Hetk enne homset. Kaja Sepp

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Hetk enne homset - Kaja Sepp страница 4

Hetk enne homset - Kaja Sepp

Скачать книгу

ennast Erle kõrvale.

      Teisel pool kiigeaisa istunud umbes kümneaastane heleblondi peaga poiss hüppas hoo pealt maha, et kiigelauast kinni hoides ja kaasa joostes kiiremini hoogu sisse saada. Erlel võttis peaaegu südame alt õõnsaks, kui poiss hoo kasvades kätega kiige küljes rippus, jalgadega õhus kaasa sibades. Siis sikutas klutt ennast kassi osavusega üles ning seadis aisa taha istuma.

      Ootamatult pidurdati kiike nii järsult, et kõik kiigelolijad, Erle kaasa arvatud, karjatasid. Musta teksatagi ja samasuguste kitsaste pükstega noormees hüppas nõtkelt kiigelauale. Tema juuksed olid külgedelt maha aetud, üle pealae jooksis sõjakalt turris harjasoeng ning kuklas turritas väike patsike. Hoog läks hüppest lõplikult segi, kiik rappus, kõik kriiskasid ja karjusid, kuid sellest välja tegemata sirutas vaevu tasakaalu kätte saanud patsike käe ning tõmbas kiige tagasikäigul üles ka heledapäise hobusesabaga plika, sama kirkalt blondi kui äsjane väike hooandja. Teine umbes Erle-vanune poiss, tumedate laines juuste ja mingi lohmaka ürbiga triibulise kampsuni peal, aitas piigat veidi tagant ning hüppas siis ka ise kiigele. Tõsi, temal ei tulnud see välja nii efektselt ja osavalt kui patsikesel.

      „Uhh!” ütles blond tüdruk end aisa taha kindlamalt seisma sättides ja hüppel üles nihkunud seelikujupatsit kohendades. „Olen ma kõige selle peale ikka veel elus?”

      Esimesel hetkel oli Erle pidanud teda kõige rohkem kolmeteistkümneaastaseks. Nüüd, täpsemalt vaadates, võis talle väikesest kasvust ja vapustavast kõhnusest hoolimata anda vähemalt kuusteist. Helevalgete, ilmselt blondeeritud juuste alt vaatasid Erle poole viltused, tugevalt musta pliiatsiga ääristatud violetsed silmad ning tema laia suu ahtavõitu huuled väikese sirge nina all olid värvitud erepunaseks. Kindlasti ei olnud ta ei ilus, moodne ega maitsekas, kuid sama kindlasti pani ennast vaatama ja jäi meelde.

      Hoog võeti silmapilkselt üles, kuni patsike ootamatult pidurdades tagurpidihoogu hakkas tegema.

      „Sibulad maha!” hüüdis ta käskivalt viimastele kiigele jäänud lastele. „Siva –siva! Siin läheb varsti üle võlli!”

      Hoog vähenes ja lapsed pudenesid maha, isegi äsjane vapper ja sitke hootegija.

      „See kiik ei saa üle võlli minna,” pidas üles vaadanud Joosep vajalikuks täpsustada. „Siin on laud üles postide peale pandud, kiik jääb sinna kinni ja langeb tagasi.”

      „Teada värk ju,” kehitas patsike ükskõikselt õlgu. „Tähtis oli tatikad maha saada, muidu murrab mõni viimaks oma kaela.”

      Selle jutu peale oleks Erlegi meelsamini maha läinud, kuid viie noore valdusesse jäänud kiik käis selleks juba liiga kõrge kaarega.

      „Jehh-huu!” hõikas mustapäine, riputas end ahvi kombel ühe käega kiigeaisa külge ning teisega tugipostist hoogu juurde lükates. Patsike ja Joosep aitasid kaasa ning juba varsti võtsid hetked, mil kiik kaare maksimumpunktis enne tagasiliikumist seisatas, kramplikult kinni hoidval Erlel südame alt külmaks. Heameelega oleks ta palunud hoolisamine lõpetada, aga võõra tüdruku uuriv viltune pilk ei lubanud seda teha.

