style="font-size:15px;"> Rääkisin talle kogu loo Smithist, vabandades, et sekeldused Smithiga olid mind kinni pidanud, ja liiatigi oleksin ma peaaegu haigeks jäänud, ning kõigi nende asjaajamiste tõttu oli olnud mul väga kauge minna Vassili saarele (tol ajal elasid nad Vassili saarel). Ma oleksin peaaegu välja lobisenud, et leidsin tollal ometi võimaluse Natašat külastada, kuid panin siiski õigel ajal suu kinni.
Smithi lugu huvitas vanameest väga. Ta muutus tähelepanelikuks. Teada saades, et mu uus korter on niiske ja võib-olla koguni halvem kui eelmine, aga maksab kuus rubla kuus, ägestus ta koguni. Üldse oli ta muutunud väga ägedaks ja kannatamatuks. Ainult Anna Andrejevna oskas temaga sellistel puhkudel toime tulla, ja sedagi mitte alati.
„Hm… see on su kirjandus, Vanja,” hüüdis ta peaaegu vihaselt, „see viis sind pööningule ja viib ka kalmistule! Rääkisin ju sulle, hoiatasin… Kas B. ikka veel arvustusi kirjutab?”
„Ta on surnud, oli tiisikuses. Mulle tundub, et ma olen teile sellest juba rääkinud.”
„Surnud, hm… surnud! Nii see pidi minemagi. Noh, kas ta jättis naisele ja lastele midagi järele ka? Sa ju rääkisid, et temal olevat olnud vist ka naine… milleks niisugused inimesed üldse abielluvad?”
„Ei, mitte midagi ei jätnud,” vastasin.
„Noh, nii see asi ongi!” hüüdis ta säärase hooga, nagu oleks see lugu puudutanud lähedalt ja sugulaslikult teda ennast ning nagu oleks surnud B. olnud tema lihane vend. „Mitte midagi? Muidugi mitte midagi! Kas tead, Vanja, mina ju tundsin seda ette, et temaga lugu nõndamoodi lõpeb, juba tol korral, mäletad, kui sa teda mulle alati ette kütsid. Kerge öelda – ei jätnud mitte midagi! Hm… ta sai kuulsaks. Oletame, et isegi surematult kuulsaks, aga kuulsus kõhtu ei täida. Mina, vennas, aimasin ette ka sinu lugu, Vanja. Kiitsin sind küll, kuid siiski nägin ette. Nii et B. on siis surnud? Ja miks ka mitte surra? Hea elamine ja… kena kohake, vaata!”
Ja ta osutas kiire käeliigutusega tänava udusele perspektiivile, mida valgustasid niiskes pimeduses nõrgalt vilkuvad laternad, räpastele majadele, niiskusest läikivatele kivilahmakatele kõnniteel, tusastele, vihastele ja läbimärgadele jalakäijatele, kogu sellele pildile, mida hõlmas must, nagu tušiga ülevalatud Peterburi taeva kuppel. Olimegi juba väljakule jõudnud; meie ees tõusis pimeduses ausammas, mida gaasilambid alt valgustasid, ja eemal tagapool eraldus ebaselgelt tumedana taeva süngest koloriidist tohutu koloss – Iisaku katedraal.
„Sa vist rääkisid mulle, Vanja, et ta oli hea, suuremeelne ja sümpaatne, tunnete ja südamega inimene. Noh, aga eks need, keda sina sümpaatseteks ja südamega inimesteks pead, ole ju kõik niisugused! Muud nad teha ei mõista, kui sigitavad maailma vaeslapsi! Hm… küllap surragi oli tal minu arvates lõbus! Eh!.. Oleks võinud siit kuhugi ka ära sõita, kas või Siberisse. Mida sa tahad, tüdruk?” küsis ta äkitselt, silmates kõnniteel armuandi paluvat last.
See oli väike kõhetu tütarlaps, aastat seitse-kaheksa, mitte enam. Seljas olid tal räpased hilbud; ta väikesed jalad olid paljalt, ilma sukkadeta, katkistes kingades. Külmast lõdisevat kehakest püüdis ta katta vana lühikese seelikuga, millest oli juba ammu välja kasvanud. Tema kõhetu, kahvatu ja haige näoke oli meie poole pöördunud; aralt ja sõnatult vaatas ta meid ja tema värisev käeke oli mingi alandliku äraütlemise hirmuga välja sirutatud. Seda nähes hakkas vana Ihmenev värisema ja pöördus tüdruku poole nii kiiresti, et ehmatas teda. Tüdruk võpatas ja põrkas tagasi.
„Mida sa tahad, tüdruk?” hüüdis ta. „Mis? Palud armuandi? Jah? Säh, siin on… võta!”
Ja ta hakkas liigutusest värisedes taskust raha otsima ning võttis sealt kaks-kolm hõbemünti. Sellest tundus talle vähe olevat; ta otsis välja rahakoti, võttis sealt rublase paberraha – see oli kõik, mis seal leidus, – ja surus selle väikese kerjaja pihku.
„Jeesus kaitsku sind, väikseke… mu laps! Jumala ingel olgu sinuga!”
