võimalikult üksikasjaliselt. Ah, sa ei seleta ju peensusi!”
Mõnda asja kordasin teist ja kolmandat puhku, alatasa vastates tema lakkamatutele küsimustele.
„Kas sa tõepoolest usud, et isa tahtis minu poole tulla?”
„Ei tea, Nataša, ega oska midagi arvata. Et ta sinu järele igatseb ja sind armastab, see on selge. Aga et ta kavatses siia tulla, see… see…”
„Ja ta suudles medaljoni?” katkestas Nataša mind. „Mida ta rääkis, kui suudles?”
„Midagi segast, aina hüüatas; nimetas sind kõige hellemate nimedega, kutsus sind…”
„Kutsus ?”
„Jah.”
Nataša hakkas tasakesi nutma.
„Õnnetud!” sõnas ta. „Aga kui isa kõik teab, siis ei ole seal midagi imestada,” lisas ta vähese vaikimise järel. „Ta teab Aljoša isastki kõik.”
„Nataša,” ütlesin ma aralt, „lähme nende juurde…”
„Millal?” küsis Nataša kahvatudes ja leentoolis pisut tõustes. Ta arvas, et ma kutsun teda jalamaid kaasa.
„Ei, Vanja,” ‘lisas ta, pannes mu õlgadele oma mõlemad käed ja naeratades kurvalt, „ei, kullake; see on su alatine jutt, aga… ära parem räägi sellest.”
„Kas siis see õudne tüli mitte iial ära ei lõpe!” hüüdsin nukralt. „Oled sa tõesti sedavõrd kõrk, et ei taha esimest sammu astuda? See on sinu kohus. Sa pead seda esimesena tegema. Võib-olla isa ootabki seda, et sulle andestada… Ta on su isa; sina oled teda solvanud! Austa tema uhkust, see on õige, on loomulik! Sina pead seda tegema. Katsu, ja ta andestab sulle ilma tingimusteta.”
„Ilma tingimusteta! Aga see on ju võimatu! Vanja, ära sõitle mind asjatult… Olen sellest ööd ja päevad mõtelnud ja mõtlen edasi. Pärast seda, kui ma nende juurest ära tulin, ei ole möödunud päevagi, mil ma poleks sellele mõtelnud. Ja kui sageli oleme ka sinuga sellest rääkinud!.. Sa tead ju ise, et see on võimatu.”
„Katsu!”
„Ei, sõber, ma ei saa… Kui katsuksin, siis ajaksin teda veel enam vihale. Seda, mis on möödunud, ei saa enam tagasi. Ja kas sa tead, mida nimelt siin enam tagasi ei saa? Ei saa tagasi neid lapselikke õnnepäevi, mida olen veetnud koos nendega. Kui isa mulle andestakski, ei tunneks ta mind nüüd enam ära. Ta armastas üht tüdrukut, suurt last. Ta tundis mõnu mu lapselikust lihtsusest, kallistades silitas ta mu pead samuti nagu siis, kui olin alles seitsmeaastane lapsuke ja tema põlvel istudes laulsin talle oma lapselikke laule. Alates varajasest lapsepõlvest kuni viimase päevani tuli ta ikka mu voodi juurde ja tegi mulle ööseks ristimärgi. Kuu aega enne meie õnnetust ostis ta mulle salaja kõrvarõngad (ma siiski sain sellest teada) ja rõõmutses kui laps, kujutledes, kuidas kingitus mind rõõmustab, ja kui hirmsasti ta vihastas kõigi peale, minu peale kõige enne, kui minult kuulis, et kõrvarõngaste ostmisest teadsin juba ammu. Kolm päeva enne minu lahkumist kodunt märkas ta, et olen kurb, ja muutus ka ise kurvaks, nii et jäi haigeks. Ja mida sa arvad? – et mind lõbustada, mõtles ta tuua teatripileti!.. Jumala eest, sellega tahtis ta mind ravida! Kordan sulle, ta tundis ja armastas tütarlast ega tahtnud mõteldagi sellele, et kord saab minust ka naine… Tal ei tulnud niisugust asja mõttessegi. Kui ma nüüd koju tagasi läheksin, siis ei tunneks ta mind üldse ära. Kuigi ta mulle andestaks, aga keda ta nüüd vastu võtab? Ma ei ole ju enam endine, pole enam laps, olen palju läbi elanud. Kuigi oleksin talle vastuvõetav, oleks tal ikkagi kahju möödunud õnnest ja ta kurvastaks, et ma ei ole sugugi enam see, mis varemalt, mil ta armastas mind kui last; möödunu tundub alati paremana! Meenub valusalt! Ah, kui hea on kõik möödunu, Vanja!” hüüdis ta hoogusattunult, ja katkestas oma mõttelõnga selle valusa hüüatusega, mis tuli ta südamest.
