talle etteheiteid, et ta temaga ei abiellu, kuid vürst katsub kõrvale põigelda. Aga too krahvinna olevat, kui ta mees veel elas, õige vabalt käitunud. Kui mees suri, oli tema otsekohe välismaale läinud; oli tal seal olnud itaallasi ja prantslasi, ta soetanud enesele mingisuguseid paruneid ja püüdis kinni ka Pjotr Aleksandrovitši. Aga krahvinna võõrastütar, abielust esimese mehega, kaupmehe tütar, see muudkui kasvas. Krahvinna, tema võõrasema, pillas kogu varanduse ära. Katerina Fjodorovna aga kasvas suureks, ja need kaks miljonit, mis tema kaupmehest isa talle panka oli jätnud, kasvasid ka. Räägitakse, et nüüd olevat tal juba kolm miljonit; eks vürst siis mõtelnudki: vaja Aljošale naine võtta! (See ei lase endast midagi mööda libiseda!) Krahv, see õukondlane, see magnaat, mäletad, see nende sugulane, on ka nõus; kolm miljonit ei ole ju naljaasi. „Ilus,” ütleb ta, „rääkige selle krahvinnaga!” Vürst teatabki krahvinnale oma soovi. See aga käte ja jalgadega vastu: ta ei ole ju väärikas naine, nagu öeldakse; vaid niisugune mürgeldaja! Teda siin enam ei võetagi igal pool vastu; välismaal on teine asi! „Ei,” ütleb tema, „sina, vürst, abiellu ise minuga, aga minu võõrastütar ei tohi saada Aljošale naiseks!” Aga tütarlaps, see orvuke, on oma võõrasemast väga sisse võetud, peaaegu palvetab tema poole ja kuulab igati tema sõna. Olevat niisugune alandlik ingel! Vürst näeb, milles asi seisab, ja ütleb: „Sina, krahvinna, ole rahulik! Oma varanduse oled sa ära kulutanud ja võlgu on sul palju. Aga kui sinu võõrastütar Aljošaga abiellub, siis saab neist paras paar: sinu süütu laps ja minu lollike Aljoša! Me hakkame neid juhtima ja ühiselt hooldama. Siis saad ka sina raha! Aga milleks on sul vaja minuga abielluda?” Jah, kaval mees! Vabamüürlane! Poole aasta eest krahvinna sellega veel nõus ei olnud, aga nüüd, räägitakse, käisid nad Varssavis ja leppisid seal siis kokku. Seda ma kuulsin. Seda kõike seletas mulle Marja Vassiljevna, rääkis ära kõik saladused, mida ta oli ühelt ustavalt inimeselt kuulnud. Näe, kuidas on lood: mängus on miljonid, aga sina ütled – hurmav!”
Anna Andrejevna jutustus üllatas mind. See vastas täpselt kõigele sellele, mida ise hiljuti olin Aljošalt eneselt kuulnud. Minuga rääkides oli ta suurustanud, et mingil tingimusel ei abiellu raha pärast. Et Katerina Fjodorovna huvitab teda ja meeldib talle. Olin Aljošalt veel kuulnud, et võib-olla ka tema isa abiellub, kuigi praegu salgab maha need kuuldused, et esialgu krahvinnat mitte ärritada. Ma olen varem maininud, et Aljoša oma isa väga armastas, oli temast võlutud ja kiitles temaga ning uskus teda nagu oraaklit.
„Ta ei ole ju krahvi sugukonnastki, see sinu hurmav!” jätkas Anna Andrejevna, olles väga ärritatud, et kiitsin noore vürsti tulevast pruuti. „Nataša oleks talle palju parem partii. Too on kaupmehe, maksurentniku tütar, aga Nataša põlvneb vanast aadlisuguvõsast, on kõrgelt auväärne neiu. Eile mu vanamees (unustasin teile rääkida) avas oma kirstukese, teate, selle rautatud kirstu, ja istus kogu õhtu minu vastas, sorides meie vanu ürikuid. Istus nõnda tõsiselt. Mina koon sukka ega vaatagi tema poole, kardan. Kui ta siis nägi, et ma vaikin, sai ta vihaseks ja kutsus mu ise enda juurde ning seletas mulle terve õhtu meie sugupuud. Selgub, et meie, Ihmenevid, olime tsaar Ivan Vassiljevitš Julma ajal juba aadlikud ja et minu sugukond, Šumilovid, oli kuulus juba tsaar Aleksei Mihhailovitši ajal, et selle kohta on meil dokumendid olemas ja Karamzini ajaloos mainitakse meid. Nii et näed siis, ei ole meiegi selles mõttes teistest halvemad. Kui mu vanamees seletama hakkas, sain kohe aru, mis tal meeles mõlgub. See on ju temalegi solvav, et Natašast lugu ei peeta. Rikkuse poolest ainult ongi meist üle. Aga noh, las see röövel, see Pjotr Aleksandrovitš, askeldab varanduse pärast; kõigil ju teada, et ta on kivise südamega ahne hing. Räägitakse, ta olevat Varssavis salaja jesuiidiks hakanud… On see nõnda?”
„Tühi jutt,” vastasin, olles tahtmatult huvitatud selle kuulduse püsivusest. Kuid teade, et Nikolai Sergeitš oli oma ürikuid vaadanud, oli huvitav. Varemalt ei uhkustanud ta iial oma sugupuuga.
