style="font-size:15px;"> „Kuid, Aleksei Petrovitš, kas te olete mõtelnud ka sellele, mis sünnib nüüd teie isa ja Nataša isa vahel? Kas oskate arvata, mis juhtub täna õhtul Nataša kodus?”
Ma osutasin Natašale, kes minu küsimust kuuldes lausa tardus. Olin halastamatu.
„Jah, teil on õigus, see on hirmus!” vastas vürst. „Ma olen juba sellele mõtelnud ja hingeliselt kannatanud… Aga mis parata? Teil on õigus: kui vähemalt tema vanemad meile andestaksid! Sest nad on mulle ju sedasama, mis lihased vanemad, ja nüüd, vaadake, millega ma neile tasun!.. Ah neid tülisid küll, neid kohtuprotsesse! Teie ei usu, kui ebameeldivad need meile praegu on. Ja miks nad tülitsevad? Meie kõik armastame üksteist, aga tülitseme! Nad peaksid ära leppima, ja asi oleks korras. Tõesti, mina nende asemel teeksin küll nõnda… Mul hakkab teid kuulates hirm. Nataša, see on ju õudne, mida me sinuga kahekesi kavatseme! Ma olen seda sulle juba ennemgi rääkinud… Sa ise käisid peale… Aga kuulake, Ivan Petrovitš, võib-olla läheb kõik veel hästi, kas usute! Sest kord nad ometi ju lepivad omavahel ära! Meie ise lepitame nad. See on nõnda, ilmtingimata! Nad ei suuda meie armastusele vastu olla… Nad võivad meid needa, kuid meie ikkagi armastame neid ja nad ei suuda vastu seista. Teie ei usu, kui hea süda on teinekord minu vanamehel. Ta ainult vaatab nõndaviisi altkulmu, aga muidu on ta väga arukas. Kui te teaksite, kui pehmelt ta täna minuga rääkis, püüdis mind veenda! Aga mina tegutsen juba täna tema vastu! See on mulle küll valus. Ja kõiges selles on süüdi neetud eelarvamused! Lihtsalt hullumeelsus. Aga kui ta Natašat hästi vaataks ja temaga kas või pool tundigi koos oleks! Siis lubaks ta meile otsekohe kõik.”
Seda öeldes vaatas Aljoša õrnalt ja kirglikult Nataša poole.
„Ma olen tuhat korda mõnuldes kujutelnud,” jätkas ta lobisemist, „kuidas ta hakkab Natašat armastama, kui teda ligemalt tundma õpib, ja kuidas Nataša neid kõiki imestama paneb. Sest nad pole ju sellist tütarlast iial näinud! Isa on veendunud, et Nataša on lihtne intrigaan. Minu kohus on Nataša au jalule seada, ja seda ma ka teen! Kuule, Nataša! Kõik hakkavad sind armastama, kõik! Ei ole inimest, kes sind ei armastaks,” lisas ta vaimustatult. „Kuigi ma sind sugugi ei vääri, siiski armasta mind, Nataša, ja küllap mina juba… Sa ju tunned mind! Ja paljuke me siis oma õnneks vajame! Ei, ma usun, tõesti usun, et see õhtu toob meile kõigile õnne, rahu ja lepitust! Olgu see õhtu õnnistatud! Eks ju, Nataša! Aga mis sinuga on? Jumal küll, mis sinuga on?”
Nataša oli surnukahvatu. Kogu see aeg, mil Aljoša oma jutuga laiutas, oli ta teda vaadanud, aga ta pilk oli muutunud aina udusemaks ja liikumatumaks, nägu kaamemaks ja kaamemaks. Mulle tundus, et ta Aljošat lõpuks enam ei kuulanudki, oli justkui unne vajunud. Aljoša hüüatus otsekui äratas ta äkitselt. Ta heitis pilgu enese ümber ja viskus siis minu poole. Kiirustades ja nagu midagi Aljoša eest varjates võttis ta taskust kirja ja andis selle minu kätte. Kiri oli tema vanematele, juba eelmisel päeval kirjutatud. Kirja minu kätte andes vaatas ta mind ainiti, nagu oleks oma pilguga ennast minu külge sidunud. Selles pilgus oli meeleheide. Iial ei unusta ma seda õudset pilku. Ka mind valdas hirm; ma nägin, et Nataša alles nüüd täielikult tajus, kui õudne oli tema samm. Ta püüdis mulle midagi öelda; hakkas rääkimagi – ja langes minestusse. Vaevu õnnestus mul temast veel kinni haarata. Aljoša kahvatas hirmust; ta hõõrus Nataša meelekohti, suudles tal käsi ja huuli. Mõne hetke pärast Nataša toibus. Veidi eemal seisis voorimehetõld, millega Aljoša siia oli tulnud. Ta kutsus selle. Tõlda istudes haaras Nataša kui hullumeelne mu käe ja kuum pisar põletas mul sõrmi. Tõld sõitis minema. Seisin veel kaua paigal, seda pilguga saates. Kogu mu õnn hävis sel momendil ja mu elu murdus kaheks. Tundsin seda nii valusalt… Aeglasel sammul läksin tuldud teed tagasi, vanade Ihmenevite poole. Ma ei teadnud, mida neile öelda, kuidas nende tuppa astuda. Mu mõtted olid kui surnud, põlved nõtkusid…
See oligi lugu minu õnnest; nõnda lõppes minu armastus. Nüüd jätkan katkestatud jutustust.
