Ta manas näole teeseldud naeratuse ning küsis tehtult mahedal häälel ja pisut rumalal ilmel: „Kas olete juba kaua Bathis viibinud, madam?”
„Umbes nädala, söör,” vastas Catherine naeru tagasi hoides.
„Tõesti!” kõlas teeseldult üllatunud vastus.
„Miks see teid üllatab, söör?”
„Tõepoolest – miks?” lausus noormees oma endisel loomuliku! toonil. „Aga teie vastus peab ju minus mingeid tundeid esile kutsuma ja üllatust on kõige lihtsam teeselda; pealegi pole see antud juhul ebaloogilisem kui mõni teine emotsioon. Jätkame. Kas olete ka varem siin käinud, madam?”
„Mitte kunagi, söör.”
„Tõesti! Kas olete juba suurt ballisaali oma kohalolekuga austanud?”
„Jah, söör; käisin seal eelmisel esmaspäeval.”
„Kas teatris olete käinud?”
„Jah, söör; käisin teisipäevasel etendusel.”
„Kontserdil?”
„Jah, söör; kolmapäeval.”
„Ja kas teile üldiselt Bathis meeldib?”
„Jah; mulle meeldib siin väga.”
„Nüüd pean korra muigama ja siis võime jälle mõistlikud olla.” Catherine pööras pea ära, kuna ei suutnud otsustada, kas hakata naerma või mitte.
„Mul on juba selge, mida te minust arvate,” lausus mr Tilney kurblikult. „Te maalite minust homme oma päevikus üsna armetu pildi.”
„Oma päevikus!”
„Just nimelt; tean täpselt, mida te kirjutate: „Käisin reedel väikeses ballisaalis; kandsin siniste kantidega kirjut musliinkleiti ja lihtsaid musti kingi; nägin väga kena välja, kuid sellegipoolest tüütas mind üks veider poolearuline mees, kes sundis mind endaga tantsima ja ärritas mind oma rumala jutuga.””
„Mul ei tuleks mõttessegi midagi selletaolist kirjutada.”
„Kas ütlen, mida te peaksite minu kohta kirjutama?”
„Palun.”
„Tantsisin väga meeldiva noormehega, keda mulle tutvustas mr King; vestlesime pikalt; ta näib olevat ülimalt arukas; loodan temaga lähemalt tuttavaks saada. Madam, ma sooviksin, et te minust niiviisi kirjutaksite.”
„Aga mis siis, kui ma ei peagi päevikut?”
„Vahest ei istugi te siin ruumis ja mina ei istugi teie kõrval. Sama hästi võiks ka need faktid kahtluse alla seada. Ei pea päevikut! Kuidas te siis oma eemalviibivaid nõbusid ilma selleta oma siinse eluga kursis hoiate? Kuidas te suudate igapäevaste komplimentide ja viisakusavalduste vahel seoseid leida – ja seda tuleb ju teha! – , kui te neid igal õhtul päevikusse üles ei tähenda? Kuidas te ilma päeviku abita suudate meeles pidada ja kirjeldada, milliseid kleite olete kandnud, milline oli teatud hetkel teie näojume ja kuidas teie juuksed soengus püsisid? Kulla madam, ma tunnen noori daame paremini, kui see teile ehk meeldiks. Just nimelt tänu päevikupidamisele kirjutavadki daamid nii ladusaid kirju. Kõik teavad ju, et just daamid oskavad kirjutada võluvaid kirju. Osalt on see ehk looduse poolt nii seatud, aga mina olen kindel, et päeviku kirjutamine aitab olulisel määral kaasa.”
„Olen mõnikord mõelnud,” ütles Catherine kõhklevalt, „kas daamid ikka kirjutavadki nii palju paremaid kirju kui härrasmehed. Ma ei ütleks, et meie selles osas alati meestest üle oleme.”
„Minu kogemuste põhjal on naiste kirjutatud kirjad enamasti täiuslikud, kui mitte arvestada kolme viga.”
„Ja need oleksid?”