„Kivise südamega kurjategijad!” jätkas Anna Andrejevna. „Noh, aga mida siis teeb mu tuvike? Muretseb, nutab? Ah, sul on juba aeg tema juurde minna! Matrjona, Matrjona! Röövel oled, aga mitte tüdruk! Ega teda solvatud ole? Räägi, Vanja!”
Mida pidin talle vastama? Anna Andrejevna hakkas nutma. Ma küsisin, et mis häda, mis õnnetus see oli, mis talle veel juhtus ja millest ta mulle tahtis rääkida.
„Ah, kullake, on neid hädasid siis vähe, aga nagu näha, pole karikas veel täis. Kas mäletad, tuvike, või ei mäleta, aga oli mul väike medaljon, kuldne, mälestusesemeks tehtud, ja selles oli Natašakese pilt lapsepõlvest; mu inglike oli siis kaheksa-aastane. Me tol korral tellisime selle ühelt läbisõitvalt kunstnikult, aga sinul vist pole see enam meeles! See oli hea kunstnik, kujutas teda Cupidona: tal olid tollal heledad juuksed, hästi kahuvil; ta maalis teda musliinsärgikeses, nii et ihu läbi paistis, ja ta tuli nii kenake välja, et ei jõudnud ära vaadatagi. Palusin seda kunstnikku, et joonistaks talle tiivakesed ka külge, aga kunstnik ei olnud nõus. Niisiis, kullake, pärast neid meie tookordseid õudusi võtsin ma selle medaljoni, riputasin paelaga enesele kaela ning kandsin seda nõnda risti kõrval, ise kartsin, et vanamees juhtub ehk nägema. Ta ju siis käskis kõik tema asjad majast välja visata või ära põletada, et miski enam meie juures teda ei meenutaks. Aga mina tahtsin vaadata vähemalt tema piltigi; vahel nutan seda vaadates, – ikkagi justkui kergem; teinekord jälle, kui ma üksi olen, siis muudkui suudlen seda, nagu suudleksin teda ennast, nimetan teda õrnade nimedega ja ööseks teen alati ristimärgi. Räägin temaga kuuldavalt, kui olen üksi, küsin midagi ja kujutan ette, nagu vastaks ta mulle, ja siis küsin veel. Ah, mu tuvike, Vanja, raske on seda kõike rääkidagi! Eks mul olnud siis hea meel, et vana ei tea vähemalt sellest medaljonist midagi ega ole seda tähele pannud. Aga äkki eile hommikul – ei olegi medaljoni! Ainult paelake ripneb, vist ära kulunud, ja küllap siis olin ma medaljoni maha pillanud. Ma lausa kivistusin! Hakkasin otsima; otsisin, otsisin, otsisin – ei ole! Nagu vette kadunud! Kuhu ta võis siis jääda? Vist küll voodisse, arvasin; otsisin kõik kohad läbi – ei ole! Kui ta ära rebenes paela küljest ja kukkus kuhugi, siis pidi ju keegi ta leidma. Aga kes võis olla see leidja peale tema ja Matrjona? Noh, Matrjonast pole midagi karta, ta on mulle hingepõhjani truu… (Matrjona, kas saab juba kord samovari?) Noh, mõtlen, mis siis küll saab, kui medaljoni leiab tema? Istun siis, kurvatsen ja muudkui nutan, ei suuda pisaraid tagasi hoida… Aga Nikolai Sergeitš muutub minu vastu ikka hellemaks ja mind vaadates läheb kurvaks, nagu teaks ta, miks ma nutan, nagu oleks tal minust kahju. Mõtlesin siis endamisi, et kust ta võib seda teada. Kas ta ehk tõepoolest leidis medaljoni ja viskas selle siis õhuaknast välja? Vihaselt tuleb ta ju sellega toime; viskas välja, aga nüüd ise kurvastab ja kahetseb, et välja viskas! Käisime Matrjonaga akna all otsimas – ei leidnud midagi… Nagu vette kadunud… Nutsin öö läbi. Esimest korda ei saanud Natašale ööseks ristimärki teha… Oh, see tähendab halba, see tähendab halba, Ivan Petrovitš, ei kuuluta head!.. Juba teist päeva nutan, silmad kuivaks ei saagi. Ootasin teid, nagu Jumala inglit, et vähemalt hinge kergendada.”
Anna Andrejevna puhkes kibedasti nutma.
„Ah, ma unustasin teile öelda,” sõnas ta äkitselt, nagu rõõmutsedes, et tuli meelde. „Kas kuulsite temalt midagi vaeslapse kohta?”
„Kuulsin, Anna Andrejevna… Rääkis mulle, et te mõlemad olete järele mõtelnud ja otsustanud võtta kasvatada ühe vaese tüdruku, orvukese. Kas see on nõnda?”
„Mina pole sellest mõtelnudki, kullake, pole mõtelnudki! Ei taha ühtki orvukest! Ta meenutab meile meie kibedat saatust, meie õnnetust. Peale Nataša ei taha kedagi. Üks tütar meil oli ja üks jääbki. Aga mida see siis tähendab, kullake, et ta sellele vaeslapsemõttele tuli? Mida arvad, Ivan Petrovitš? Kas mulle lohutuseks, nähes minu pisaraid, või et mõtteistki välja heita oma lihane tütar ja kiinduda teisesse lapsesse? Mida ta tee peal teile minust rääkis? Kuidas ta teile tundus – kas karm, vihane? Tss!.. Tuleb! Pärast räägite, kullake, pärast!.. Ära unusta aga homme siia tulla…”
XIII peatükk
Vana Ihmenev astus tuppa. Vaatas meid uudishimulikult ja nagu midagi
