Kuidas oli ta selle kolme nädalaga muutunud! Mu südant ahistas hirm, kui nägin ta sisselangenud, kahvatuid põski, nagu palavikus tursunud huuli, ja silmi, mis kiiskasid pikkade tumedate ripsmete alt palavikutules ja mingis kirglikus otsustavuses.
Jumal, kui ilus ta oli! Iial, ei varem ega hiljem, ei näinud ma teda sellisena, kui tol saatuslikul päeval. Kas oli tema see, seesama Nataša, see tütarlaps, kes vaevalt aasta tagasi minult silmi ei pööranud ja minu järgi huuli liigutas, kui kuulas minu romaani lugemist, ning kes nii lõbusalt, nii kergesti oli naernud ja naljatanud oma isa ja minuga tolle õhtusöögi ajal? Oli see seesama Nataša, kes seal, just selles toas, õhetades ja pead langetades oli mulle öelnud: jah?
Hakkasid helisema kirikukellad, kutsudes õhtusele palvusele. Nataša võpatas, ema aga tegi ristimärgi.
„Sa tahtsid minna õhtusele palvusele, Nataša. Juba lüüaksegi kella,” ütles ta. „Mine pealegi, Natašake, mine ja palveta! Ja siis saad jalutada ka. Mis siin toas ikka istuda! Vaata, kui kahvatu sa oled, nagu oleks keegi sind ära kaenud!”
„Ma… võib-olla… ei lähe täna,” sõnas Nataša aeglaselt ja tasa, peaaegu sosinal. „Olen… haige,” lisas ta.
„Parem oleks sul ikka minna, Nataša. Sa ju mõtlesid minna ja võtsid, näe, oma kübaragi. Palveta, Natašake, palveta, et jumal sulle tervist annaks,” püüdis Anna Andrejevna teda veenda, vaadates aralt tütre poole, nagu kardaks teda.
„Mis seal siis ikka, käi ära! Saad ka jalutada,” lisas vanamees, vaadates tütart samuti rahutult. „Ema räägib õigust. Ja Vanja saadab sind.”
Mulle tundus, nagu oleks libisenud üle Nataša huulte kibe muie. Ta läks klaveri juurde, võttis kübara ja pani selle pähe; tema käed värisesid. Kõik liigutused olid tal justkui ebateadlikud, nagu poleks ta ise üldse aru saanud, mida teeb. Isa ja ema vaatasid teda üksisilmi.
„Elage hästi,” sõnas ta vaevu kuuldavalt.
„Ah mu ingel, miks sa sedaviisi jumalaga jätad, ega sa ju kaugele minema pea! Aga saad vähemalt tuuleõhkugi, vaata, kui kahvatu sa oled! Ah, ma unustasin (kõik läheb mul meelest ära) – ma tegin ju sinu talismani valmis; õmblesin sinna sisse palve, mu ingel. Üks nunn Kiievist möödunud aastal õpetas; väga sünnis palve, alles nüüdsama jõudsin selle sinna sisse õmmelda. Pane kaela, Nataša. Jumal annab sulle ehk tervist. Oled ju meie ainus.”
Ja Anna Andrejevna võttis õmbluskastist Nataša kuldse kaelaristi, mille paela küljes oli äsja valmisõmmeldud talisman.
„Kanna seda terviseks!” sõnas ta, pani tütrele kuldristi kaela ja tegi ristimärgi. „Ennemalt tegin sulle igal õhtul enne magamajäämist ristimärgi, palusin, ja sina palusid kaasa. Nüüd ei ole sa enam endine ja Issand ei anna sulle hingerahu. Ah, Nataša, Nataša! Ei aita sind ka minu emalikud palved!” Vanake puhkes nutma.
Nataša suudles sõnagi lausumata ta kätt ja astus mõne sammu ukse poole. Tuli aga siis äkitselt tagasi ja läks isa juurde. Tema rind lainetas.
„Isake! Õnnistage ka teie… oma tütart,” lausus ta sumbunud häälel ja langes isa ette põlvili.
Me kõik olime tema ootamatust, liiga pidulikust käitumisest hämmeldunud.
„Natašake, lapsuke, tütreke kallis, mis sinuga on?” hüüdis isa viimaks ning tema silmist purskusid pisarad. „Miks sa kurvatsed, miks sa nutad ööd ja päevad? Ma näen ju kõike; ma ei maga juba mitu ööd, tõusen üles ja kuulan su toa ukse juures!.. Räägi mulle kõik, Nataša, räägi ära kõik mulle, vanamehele, ja me…”
Ta jäi vait, tõstis tütre põrandalt üles ja embas teda tugevasti. Neiu liibus värisedes isa vastu ja pani pea tema õlale.
