südamest nii valusalt, et kurbus valdas mu hinge. Ma mõistsin, et Nataša oli kaotanud igasuguse võimu enese üle. Ainult pime, meeletu armukadedus võis teda sellisele hullumeelsele otsusele viia. Kuid ka minus ärkas armukadedus ja purskus südamest välja. Ma ei suutnud end talitseda: tundsin vastikust.
„Nataša,” ütlesin. „Ma ei mõista ainult üht: kuidas suudad sa teda veel armastada pärast seda, mida ise praegu temast rääkisid? Sa ei austa teda, ei usu tema armastustki, kuid lähed tagasipöördumatult tema juurde ja hävitad tema pärast kõik! Mida see siis tähendab? Ta piinab sind kogu elu, ja sina teda samuti. Mõttetult armastad sa teda, mõttetult. Sellisest armastusest ei saa ma aru.”
„Jah, ma armastan teda kui hull,” vastas ta, kahvatades otsekui valust. „Sind pole ma iial nõnda armastanud, Vanja. Tean, et ma olen hulluks läinud ega armasta nõnda, nagu vaja. Mu armastus tema vastu ei ole hea… Kuula, Vanja: ma teadsin juba varem ja aimasin meie kõige õnnelikumatel hetkedel, et tema mind ainult kannatama paneb. Aga mis parata, kui mind praegu õnnestavad ka kannatused temalt! Kas ma lähen tema juurde, et saada rõõmu? Kas ma ei tea ette, mida võin temalt oodata ja mida pean temalt kannatama? Ta ju tõotas, et armastab mind, ja andis igasuguseid lubadusi; aga ma ei usu ühtki tema lubadust, ei pea neid lubadusi millekski, ei ole pidanud varem, kuigi teadsin, et ta pole mulle valetanud ja et ta ei oskagi valetada. Ma olen talle ütelnud, et ei taha teda millegagi siduda. Kuid siiski oleksin ma meeleldi tema ori, vabatahtlik ori; kannataksin välja kõik, kõik, kui ta ainult oleks minuga, et ma teda vaadata võiksin! Armastagu või mõnda teistki, kuid ainult minu juuresolekul, et mina ka seal oleksin… Milline alatus, eks ole, Vanja?” küsis ta äkki, vaadates mind palavikulise, kiiskava pilguga. Hetkeks oli mul tunne, nagu soniks ta. „Sellised soovid on ju alatus? Aga mis siis? Ise ma tean, et on alatus, aga kui ta minu maha jätab, jooksen ma talle järele maailma lõppu, kuigi ta mind ära tõukab ja minema ajab… Sina räägid nüüd, et ma peaksin tagasi pöörduma. Aga mis sellest siis välja tuleb? Lähen tagasi, aga homme tulen jälle ära, kui ta käsib, siis tulen. Ta vilistab, hüüab mind kui koerakest, ja ma jooksengi talle järele… Piinad! Ma ei karda ühtki piina temalt! Sest ma tean, et siis kannatan tema läbi. Ah, seda ei saa ju kõike seletada, Vanja.”
„Aga isa, aga ema?” mõtlesin. Nataša oli nad juba otsekui unustanud.
„Ta siis ei abiellugi sinuga, Nataša?”
„On lubanud, kõike on lubanud. Selleks ta kutsuski mind nüüd, et juba homme laulatada salaja, väljaspool linna. Ta ei tea ju, mida teeb. Ta võib-olla ei teagi, kuidas laulatatakse. Ja mis mees ta on! Naljakas tõesti! Aga abiellub, on siis õnnetu, hakkab etteheiteid tegema… Ma ei taha, et ta mulle kunagi mingisuguseid etteheiteid teeks. Annan talle kõik, aga tema ärgu andku midagi! Kui abiellumine talle õnnetuseks on, miks peaksin ta siis õnnetuks tegema?”
„Ei, see on kõik nagu mingi uim, Nataša,” ütlesin. „Kuidas siis jääb, kas sa lähed nüüd otsekohe tema juurde?”
„Ei, ta lubas siia tulla, mulle järele; me otsustasime…”
Nataša vaatas ahnelt kaugusesse, kuid kedagi polnud näha. „Teda ei ole veel! Ja sina tuled esimesena!” hüüdsin ma pahaselt. Nataša võpatas kui löögist. Tema nägu tõmbus haiglaselt virilaks.
„Võib-olla ei tule ta üldse,” sõnas ta kibeda naeratusega. „Kolm päeva tagasi kirjutas ta mulle, et kui ma talle ei tõota, et tulen, siis on ta sunnitud oma otsust muutma – ei lähe minuga laulatama, ja isa viib ta siis pruudi juurde. Ta kirjutas nii lihtsalt ja loomulikult, nagu ei peitukski selles midagi erilist. Aga kui ta tõepoolest läks tema juurde, Vanja?”
Ma ei vastanud. Ta pigistas tugevamini mu kätt ja tema silmad välkusid.
„Ta on tema juures,” sõnas ta vaevu kuuldavalt. „Ta lootis, et ma siia ei tule, et siis võib ta tema juurde minna ja hiljem öelda, et tal oli õigus, et ta oli ette teatanud, aga mina olin tulemata jäänud. Ta on minust tüdinenud, seepärast hoiabki eemale… Oh jumal! Ma olen ju tõesti hull! Ta ju ütles mulle viimati, et on minust tüdinenud… Mida ma siis veel ootan!”