„Teema puudumine, kirjavahemärkide paigutamine täiesti suvalistesse kohtadesse ja sage grammatikareeglite eiramine.” „Miks ma küll üldse teie meelitusi tagasi tõrjuma vaevusin! Te pole meie kirjutamisoskusest sugugi heal arvamusel.”
„Minu meelest ei saa väita, et naised kirjutavad paremaid kirju kui mehed, nagu ei saa ka väita, et nad laulavad paremini duetti või joonistavad paremaid maastikupilte. Head maitset eeldavate oskuste valdajate seas on mehi ja naisi võrdselt.”
Mrs Alleni tulek katkestas nende vestluse. „Kulla Catherine,” palus ta, „ole nii hea ja võta see nööpnõel mu varrukast välja. Kardan, et see on juba augu jätnud. Sellest oleks väga kahju, sest see on üks mu lemmikkleite hoolimata sellest, et riie maksis ainult üheksa šillingit jard.”
„Ka mina oleksin sama hinna välja pakkunud, madam,” ütles mr Tilney musliini silmitsedes.
„Te siis taipate üht-teist musliinist, söör?”
„Tean sellest vägagi palju; ostan oma kaelasidemed alati ise ja mind peetakse suurepäraseks asjatundjaks; ja mu õde on mitmel korral minul endale kleidiriiet valida lasknud. Ostsin talle paari päeva eest riide ja kõik daamid, kes seda nägid, kinnitasid, et olen teinud ülimalt soodsa tehingu. Maksin vaid viis šillingit jardi eest, ehkki tegemist oli tõelise india musliiniga.”
Mrs Allen oli noormehe teadmistest päris rabatud. „Tavaliselt pööravad mehed sellistele asjadele nii vähe tähelepanu,” lausus ta. „Mr Allen küll minu kleitide vahel vahet ei tee. Küllap on teie õde õnnelik, et tal on selline vend nagu teie, söör.”
„Ma loodan seda, madam.”
„Ja mida te miss Morlandi kleidist arvate, söör?”
„See on väga ilus,” möönis mees kleiti tõsiselt silmitsedes, „aga selle pesemisega võib probleeme tekkida. Kardan, et see võib kergesti viledaks kuluda.” „Kuidas te küll võite,” naeris Catherine, „olla nii …?” Ta oleks äärepealt öelnud „veider”.
„Olen teiega täiesti ühel meelel, söör,” nõustus mrs Allen.
„Ma muide ütlesin miss Morlandile täpselt seda sama, kui ta selle ostis.”
„Aga, madam, musliini saab alati ühel või teisel viisil ära kasutada; miss Morland saab sellest kleidist taskurätiku, või tanu või õlasalli. Musliin ei lähe kunagi raisku. Olen kuulnud oma õde seda ütlemas vähemalt nelikümmend korda, kui ta on pillamishoos ostnud rohkem kui tarvis või riide valesti lahti lõiganud.”
„Bath on meeldiv paik, söör; siin on nii palju häid poode. Maal on neist kahjuks puudus: Salisburys on muidugi väga häid poode, aga sinna on nii pikk maa; kaheksa miili on pikk tee. Mr Allen kinnitab, et sinna on üheksa miili, täpselt üheksa; aga mina olen kindel, mitte üle kaheksa; ja see on nii kurnav; tagasi jõudes olen surmväsinud. Siin tuleb ainult üle ukse astuda ja viie minutiga on soovitud asi käes.”
Mr Tilney oli küllalt viisakas tegema nägu, et mrs Alleni jutt huvitab teda; ja viimane jätkas musliinist heietamist seni, kuni saabus aeg taas tantsima minna. Nende vestlust kuulates haaras Catherine’i kartus, et mees naudib teiste nõrkusi natuke liiga palju. „Mille üle te nii sügavalt mõtlete?” päris mr Tilney, kui nad ballisaali tagasi suundusid. „Loodetavasti mitte oma tantsupartnerist, sest teie pearaputuse järgi otsustades pole tegemist just meeldivate mõtetega.”
Catherine punastas ning väitis: „Ma ei mõelnud mitte
