises rahvahulgas võib hirmsasti räsida saada. Kullake, kuidas mu soeng välja näeb? Keegi lükkas mind ja mul on hirm, et ta rikkus mu soengu ära.”
„Ei, see on väga kena. Aga, kallis mrs Allen, kas te olete päris kindel, et te mitte kedagi ei tunne? Kedagi kõigi nende inimeste seast te ju lihtsalt peate tundma.”
„Vannun, et ei tunne kedagi; soovin, et see poleks nii. Soovin kogu südamest, et mul oleks siin palju tuttavaid, sest siis võiksin sulle partneri muretseda. Mind rõõmustaks väga, kui sa tantsida saaksid. On see vast kentsaka välimusega naisterahvas! Milline veider kleit tal seljas on! Kui vanamoodne! Sa vaata, milline see tagant on.”
Mõne aja pärast pakkus üks nende lauanaabritest neile teed; nad võtsid pakkumise tänuga vastu ning see tõi endaga kaasa tühise keskustelu härrasmehega, kes pakkumise tegi – see oli ka ainus kord kogu õhtu jooksul, kui keegi neid kõnetas, kuni viimaks mr Allen nad pärast tantsimise lõppemist üles leidis ja nendega liitus.
„Miss Morland,” ütles ta kohe, „loodan, et ball meeldis teile.” „Jah, üliväga,” vastas küsitu, üritades asjatult laia haigutust maha suruda.
„Soovin, et ta oleks tantsida saanud,” lausus mrs Allen. „Soovin, et meil oleks õnnestunud talle partner leida. Rääkisin just, kui rõõmus ma oleksin, kui Skinnerid oleksid eelmise talve asemel hoopis sel talvel siia tulnud; või kui Parryd oleksid tulnud, nagu nad korra mainisid, sest siis oleks ta võinud George Parryga tantsida. Mul on kahju, et tal partnerit polnud.”
„Küll mõnel teisel õhtul läheb paremini,” lohutas mr Allen.
Tantsimise lõppedes osa seltskonnast lahkus, mistõttu kohalejääjatel oli võimalik enamvähem probleemideta ringi jalutada; ja nüüd avanes meie kangelannal, kes siiani polnud kõnesoleva õhtu sündmustes just eriti väljapaistvat osa mänginud, võimalus ennast näidata ning imetlust äratada. Iga järgmine viis minutit tõi endaga kaasa uute inimeste lahkumise, mistõttu kohalolijatel oli suurem võimalus Catherine’i võlusid märgata. Nüüd nägid teda paljud noored mehed, kes enne tema lähedusse ei olnud juhtunud. Mitte ükski neist ei sattunud temast aga pöörasesse vaimustusse; saalisolijad ei pärinud üksteiselt innukal sosinal, kes ta on; ja keegi ei nimetanud teda jumalannaks. Siiski nägi Catherine veetlev välja, ja kui siinne seltskond oleks teda kolm aastat tagasi kohanud, oleksid nad teda nüüd erakordselt kauniks pidanud.
Ometi vaadati teda, ja isegi imetlusega; sest ta ise kuulis, kuidas kaks härrasmeest teda ilusaks tüdrukuks nimetasid. Need sõnad avaldasid mõistagi mõju: Catherine’i tagasihoidlik edevus sai rahuldatud ning õhtu muutus tema silmis nüüd hoopis meeldivamaks; ta oli neile kahele noormehele selle lihtsa kiituse eest tänulikum kui tõeline kangelanna viieteistkümnele sonetile, milles teda ülistatakse, ning tundis kandetooli istudes poolehoidu kogu maailma vastu ja oli ülimalt rahul endale osaks saanud avaliku tähelepanuga.
III PEATÜKK
IGA hommik tõi endaga kaasa kindlad kohustused; tuli käia mööda poode, imetleda mõnd uut kohta linnas ja minna ja paradeerida tund aega mineraalvee müügisaalis, vahtida kõiki, ehkki rääkida polnud võimalik mitte kellegagi. Laialdase tutvusringkonna omamine Bathis oli mrs Alleni jaoks endiselt esmatähtis, ning ta kordas seda soovi iga kord, kui uus hommik tõi endaga kaasa tõenduse, et ta ei tunne absoluutselt mitte kedagi.
Nad läksid väikesesse ballisaali; ja siin näitas saatus meie kangelannale lahkemat palet. Tseremooniameister tutvustas Catherine’i väga härrasmeheliku olekuga noormehega, kelle nimi oli Tilney. Ta oli ilmselt umbes kahekümne nelja või kahekümne viie aastane, üsna pikk, meeldiva näoilme, tarkade ja elavate silmadega ning teda oleks võinud pidada peaaegu ilusaks. Noormehe kombed olid laitmatud ning Catherine tundis, et tal on ülimalt vedanud. Tantsimise ajal ei jäänud neil rääkimiseks suurt aega; ent kui nad teelauda istusid, selgus, et mr Tilney on just nii meeldiv, nagu meie kangelanna oli eeldanud. Catherine uus tuttav rääkis ladusalt ja elavalt ning tema käitumine andis tunnistust kelmikast ja vaimukast meelelaadist, mis Catherine’ile huvi pakkus, ehkki ta ei saanud enamasti vestluskaalase naljadest aru. Lobisenud mõnda aega teemadel, mis olid seotud nende vahetu ümbrusega, pöördus noormees korraga Catherine’i poole: „Madam, ma pole siiani oma kohustusi teie tantsupartnerina just kuigi korralikult täitnud; ma pole küsinud, kui kaua te juba Bathis viibinud olete, kas olete siin ka varem käinud, kas olete külastanud suurt ballisaali,