„Seal ta on!” hüüdsin, silmates teda eemal kaldapealsel.
Nataša võpatas, karjatas, vaatas lähenevat Aljošat, tõrjus minu käe eemale ja tormas tema poole. Ka Aljoša lisas sammu ja hetke pärast oli Nataša juba tema embuses. Tänaval ei olnud peale meie ühtki hinge. Nad suudlesid teineteist ja naersid; Nataša naeris ja nuttis läbisegi, nagu oleksid nad kohtunud pärast pikka lahusolekut. Tema kahvatud põsed värvusid, ta oli kui meeletu… Aljoša märkas mind ja tuli otsekohe minu juurde.
IX peatükk
Ma vaatlesin teda ahnelt, kuigi olin teda seni küllalt näinud; ma vaatasin talle silma, nagu oleks tema pilk võinud lahendada kõiki minus pesitsevaid kahtlusi, mulle selgitada, kuidas see poisike võis võluda Natašat, temas sünnitada nii meeletu armastuse – armastuse, mis sundis peamise kohustuse unustama ja mõtlematult ohverdama kõike, mis seni oli Natašale täielikuks pühaduseks olnud. Vürst haaras mu mõlemad käed, surus neid tugevasti ja tema tasane selge pilk tungis mu südamesse.
Ma tundsin, et olin võinud eksida oma järeldustes tema kohta juba seepärast, et ta oli mu vaenlane. Jah, ma ei armastanud teda ja kahetsen, et ei suutnud teda kunagi armastada, mina ainsana kõikide hulgast, kes teda tundsid. Väga palju temas ei meeldinud mulle põrmugi, ka tema elegantne välimus, ja võib-olla ainult seetõttu, et ta oli liiga elegantne. Hiljem mõistsin, et ka siin ei otsustanud ma erapooletult. Ta oli pikk, sihvakas, peen. Tal oli piklik, alati kahvatu nägu, olid valkjad juuksed ning suured, tasased ja mõtlikud sinised silmad, millest äkitselt, hooti helkis vahel väga lihtsameelne, väga lapsik rõõm. Tema väheldasi, kaunijoonelisi, täidlasi punaseid huuli piiras peaaegu alati mingi tõsine kurd; seda ootamatum ja võluvam oli neil huultel äkitselt tekkiv naeratus, mis oli nii naiivne ja lihtsameelne, et missuguses meeleolus te ka oleksite olnud, tundsite te kohe otsest vajadust naeratada, nagu vastuseks temale, naeratada täpselt nagu tema. Rõivastatud ei olnud ta eriti valitult, kuid alati elegantselt. Oli näha, et tal polnud raske olla elegantne kõiges, et see oli talle külge sündinud. Tõsi, tal olid ka mõned halvad harjumused, mõned „hea tooni” halvad kombed, nagu kergemeelsus, isekus ja viisakas häbematus. Kuid ta oli hingelt liiga puhas ja lihtne ning avastas ise esimesena eneses need harjumused, kahetses neid ja naeris nende üle. Mulle tundub, et see laps ei saanud iial ka naljapärast valetada, ja kui olekski valetanud, siis tõepoolest poleks ta näinud selles midagi halba. Ka tema egoism oli kuidagi meeldiv, ja võib-olla just seetõttu, et see oli avameelne, mitte salajane. Temas ei olnud midagi salajast. Ta oli nõrk, usaldav ja hingelt arg; tahtejõud puudus tal täielikult. Teda solvata ja petta oleks olnud patt, nagu on patt solvata ja petta last. Oma vanuse kohta oli ta liiga naiivne ja tal polnud peaaegu mingit arusaamist tõelisest elust. Neljakümneaastasena ei oleks ta vist ka teistsugune olnud. Niisugustele inimestele on otsekui määratud igavene alaealisus. Mulle tundub, et polnud inimest, kes ei oleks suutnud teda armastada: ta tõmbas ligi kui laps. Nataša oli õigust rääkinud: ta võis ka mõne halva teo teha, ja seda mingil võõral mõjustusel; kuid oma teo tagajärgi taibates oleks ta minu arvates kahetsusest surnud. Nataša oli instinktiivselt tundnud, et muutub tema käskijannaks, valitsejannaks, et sellest noormehest saab koguni tema ohver. Ta maitses juba ette meeletu armastuse mõnu ja oli valmis valusalt piinama seda, keda armastas, juba ainuüksi seepärast, et armastas, ja võib-olla seetõttu ta kiirustaski ennast esimesena ohverdama. Kuid ka noormehe silmis säras armastus ja ta vaatas Natašat vaimustusega. Nataša heitis mulle võidurõõmsa pilgu. Sel hetkel oli ta kõik unustanud – vanemad, kodust lahkumise, kahtlused… Ta oli õnnelik.
„Vanja,” hüüdis ta. „Ma olen tema ees süüdi ega vääri teda! Ma arvasin juba, et sa enam ei tulegi, Aljoša… Unusta mu halvad mõtted, Vanja! Teen kõik heaks,” lisas ta ja vaatas noort vürsti lõpmatu armastusega.
Aljoša
