lapse läbi! Ja sinu ema? Tema ju ei ela üle sinu isa surma… Nataša, Nataša! Mida sa teed? Mine tagasi! Võta mõistus pähe!”
Nataša vaikis; viimaks vaatas ta mind justkui etteheitvalt, aga tema pilgus oli nii palju teravat valu, nii palju kannatust, et ma mõistsin, kuidas jookseb ta haavatud süda verd ilma minu sõnadetagi. Sain aru, mida on maksnud talle tema otsus ja kuidas mina teda piinasin ning veristasin oma asjatute, hilinenud sõnadega. Mõistsin seda kõike, kuid ei suutnud ennast ikkagi ohjeldada ja jätkasin:
„Sa ju ise äsja ütlesid Anna Andrejevnale, et võib-olla sa ei lähegi kodust ära… kirikusse. Järelikult sa ju tahtsidki siis veel sinna jääda; tähendab, sa ei ole veel lõplikult otsustanud?”
Vastuseks ta ainult naeratas kibestunult. Ja miks ma temalt seda küsisingi? Ma oleksin pidanud ju ise aru saama, et lõplik otsus oli juba tehtud. Kuid ka mina olin peast segi.
„Kas sa tõesti armastad teda niivõrd?” hüüdsin ma, ängistus südames ja nagu taipamata, mida küsin.
„Mida peaksin ma sulle vastama, Vanja? Näed ise! Ta käskis mind tulla, ja nüüd olen ma siin, ootan teda,” ütles ta sellesama kibeda naeratusega.
„Aga kuula, kuula vaid,” hakkasin jälle anuma, haarates kinni õlekõrrest. „Kõike saab ju veel parandada, lahendada teisiti, sootuks teisiti! Sul ei tarvitse ju lahkuda kodunt. Ma õpetan sind, Natašake, kuidas teha. Mina korraldan kõik ise, kõik teie kohtamised ja kõik… Ära ainult mine kodunt ära! Viin teie kirjad teineteisele kätte. Miks ka mitte? See on parem kui praegune olukord. Ma oskan seda teha, ma teenin teid mõlemaid, küllap näete, et teenin… Ja sina, Natašake, ei hävita siis ennast nagu nüüd… Sa ju hävitad enese täielikult, täielikult! Nõustu, Nataša, ja kõik läheb ilusasti ja õnnelikult ning te võite teineteist armastada, nagu hing ihkab… Ja kui isad lakkavad tülitsemast (sest nad ilmtingimata lakkavad tülitsemast), siis…”
„Aitab, Vanja, aitab juba,” katkestas ta mind, pigistades kõvasti mu kätt ja naeratades läbi pisarate. „Vanja, kallis! Sa oled hea, aus inimene! Sa ei räägi sõnagi enesest! Mina olen sinu hüljanud, aga sina andestad mulle kõik ja mõtled vaid minu õnnele. Tahad meie kirjugi kätte kanda.”
Ta puhkes nutma.
„Ma tean ju, Vanja, kuidas sa mind oled armastanud, kuidas praegugi veel armastad, ja ühtki etteheidet, ühtegi kibedat sõna pole ma sinult kuulnud. Aga mina, mina… Jumal küll, kuidas ma sinu ees süüdi olen! Mäletad, Vanja, mäletad ju meie õnnepäevi? Ah, parem oleks olnud, kui ma ei iial poleks teda kohanud ja tundma õppinud! Ma oleksin elanud sinuga, Vanja, sa mu kullake, mu tuvike… Ei, ma ei vääri sind! Näed, missugune ma olen: sellisel hetkel tuletan sulle meelde meie möödunud õnne, kuigi sa ilma selletagi raskelt kannatad! Sa ei käinud meil kolm nädalat. Kuid ma vannun sulle, mulle ei tulnud kordagi mõttesse, et sa võiksid mind needa ja vihata. Ma teadsin, miks sa ei tulnud: sa ei tahtnud meid eksitada ja meile elavaks etteheiteks olla. Aga kas sul enesel polnud raske meid vaadata? Aga kuidas ma sind ootasin, Vanja, kuidas ootasin! Kuula, Vanja, kuigi ma armastan Aljošat nagu meeletu, nagu hull, armastan ma sind kui sõpra võib-olla veelgi enam. Ma juba tunnen ja tean, et ilma sinuta ma elada ei saa; vajan sind, mul on tarvis sinu südant, su kuldset hinge… Oh, Vanja! Kui kibe, kui raske aeg algab nüüd!”
Tal voolasid pisarad. Jah, tal oli raske!
„Oh, kuidas ma igatsesin sind näha!” jätkas ta pisaraid tagasi surudes. „Kui kõhnaks sa oled jäänud, paistad haige ja kahvatu! Kas sa olid tõesti haige, Vanja? Mida kõike ma sinult küsin! Kogu aeg räägin ainult enesest. Kuidas on sul lood ajakirjanikkudega? Kas sinu uus romaan edeneb ka?”
