minu teotatud pea vastu vandenõusid kõlvatu tütre heaks, kes väärib needmist ja kõiki karistusi!..”
„Kullake Nikolai Sergeitš, ära nea! Tee kõik, mida tahad, kuid ära nea oma tütart,” hüüdis Anna Andrejevna.
„Nean!” karjus vanamees kaks korda valjemini kui enne, „sest just minult, solvatult ja alandatult, nõutakse, et ma läheksin selle neetu juurde ja paluksin temalt andestust! Jajah, see on nõnda! Sellega piinatakse mind iga päev, päeval ja öösel, minu omas majas, pisarate, ohkamiste ja rumalate vihjetega! Tahetakse mind härdaks teha… Vaata, Vanja, vaata,” lisas ta, võttes värisevate kätega oma küljetaskust ruttu välja pabereid. „Vaata, siin on väljavõtted meie protsessist! Sellest selgub nüüd, et ma olen varas, olen petis, et olen paljaks varastanud oma heategija!.. Tema pärast olen ma suliks tehtud ja ära teotatud! Säh, säh, vaata, vaata!..”
Ja ta viskas oma kuue küljetaskust üksteise järel lauale pabereid, kannatamatult otsides nende hulgast seda, mida mulle tahtis näidata; aga nagu nimelt ei leidnud vajalikku paberit. Kärsitult kiskus ta taskust välja kõik, mida sai käega haarata, ja äkki kukkus lauale midagi heledalt ja raskelt… Anna Andrejevna kiljatas. See oli kaotatud medaljon.
Ma vaevu uskusin oma silmi. Veri lõi vanamehele pähe ja pani ta põsed punetama; ta võpatas. Anna Andrejevna aga seisis, käed ristis, ja vaatas teda anuvalt. Tema näos hiilgas hele, rõõmus lootus. See puna vanamehe näos, ta jahmumine… jah, Anna Andrejevna polnud eksinud, ta mõistis nüüd, kuidas oli kadunud tema medaljon.
Anna Andrejevna sai aru, et Nikolai Sergeitš oli selle medaljoni leidnud, oma leiu üle rõõmu tundnud ja võib-olla erutusest värisedes seda teiste silmade eest hoolega varjanud; et ta kuskil üksi, teistest eemal, oli piiritu armastusega vaadelnud oma kalli lapsukese näokest, vaadelnud seda, jõudmata küllalt vaadelda; et ta oli samuti kui vaene ema lukustanud end teiste eest ja jutelnud oma armsa Natašaga, mõtelnud välja tema vastuseid ja vastanud neile ise; ning öösiti oli ta piinavas igatsuses ja valu rinnas tagasi surudes kallistanud ja suudelnud armast pildikest ning needmise asemel sõnanud andestust ja õnnistust sellele, keda teiste juuresolekul näha ei tahtnud ja needis.
„Mu tuvike, kui väga sa teda veel armastad!” hüüdis Anna Andrejevna, suutmata end kauem ohjeldada selle valju isa ees, kes hetk tagasi oli tema Natašat neednud.
Aga vaevalt oli vanamees tema karjatust kuulnud, kui ta silmis välgatas meeletu viha. Ta haaras medaljoni, viskas selle kõigest jõust põrandale ja hakkas raevutsedes trampima jalgadega.
„Igaveseks, igaveseks olgu ta minu poolt neetud!” korises ta hingeldades. „Igaveseks! Igaveseks!”
„Issand Jumal!” karjatas Anna Andrejevna. „Teda, teda! Minu Natašat! Tema näokest… trambib ta jalgadega!.. Jalgadega!.. Türann! Tundetu, südametu, kõrk inimene!”
Naise karjet kuuldes seisatas meeletu vanamees hirmunult vaatama, mida oli teinud. Äkki haaras ta medaljoni põrandalt pihku ja tahtis toast välja tormata, kuid jõudis teha vaid paar sammu, siis langes põlvili, toetas käed enda ees asetsevale sohvale, ning langetas väsinult pea.
Ta nuttis härdalt nagu laps, nagu naine. Nutt surus ta rinda, otsekui oleks tahtnud seda purustada. Julm vanamees oli ühe hetkega lapsest nõrgemaks muutunud. Ei, nüüd ei suutnud ta enam needa; nüüd ei häbenenud ta kedagi ja palavas armastuses kattis meie nähes lugematute suudlustega pilti, mida varem oli jalgadega trampinud. Tundus, et kogu hellus, kogu armastus tütre vastu, mis nii kaua oli temas olnud alla surutud, püüdis nüüd tungida välja taltsutamatu jõuga ning see hoog oli tema loomuse purustanud.
„Andesta, andesta talle!” hüüdis nuttev Anna Andrejevna, kummardudes tema kohale ja emmates teda. „Too ta tagasi vanemate majja, kullake, ja Jumal ise hindab viimsepäevakohtus sinu alandlikkust ja armu!..”
„Ei, ei! Mitte mingil tingimusel, ei iialgi!” hüüdis vanamees kähiseval, surutud häälel. „Ei iialgi! Ei iialgi!”
