eit, siniste dressipükste peal pikk roheline mantel ning roosiline rätt lõua all kõvasti sõlme seotud.
„Tere siitpere rahvale!” kädistas ta rõõmsalt ja enne, kui keegi vastatagi jõudis, kopsas lauale piimamannergu ja koguka koti. „Mina, näh, olen siit kõrvalt Külatsalt, Nete nimi. Esimene maja, kui siit Vanadolt küla poole minna. Nägin ju enne, kui autu tuli, nii et tulin uuele rahvale soolaleiba tooma… Tea, kas suvitajad või päriselu peale?”
„Suvitajad rohkem,” sai Jaan esimesena üllatusest üle ja jutuga järjele. „Ja tore, et tulite! Erle, anna külalisele oma tool – näete, meil siin kõik veel alguses ja toolegi pole õieti.”
„Mis nüüd sest – hea perse leiab isegi istet, paha ei saa pakkudeski, nagu öeldakse,” kädistas Nete reipalt ja seadis end Erle toolile. „Näh, teil küll söömaaeg läbi, aga võtke külakost ikka lahti! Plekitäis piima ja kausitäis soolaseeni koore ja sibulaga. Mõtlesin, et mis sest selgest soolast teile tassin, toon teise seente sees. Aga leib on küll, päts siit lahvka oma. Ega ta teab mis värske enam ole, üleeile ostsin, aga ikka asjaks.”
„Suur aitäh! Meil just saigi leib otsa,” rõõmustas ema. See oli ka tõsi, sest toidukraami kaasa ostes polnud nad arvestanud siinse kolm korda suurema söögiisuga.
„Siis läks küll hästi! Tallinnast olete või lähemalt?”
„Tallinnast, Tallinnast… Minu nimi on Jaan ja tema on minu naine Jana. Lapsed on Joosep ja Erle.”
„Ah Jaan ja Jaana, näe, mis kenasti kokku kõlab! Võtke, võtke aga seeni, mu oma korjatud, sain mineva aasta veel metsa… Aga lapsed teil küll täied inimesed juba, pole enam lapsed ühti.”
„Kolmas tulemas,” ütles ema, nii et Erlel pidi suhu pistetud soolaseen kurku minema. Ka Jaan ja Joosep tundusid kohmetuvat ja ainus, kes ennast tõeliselt hästi tundis, oli külaline.
„Näh, ei välja paista veel miskit – kuskil siis hilises sügises või? Eks see muidugi ole tore, väike laps toob majja rõõmu. Võite järgmisel aastal mulle hoida tuua, kui omal tarvis tööd teha. Ma muidu siin üksi nagu hunt, poja pere puha Soomes…” Esimest korda laskusid Nete suunurgad allapoole ja näole langes vari.
„Päriseks läksid või käivad ajutiselt tööl?” küsis Jaan jutujätkuks.
„Vist juba päriseks… Enne läks poeg üksi, siis viis minia järgi ja mineval sügisel võtsid lapsed kah ühes. Kätlin on nii Merle-vanune, mineval aastal sai koolist läbi, Margus käib kolmeteistkümnendat ja Raul kümnendat aastat. Suur pere oli meil, nüüd kõik puha läinud.”
Jälle laskus korraks kööki vaikus, kuni Nete ise teist juttu tegi.
„Näh, vaatasin, teil siin hulk rämpsu hunnikusse aetud. Mõtlesite maituld teha või? Platsil tehakse täna kah tuld, see on küla sees, Määtsa juurest alla keerata, puust silt kah näitab… Eks te võiks pärast sinna tulla, näete muu rahva ära. Ja noori tüdrukuid on meil vähe, Merlel oleks kohe hea minek.”
„Erlel,” parandas Erle pooleldi mehaaniliselt.
„Jajah, ah et Elle, õige küll. Vana pea ei pea enam hästi kinni. Poisse on meil mitut vurhvi. Kaatril, külavanema peres on Janno, see veel koolipoiss, ja Määtsal Maario, see küll natuke togu, ja Liivagul Ahti, suur spordimees. Tütarlapsi on ainult Määtsa Kiti, no ja Sillatsa poepreili ka, see küll vanem, aga endal kool lõpetamata. Poe-Riina ja Vello on teisega püsti hädas, litsinahka tüdruk on, ehkki vanemad tublid inimesed. Kaatri Janno aga…”
„Kus siin pood on?” küsis Joosep vahele ja kuna Nete hüppas reipalt uuele kõneainele, jäigi Erlel kuulmata, mis asjaolud on seotud Kaatri Jannoga. Mitte et see muidugi oleks teda huvitanudki.