„Kõik on ju õige, mida sa räägid, Nataša,” vastasin. „Tähendab, ta peab sind nüüd uuesti õppima tundma ja armastama! Peaasi – tundma õppima. Ja siis? Siis hakkab ta sind ka armastama. Kas sa tõesti arvad, et ta ei ole suuteline sind tundma õppima ja mõistma – tema, kel on selline süda?”
„Ah, Vanja, ära ole ülekohtune! Mida ongi siis minus mõistmiseks erilist? Ma ei rääkinud ju sellest… Vaata, siin on veel üks asi: isa armastus on armukade. Temale on see solvav, et mu lugu Aljošaga algas ja arenes ilma temata, et tema ei teadnud, ei pannud seda tähele. Ta teab, et ei aimanudki seda, ja paneb meie armastuse õnnetud tulemused ning minu põgenemise kõik minu „tänamatu” varjamise arvele. Ma ei pöördunud tema poole juba algusest peale ega pihtinud temale, mis sündis mu südames; alates armastuse tekkimisest; käitusin ma ju kogunisti vastupidiselt, varjasin kõik eneses, peitsin ennast tema eest, ja ma kinnitan sulle, Vanja, et hinges tundub see talle veel solvavamana, veel alandavamana kui selle armastuse tagajärjed – et ma nende juurest lahkusin ja täielikult oma armukesele andusin. Oletame, et ta võtaks mind nüüd vastu kui isa, palavalt ja armsalt, kuid vaenuseeme jääb. Juba teisel-kolmandal päeval algavad mured, arusaamatused ja etteheited. Liiatigi ei andesta ta ilma tingimusteta. Oletame, et ma räägin, ja räägingi tõtt, südamepõhjast, et mõistan, kuidas olen teda solvanud ja kui suurel määral olen tema ees nüüd süüdi. Ja olgugi et mul on valus, kui ta ei taha mõista, mida mulle on maksma läinud kogu see õnn Aljošaga ning missuguseid piinu olen ma kannatanud, aga ma surun maha oma valu, kannatan kõik ära, – ent siiski on sellestki talle veel vähe. Ta nõuab minult võimatut tasu: ta nõuab, et neaksin ära oma mineviku, neaksin Aljoša ja kahetseksin oma armastust tema vastu. Ta tahab võimatut – tahab endist tagasi ja et meie elust oleks viimane pool aastat maha kustutatud. Kuid ma ei nea kedagi, ma ei saa kahetseda… See on ju kõik nii tulnud ja juhtunud… Ei, Vanja, praegu on see võimatu. Ei ole veel aeg.”
„Millal siis aeg tuleb?”
„Ei tea… Peab kuidagi kannatustega uuesti pälvima meie tulevast õnne; peab õnne lunastama mingisuguste uute piinadega. Kannatused puhastavad kõik… Ah, Vanja, kui palju on elus valu!”
Vaikisin ja vaatlesin teda mõtlikult.
„Miks vaatad sa mind nõnda, Aljoša, see tähendab – Vanja?” sõnas ta nimega eksides ja naeratas oma eksituse üle.
„Vaatan praegu sinu naeratust, Nataša. Kust oled selle võtnud? Sul varemalt seda ei olnud!”
„Mis on mu naeratuses siis erilist?”
„Endist lapselikku lihtsameelsust on selles küll veel praegugi… Aga kui sa naeratad, siis nagu valutaks sul samal ajal midagi südames. Sa oled kõhnemaks jäänud, Nataša, aga juuksed on sul muutunud tihedamaks… Mis kleit sul seljas on? On see veel nende juures tehtud?”
„Kuidas sa mind küll armastad, Vanja,” lausus ta ja vaatas mulle õrnalt otsa. „Noh, aga mida sa nüüd ise teed? Kuidas sinu asjad lähevad?”
„Kõik on vanaviisi; kirjutan ikka veel romaani; töö on raske, ei taha kuidagi edeneda. Inspiratsioon on kadunud. Niisama ühe hooga võiks ju midagi paberile panna, ja ehk tuleb see päris huvitav, kuid kahju on head ideed rikkuda. See on ju üks mu armsamaid. Aga tähtpäevaks peab ta ajakirjal käes olema. Mõtlesin juba, et jätan romaani pooleli ja mõtlen välja mingi jutustuse, midagi kergemat, graatsilisemat ja mitte sünge sisuga… Seda süngust pole vaja… Kõik peavad aina lõbutsema ja rõõmutsema!..”
„Sa vaene töömees! Aga mis on Smithiga?”
„Smith on ju surnud.”
„Ei tulnud enam sinu poole? Räägin