„Mis nüüd rääkida romaanidest või minust, Nataša! Ja mis üldse tähendavad minu asjad! Pole viga, need ikka liiguvad, ja jumal nendega! Aga ütle, Nataša, kas tema ise nõudis, et sa tema juurde läheksid?”
„Ei, mitte tema üksi, rohkem küll mina. Tema muidugi rääkis, aga mina ka… vaata, mu tuvike, ma seletan sulle kõik ära. Teda tahetakse kihlata rikka ja väga kõrgest soost pruudiga kuulsast suguvõsast. Isa tahab tingimata, et ta sellega abielluks. Aga isa, nagu sa tead, on tal suur intrigaan; on kõik rattad käima pannud: sellist võimalust ei tule enam kümne aasta jooksul – suhted, raha… Ja räägitakse, et pruut olevat väga ilus, haritud ja hea südamega. Kõigiti väga kena. Aljoša tunnebki tema vastu huvi. Liiatigi tahab isa temast rutem lahti saada, et ka ise abielluda, ja seepärast on ta otsustanud ilmtingimata ja maksku, mis maksab meie suhted lõpetada. Ta kardab mind ja minu mõju Aljošale…”
„Kas siis vürst teab teie armastusest?” katkestasin ma teda imestunult. „Ta ju ainult kahtlustas, ja sedagi mitte õigesti?”
„Teab, kõike teab.”
„Kes talle sellest rääkis?”
„Aljoša ise rääkis talle hiljuti. Aljoša ütles mulle, et ta olevat kõik isale ära rääkinud.”
„Taevas hoidku! Mis teil küll sünnib! Või rääkis ise kõik ära, ja veel niisugusel ajal?..”
„Ära teda süüdista, Vanja,” ei lasknud Nataša mind jätkata. „Ja ära teda naera. Teda tuleb sootuks isemoodi hinnata. Ole õiglane! Tema pole ju niisugune, nagu oleme näiteks meie sinuga. Ta on laps, temal on olnud teine kasvatus. Kas ta üldse mõistabki, mida teeb? Esimene mulje, esimene võõras mõju võib teda kõrvale viia kõigest, millele ta hetke eest oli vande andnud. Tal ei ole iseloomu. Näiteks annab ta sulle tõotuse, aga juba samal päeval tõotab ta sedasama õiglaselt ja siiralt kellelegi teisele; siis tuleb ise veel esimesena sulle seda rääkima. Ta võib ehk ka alatusega hakkama saada, kuid vaevalt saab teda selles süüdistada, vahest tuleb üksnes kahetseda! Ta on valmis ka eneseohverduseks, ja kas sa tead veel, milliseks! Aga seda kõike kuni uue muljeni, seejärel unustab ta kõik ära. Nõnda unustab ta minugi, kui ma pole alati ta ligi. Niisugune on ta!”
„Võib-olla, Nataša, ei ole see kõik õige, on ainult kuuldused. Abiellumiseks on ta ju veel poisike.”
„Tema isal on erilised kavatsused, ütlen ma sulle.”
„Aga kust sa tead, et pruut on nii kena ja et ta juba meeldib talle?”
„Ta ju ise rääkis mulle seda!”
„Tõesti? Ta ise rääkis sulle, et võib armastada teist, ja nõuab nüüd sinult sellist ohvrit?”
„Ei, Vanja. Ei. Sa ei tunne teda, oled temaga vähe kokku puutunud. Teda peab lähemalt tundma, siis võib otsustada. Maailmas pole õiglasemat ja puhtamat südant, kui on tema oma. Aga mis siis? Kas oleks parem, kui ta valetaks? Ja kui talle see inimene meeldib ning mina ei puutu temaga nädal aega kokku, siis unustabki ta minu ja hakkab teist armastama ning hiljem, kui näeb mind, on ta jälle minu jalgade ees maas. Ei! See on veel hea, et ma seda tean, et see ei ole minu eest varjatud, sest muidu ma sureksin kahtlustekoorma all. Nõnda, Vanja! Olen juba otsustanud: kui ma ei ole tema juures alati, alaliselt, kogu aeg, siis lakkab ta mind armastamast, unustab mu ja jätab maha. Ta on juba niisugune. Iga teine naine võib teda ära meelitada. Ja mis minul siis teha jääb? Ma suren siis… ah mis, et suren! Tahaksin juba nüüdki surra! Mis elu mul oleks ilma temata? See on ju raskem surmast, raskem igasugustest piinadest! Ah, Vanja, Vanja! On ju ometi midagi olemas, mille pärast ma nüüd hülgasin isa ja ema! Ära püüa mind enam veenda, ma olen juba otsustanud. Ta peab olema minu kõrval iga tund, iga hetk; ma ei saa enam tagasi pöörduda. Ma tean, et olen hukutanud enese ja hukutanud teisedki… Ah, Vanja!” karjatas ta äkki ja hakkas üleni värisema. „Aga kui ta mind tõepoolest enam ei armasta? Kui sa rääkisid praegu tema kohta tõtt (ma polnud temast midagi rääkinud), et ta ainult petab mind, et ta ainult