„Ei siin poodi polegi, Riina ja Vello sõidavad lahvkaga kord nädalas poeringi. Siin külas on küll viimane peatus, aga kui midagi kindlalt vaja, saab ette tellida ja nad panevad siis kõrvale, ei müü ennem ära. Ise elavad kah ju siin, omakülainimeste asi. Sillatsa on nende maja, kui külla sisse sõita, siis kohe jõe kaldas silla otsa juures see helesinine. Võeh, leidsid ka värvi majale, mineval aastal just värvisid üle siniseks, aga mis see minu asi.”
Nete kasutas hetke hingetõmbamiseks ja ehkki oli näha, et ta pidas kuulmatult helesiniseks värvitud maja siiski oma asjaks ja vaat et isiklikuks solvanguks, hüppas ta jälle uuele teemale.
„Näh, lobisen siin ja viidan aina teie aega, teil aga töö kõik puhta pooleli ja mul omal kah vaja lehma kamandama minna! Kui veel piima tahate, tulge läbi. Kaatrilt saaks kah piima, neil suur kari, aga sinna kaugem minna. Mul veel Mustik alles, mineva aasta küll südametäiega mõtlesin, et hävitan kõik ära – siis, kui lapsed kah Soome läksid, et mis tast siis veel pidada, aga hale hakkas. Ja mis ma siin muidu teeksingi, lehm ikka hoiab veel elu küljes kinni… Aga kui homme pole piima vaja, tooge plekk ja seenekauss muidu ära, lastel noored jalad. Head aega jah!”
Teemavahetus tuli jälle ootamatult nagu ka see, et krapsakas külaline kargas toolilt püsti ja pühkis pikema hüvastijätuta uksest välja.
„Mis sa talle siis… sellest…” pomises Jaan, käega ebamääraselt allapoole viibates.
„Et hilisemaid arvamise ja oletamise jutte ära võtta,” naeris ema kuidagi kergelt, hüppas püsti ning andis kõigile kolmele otsaette üllatusmusi. „Ja õhtul lähme siis kõik platsile külatuld vaatama, eks ole!”
Kurat küll, mõtles Erle vastu oma harjumust vandesõnaga. Ükskõik mis, isegi see oma karjamaal sussitatud rämpsulõke, olnuks parem kui minna mingile külamuttide kokkutulekule, lasta ennast nagu imelooma vahtida ning kohtuda nende mitut vurhvi külapoistega, kellest üks pealegi isegi külarahva arvates idioot.
MAITULI
Tule kui leebe tuul tule minuga mu kevad suur tule kui tuli ja sära mu teel ole tulekuma kaugel ees lendan sinu järel üle maa ja vee 3
Õhtul jalutasid nad neljakesi siiski suhtelises üksmeeles platsi poole. See ei olnud küll mitte küla keskel, vaid pigem teises servas, aga puust teeviit sisselõigatud kirjaga „Kiigeplats” oli rohkem abiks kui kõik muud Nete jagatud võõra jaoks segasevõitu selgitused.
Plats osutus lattaiaga piiratud maa-alaks võrkpalliväljaku, väikese kõlakoja, laudadest tantsupõranda ja suure külakiigega. Kolmeliikmeline bänd kuritarvitas laval Meie Mehe taolist rahvalikku repertuaari, mõned keskealised paarid – vuntsidega mehed ning matsakavõitu naised – tantsisid, enamik seisis-istus juteldes niisama, lapsed kiikusid. Platsi servas seisis sinine müügibuss kirjaga„Poering”, kus rahvas õlle järel käis. Kõige keskel miilas suur hele mailõke.
Ema ja Jaan astusid müügibussi poole, Erle ja Joosep jäid platsi servale ringi vaatama. Netet, nende siinset ainsat tuttavat, silma ei hakanud, aga ega nad oleks ka vastupidisel juhul temaga jutlema läinud. Narr tunne oli niimoodi passida, oskamata endaga midagi peale hakata.
„Lähme kiikuma,” pakkus Joosep, kui kiik vahepeal hoogu maha võttis ning osa väiksemaid lapsi maha tõsteti.
„Lähme,” nõustus Erle, sest midagi targemat polnud niikuinii teha.
Henry Laks, „Tule kui leebe tuul”