„Pole midagi, pole midagi, ma niisama… mu tervis ei ole hea…” kinnitas ta, lämbudes seesmistest, tagasihoitud pisaratest.
„Õnnistagu sind Jumal, nagu õnnistan mina sind, mu armas, kallis laps!” ütles isa. „Andku Tema igaveseks rahu su hingele ja hoidku sinust eemal kõik mured! Palveta Jumala poole, et mu patune palve Temani ulatuks.”
„Ja minugi õnnistus olgu sinuga,” lisas ema, üleni pisarais.
„Elage hästi!” tuli vaevu kuuldavale Nataša huulilt.
Uksel ta seisatas, vaatas veel korraks nende poole, oleks nagu tahtnud midagi öelda, aga ei suutnud, ja väljus kiiresti toast. Halba aimates tormasin talle järele.
VIII peatükk
Ta läks kiirel sammul, vaikides ja noruspäi, ega vaadanud minu poole. Kuid tänavalt kaldapealsele jõudes seisatas ta äkki ja haaras mu käest kinni.
„Ma ei saa hingata,” sosistas ta. „Mul ahistab südant… ei saa hingata!”
„Mine koju tagasi, Nataša,” hüüdsin ma hirmunult.
„Kas sa siis tõesti aru ei saa, Vanja, et ma tulin sealt nüüd päriselt ära, tulin nende juurest ära ega lähe sinna enam iial tagasi!” ütles ta, vaadates mind kirjeldamatu murega.
Mu süda seisatas. Olin neil külas käies seda kõike juba aimanud. Olin seda näinud kui läbi udu küllap juba ammu enne tänast päeva, kuid ometi tabasid tema sõnad mind kui äike.
Kõndisime kurvalt mööda kaldapealset. Ma ei suutnud rääkida. Kaalutlesin ja mõtlesin ning sattusin täielikult ummikusse. Mu pea käis ringi. See kõik tundus mulle nii inetuna, täiesti võimatuna.
„Kas sa süüdistad mind, Vanja?” küsis ta viimaks. „Ei, aga… aga ma ei usu. See on võimatu!” vastasin, mõistmata, mida räägin.
„Ei, Vanja, see on tõde! Ma olen nende juurest ära tulnud ega tea, mis neist saab… ei tea ka, mis saab minust.”
„Sa lähed tema juurde, Nataša. Jah?”
„Jah!” vastas ta.
„Aga see ei ole võimalik!” hüüdsin ma ägedalt. „Mu vaene Nataša, kas sa ei tea, et see ei ole võimalik? See on ju meeletus. Sa ju tapad nad ja kukutad ka enese. Kas sa tead seda, Nataša?”
„Tean, aga mida pean ma siis tegema? See ei ole minu võimuses,” lausus ta ning tema sõnades tundus nii palju meeleheidet, nagu oleks ta tapalavale läinud.
„Pöördu tagasi, pöördu tagasi, kuni pole veel hilja,” anusin ma, ja seda ägedamalt, seda püsivamalt anusin, mida enam tajusin, et mu sõnad on praegu kasutud ja mõttetud. „Kas mõistad, Nataša, mida sa teed oma isale? Oled sa järele mõtelnud? Tema isa on ju sinu isa vaenlane. Vürst ju solvas sinu isa, kahtlustades teda raha röövimises; ta ju nimetas teda vargaks. Nad käivad kohut… Aga mis! Seal on veel see viimane asi, kas tead, Nataša… (mu jumal, sa ju tead seda kõike) – kas tead, et vürst kahtlustas sinu isa ja ema selles, et nad on sind nimme kokku viinud Aljošaga, kui see oli teie juures maal külas. Mõtle järele, kujutle vaid, kuidas sinu isa on selle laimu all kannatanud! Ta on selle kahe aasta jooksul halliks läinud – vaata talle otsa! Aga peaasi – sul on ju see kõik teada, Nataša, oh jumal küll! Ma ei taha rääkida sellest, mida neile tähendab sind igaveseks kaotada! Sina oled ju nende ainus varandus, mis neil on vanaduspäeviks jäänud! Ma ei taha sellest rääkida, sa saad ju sellest ise aru. Ära unusta, et sinu isa peab ennast nende uhkustajate poolt põhjusetult teotatuks ning solvatuks, ja et see ei ole veel tasutud. Nüüd, otse nüüd lõi see vana valus vaen jälle lõkkele ja kõvenes seepärast, et