XIV peatükk
Jõudsin Nataša juurde üsna hilja, kella kümne paiku. Ta elas tol ajal Fontankal, Semjonovski silla juures, kaupmees Kolotuškini räpases üürimajas neljandal korrusel. Algul, pärast kodunt lahkumist, oli ta Aljošaga elanud suurepärases väikeses, kuid ilusas ja mugavas korteris Liteinõi prospektil, kolmandal korrusel. Kuid noore vürsti ainelised võimalused kuivasid varsti kokku. Muusikaõpetajat temast ei saanud, vaid ta hakkas raha laenama ja sattus suurtesse võlgadesse. Raha kulutas ta korteri kaunistamiseks ja kingitusteks Natašale, kellele tema pillav eluviis ei meeldinud, kes teda selle pärast noomis ja vahel koguni pisaraid valas. Tundliku ja läbinägeliku südamega Aljoša, kes oli vahel terve nädala mõnu tundes kaalunud, kuidas talle midagi kinkida ja kuidas ta selle vastu võtab, tehes enesele sellest tõelised pühad, ja kes vaimustatult oli mulle enne rääkinud oma ootustest ja lootustest, muutus Nataša noomimistest kurvameelseks, nii et temast hakkas päris kahju, ja hiljem tekkisid nende vahel kingituste pärast ikka etteheited, kurvastamised ja tülid. Peale selle kulutas Aljoša palju raha Nataša teadmata; pidutses sõpradega, pettis teda, külastades igasuguseid Josephine’isid ja Minnasid, ent sellest hoolimata armastas teda väga. Ta armastas Natašat kuidagi piinavalt; sageli tuli ta minu poole halvas tujus ja murelikuna, seletades, et ta ei vääri oma Nataša väikest sõrmegi; et ta on toores ja kuri, ei ole suuteline teda mõistma, ei vääri tema armastust. Tal oli osalt õigus; nad erinesid teineteisest põhjalikult; ta tundis end Nataša ees poisikesena ja Nataša pidaski teda alati lapseks. Pisarsilmil kahetses ta minu pool oma tutvust Josephine’iga, ühtlasi paludes sellest Natašale mitte rääkida. Ja kui ta siis ara ja värisevana pärast neid pihtimisi koos minuga tema juurde läks (ilmtingimata koos minuga, kinnitades, et ta ei julge pärast patustamist talle otsa vaadata ja et vaid mina teda abistada saan), siis Nataša juba esimesest temale heidetud pilgust teadis, milles asi. Ta oli väga armukade ja ma ei saa aru, kuidas ta alati noormehele kergemeelsuse andestas. Tavaliselt sündis see nõnda: Aljoša tuleb koos minuga ja hakkab temaga aralt rääkima, vaadates talle kartliku õrnusega silma. Nataša taipab otsekohe, et Aljoša on süüdi, kuid ei tee sellest väljagi, ei räägi sellest kunagi esimesena, ei päri midagi, vaid kahekordistab seevastu oma hoolitsemist, muutub õrnemaks, rõõmsamaks – ja see ei olnudki mingi mäng või läbimõeldud kavalus tema poolt. Ei, see haruldaselt ilus olend leidis lõpmatut mõnu andestamises ja armuandmises; nagu Aljošale andestamise protsessis eneses oleks ta leidnud mingit erilist, peent ilu. Tõsi küll, tol korral puutus asi ainult Josephine’idesse. Nähes teda vagusa ja andestavana, ei suutnud Aljoša end enam ohjeldada ja otsekohe pihtis kõik oma patud ilma küsimata – et südant kergendada ja „olla nagu enne”, ütles ta. Kui talle andestati, sattus ta vaimustusse, vahel koguni nuttis härdusest ja rõõmust, suudles ja süleles teda. Siis aga muutus otsekohe lõbusaks ja hakkas lapsiku avameelsusega seletama oma seikluste üksikasju, naeris rõkkavalt, õnnistas ja ülistas Natašat ning õhtu lõppes õnnelikult ja lõbusalt. Kui tal raha otsa sai, siis hakkas ta asju müüma. Nataša pealekäimisel võeti Fontankal väike, odav korter. Jätkati asjade müümist, Nataša müüs ära koguni oma rõivaid ja hakkas tööd otsima. Kui Aljoša sellest teada sai, ei olnud ta meeleheitel piiri: ta needis ennast, karjus, et põlgab iseennast, aga samal ajal ei võtnud olukorra parandamiseks midagi ette. Nüüd olid ka viimsed tagavarad lõppenud; jäi veel ainult töö, kuid tasu selle eest oli armetult väike.
Juba algusest peale, kui nad veel koos elasid, sattus Aljoša seepärast isaga kõvasti tülli. Vürsti tookordne kavatsus võtta pojale naiseks krahvinna võõrastütar Katerina Fjodorovna Filimonova hõljus alles õhus. Kuid vürst püüdis seda kavatsust igati teostada. Ta vedas Aljošat tema tulevase pruudi juurde, soovitas tal katsuda sellele meeldida, püüdis teda veenda nii ranguse kui ka seletustega, kuid asi läks krahvinna tõttu sassi. Siis hakkas ka vürst vaatama läbi sõrmede Aljoša vahekorrale Natašaga, jättes kõik aja lahendada. Tundes Aljoša pealiskaudsust ning kergemeelsust, lootis ta, et