Väriseva käega tegi ta lapsele mitu ristimärki; siis aga äkki, märgates, et ka mina olen seal ja teda vaatan, muutus ta tusaseks ja eemaldus kerjusest kiirel sammul.
„Tead, Vanja, seda ma näha ei suuda,” jätkas ta pärast pikka vihast vaikimist, „kuidas need väikesed süütud olendid värisevad tänaval külma käes… ja süüdi on nende neetud emad ja isad. Aga missugune ema saadab säärase lapse tänava õudusesse, kui mitte väga õnnetu ema!.. Võib-olla istuvad tal seal kuskil nurgas veel mõned orvud, ja see siin oli kõige vanem. Ise ta on haige… Jah… Ei ole need vürstlikud lapsed! Vanja, maailmas on palju lapsi… kes vürstlikud lapsed ei ole! Hm!”
Ta jäi vait, nagu oleksid tal tekkinud mingisugused kõnelemisraskused.
„Tead, Vanja, ma olen Anna Andrejevnale lubanud,” alustas ta segaselt ja katkendlikult. „Ma olen talle lubanud… see tähendab, me oleme Anna Andrejevnaga otsustanud, et võtame orvukese kasvatada… võtame ühe vaese, tähendab, ja väikese tüdruku päriselt endi juurde, mõistad! Muidu on meil, vanainimestel, üksi igav. Hm… aga kas tead, Anna Andrejevna on nüüd jälle millegipärast selle vastu. Sina räägi temaga, tead, niimoodi, mitte justkui minu poolt, aga kuidagiviisi omalt poolt… pane talle aru pähe… mõistad! Olen seda juba ammu sinult paluda tahtnud… et sina katsuksid teda veenda, et ta ikka nõus oleks… Minul on piinlik seda nii väga paluda… aga noh, mida seal ikka tühja arutada! Kas mulle on tütarlast vaja? Ei ole, ainult niisama, naljaviluks… et vahel oleks lapse häält kuulda… Õigupoolest teen ma seda oma vanamoori heaks; temal oleks siis elu rõõmsam kui minuga üksi. Aga see kõik on lollus! Tead, Vanja, nõnda me kaugele ei jõua: võtame nüüd voorimehe; tee on pikk ja Anna Andrejevna ootab meid igatsusega.”
Kell oli juba pool kaheksa, kui me Anna Andrejevna poole jõudsime.
XII peatükk
Vanad armastasid teineteist väga. Armastus ja kauaaegne harjumine teineteisega olid neid lahutamatult ühte sidunud. Kuid Nikolai Sergeitš oli mitte ainult praegu, vaid ennemaltki, ka kõige õnnelikumatel aegadel, oma Anna Andrejevna vastu kuidagi ebalahke, vahel koguni vali, eriti teiste inimeste juuresolekul. Õrnades ja peenetundelistes iseloomudes võib mõnikord peituda tõrksust, mingit neitsilikku soovimatust ennast väljendada ja armastatud olendile oma õrnust avaldada, ja mitte ainult teiste juuresolekul, vaid koguni omavahel olles; omavahel veel enamgi. Väga harva purskub neist välja õrnus, aga siis purskub seda palavamalt, seda hoogsamalt. Niisugune oli osalt ka vana Ihmenev oma Anna Andrejevnaga, oli seda juba noorest east olnud. Ta austas oma naist ja armastas piiritult, sellest hoolimata, et Anna Andrejevna oli vaid hea naisterahvas ega osanud midagi muud, kui ainult armastada oma meest. Nikolai Sergeitš oli koguni väga pahane oma naisele, et see lihtsameelselt oli omakorda tema vastu vahel liiga väljendusrikas. Kuid pärast Nataša äraminekut muutusid nad teineteise vastu kuidagi õrnemaks; otse haiglaselt tajusid nad, et olid jäänud maailmas üksi. Ja kuigi Nikolai Sergeitš oli mõnikord väga morn, ei suutnud nad teineteisest lahkuda kaheks tunnikski, tundmata igatsust ja valu. Kuidagi sõnatult olid nad omavahel kokku leppinud, et ei räägi enam kunagi Natašast, nagu poleks teda maailmas olemaski. Anna Andrejevna ei söandanud mehe juuresolekul otseselt Natašale vihjatagi, kuigi see oli talle väga raske. Südames oli ta Natašale juba ammu andestanud. Meil sai kuidagi harjumuseks, et ma iga kord, kui neile külla tulin, tõin talle kaasa ka teateid tema armsast, unustamatust lapsukesest.
Anna Andrejevna jäi haigeks, kui polnud pikemat aega teateid saanud, ja kui ma neile külla tulin, siis tundis ta huvi ka kõige väiksemate asjade vastu, päris kõike lausa haiglase uudishimuga, „rahustas oma hinge” minu seletustega ja pidi hirmu pärast peaaegu surema, kui Nataša kord haigeks jäi, ja siis oleks ta tütart kas või ise külastanud. Kuid see oli äärmine juhtum. Algul ta ei söandanud mulle öelda, et soovib tütart