X peatükk
Kui Smithi surmast oli möödunud viis päeva, kolisin ma tema korterisse. Kogu see päev oli mul talumatult raske meeleolu. Ilm oli sajune ja külm. Tuli vihmasegust märga lund. Ainult õhtu eel ilmus hetkeks päike ja mingi äraeksinud kiir vaatas nähtavasti uudishimust aetuna ka minu tuppa. Hakkasin juba kahetsema, et olin siia kolinud. Tuba oli küll suur, kuid väga madal, suitsunud ning kopitanud ja nii ebameeldivalt tühi, kuigi mööblit seal ju leidus. Siis tuli veel mõte, et selles korteris ma kindlasti kaotan sellegi tervise, mis mul veel olemas on. Nõnda sündiski.
Kogu hommiku jändasin oma paberitega, neid sorteerides ja korraldades. Et portfelli mul ei olnud, siis olin nad kolimisel padjapüüri pannud. Nüüd olid nad kõik kortsunud ja segamini. Siis istusin ja hakkasin kirjutama. Tollal kirjutasin ma ikka veel oma suurt romaani. Kuid asi ei edenenud; peas oli midagi muud…
Viskasin sule käest ja võtsin istet akna juures. Hämardus juba ja mu meel muutus järjest kurvemaks. Mind valdasid igasugused rasked mõtted. Ikka tundus mulle, et siin Peterburis ma lõpuks saan hukka. Ligines kevad; küllap ma elustuksin, mõtlesin, kui pääseksin selle paksu kesta seest välja jumala maailma, värskete põldude ja metsade lõhna hingama; ma polnud näinud neid ju nii kaua… Mäletan, mulle torkas pähe ka säärane mõte: küll oleks hea, kui mingi nõiduse või ime läbi saaks unustada kõik, mis on olnud ja viimastel aastatel läbi elatud; unustada kõik, värskendada pead ja alustada uue jõuga. Tol korral ma veel unistasin sellest ja lootsin ülestõusmist. „Võiksin minna või hullumajja,” otsustasin viimaks, „et aju kuidagi peas ümber pöörduks ja uue asendi võtaks ning et siis jälle saaks ennast terveks arstida.” Küll oli see suur elujanu ja usk elusse!.. Mäletan, et samas puhkesin ka naerma: „Ja mida siis teha pärast hullumaja? Kas hakata tõesti jälle romaane kirjutama?”
Nõnda unistasin ja tundsin muret, kuid aeg liikus edasi. Oli saabumas öö. Sel õhtul oli meil Natašaga kohtamine kokku lepitud. Ta oli juba eelmisel päeval saatnud mulle kirjakese kindla kutsega tulla tema juurde. Tõusin toolilt ja seadsin ennast minekule. Ilma selle kutsetagi tahtsin sellest korterist välja pääseda, ükskõik kuhu, kas või vihma ja pori kätte.
Mida pimedamaks läks, seda suuremaks tundus muutuvat mu tuba, nagu oleks ta ikka enam ja enam laienenud. Kujutlesin enesele, et öösel näen ma igas nurgas Smithi, et ta istub ja vahib mind üksisilmi, nagu oli kondiitriäris Adam Ivanovitši vahtinud, ja tema jalgade juures lamab Azorka. Ning samal hetkel elasin läbi sündmuse, mis mind väga imestama pani.
Muide, pean kõiges olema otsekohene: kas närvide segiolekust, kas uutest muljetest uues korteris või hiljutisest halvast meeleolust, aga kui tol päeval hämarduma hakkas, siis sattusin ma aegamööda sellesse meeleollu, mille all kannatan öösiti sageli ka nüüd, olles haige, ja mida ma müstiliseks hirmuks nimetaksin. See on väga raske, väga piinav kartus millegi ees, mida ma isegi määratleda ei suuda, millegi tavalise korra järgi arusaamatu ja olematu ees, mis aga ilmtingimata teostub võib-olla juba samal hetkel, otsekui pilkeks igasugustele mõistuse põhjendustele, tuleb ja jääb minu ette seisma kui vääramatu tõsiasi, õudne, inetu ja halastamatu. See kartus kasvab harilikult ikka enam ja enam, hoolimata mõistuse seletustest, nii et viimaks võetakse mõistuselt igasugune võimalus tunnetele vastu panna, kuigi ta sel hetkel ehk koguni palju selgemini töötab. Teda ei panda tähele, ta muutub kasutuks ja see kahestumine suurendab ootuse kartlikku tuska veel enam. Mulle paistab, et niisugune on osalt nende inimeste tusk, kes surnuid kardavad. Kuid minul suurendab veelgi piina selle hädaohu ebamäärasus.
Mäletan, et seisin, selg ukse poole, ja olin võtmas laualt oma kübarat, kui äkitselt, selsamal hetkel, tuli mulle mõte, et kui ma nüüd ümber pööran, siis ilmtingimata näen Smithi: algul ta avab tasa ukse, jääb lävele seisma ja vaatab tuba; siis tuleb langetatud päi tasa tuppa, jääb minu ette seisma, vahib mind oma uduste silmadega ja äkki naerab mulle näkku hambutut ja kuuldamatut naeru, ning kogu ta keha kiigub ja jätkab selle naeru mõjul veel hulk aega kiikumist. Seda kõike