      „Hirm ei ole?” küsis Joosep Erlelt, kuid vastas hoopis too teine.

      „Hirm? Alles põnevaks läheb!” naeris ta iseteadvalt. „Ma ei teagi, mis asi see hirm on!”

      Hootegemine siiski lõpetati ja kiik käis üha madalamalt ja madalamalt.

      „Ah, lähme maha!” põlastas blond tüdruk, ja kui kiige temapoolne ots tagasi liikuma hakkas, pööras end ümber ja tõukas istmelaualt eemale. Kuna hoog oli ikka veel päris suur, tegi ta õhus ehmatavalt kõrge kaare ning maandus täiesti ebaelegantselt käpuli. Vaid murdosa sekundit hiljem maandus tema kõrval patsike, muidugi jalgadele, ning tõmbas ta kättpidi püsti ja kiige alt eemale. Tüdruku õhulendu jälgides polnud Erle märganudki, millal patsike juba talle järgi hüpata jõudis. Igatahes pidi tal olema vapustav osavus ja reageerimiskiirus.

      Kiige vastaspoolel oli nüüd lokkispäine poiss üksi. Ta nihutas end istmelaua keskele ning jäi jalgu kõlgutades Erlet ja Joosepit vahtima. Tal olid ilusad tumepruunid pikkade ripsmetega silmad ja kaunilt kolmnurksed kulmud, kuid inetud mustad vurruudemed ülahuulel ja paar vistrikku põskedel.

      „Kas sind tantsima võib kutsuda?” küsis ta Erlelt, kui kiik oli juba peaaegu seisma jäänud.

      „Ikka võib,” kehitas Erle näiliselt ükskõikselt õlgu. Poiss noogutas, volksas maha ja lonkis ümber kiige talle vastu.

      Erlel ei läinud mahatulek sugugi nii libedalt, kui ta oleks soovinud. Vastupidi, hoolimata väiksest hoost komistas ta maha hüpates ja kukkus veel häbiväärsemalt kõhuli kui ennist hüpanud blondiin. Veel enamgi: kiige all koperdamise ajal andis edasi-tagasi õõtsuv kiik talle valusa vopsu vastu õlga. Ilmselt tähendas see järjekordset inetut sinikat.

      „Ma ei ole kunagi varem sellise kiigega kiikunud,” pidas Erle vajalikuks vabandada, kui nad üle platsi kõrvuti tantsupõranda poole jalutasid.

      „Mõtlesin jah, et ma pole sind siin varem näinud… Minu nimi on Janno.”

      „Erle. Me hakkame siin külas suvitama.”

      Janno sirutas käe, et aidata Erlel astuda veidi kõrgemale tantsupõrandale, ja kergitas üllatunult ühte oma ilusat kolmnurkset kulmu.

      „Suvitama? Siin? Suvitatakse ikka järve või mere ääres, siin pole ju midagi. Poodi kah ei ole, isegi õiget kultuurimaja mitte.”

      „Ema vist valis selle maja,” kehitas Erle õlgu. „Vanatoa talu. Muidu elame Tallinnas.”

      Janno viis ta põranda keskele ning võttis loomulikult ja vabalt ümber kinni. Ta oli hea tantsija.

      „Ma ei teadnudki, et Vanatoa on ära müüdud,” ütles ta natukese aja pärast. „See on nii kaua tühi olnud. Vanatoa memm suri ära, kui mina selline jupike olin,” ta näitas maast umbes meetri kõrgusele, „ja tema poeg elab ammu kuskil Soomes. Tütar vist ka, seda ma täpselt ei teagi.”

      „Meie naaber ütles, et tema poeg elab kah nüüd oma lastega Soomes,” ütles Erle, et midagi öelda.

      „Jah, ma tean. Kätlin oli mu sõber, eelmisel talvel tegime kolmekümnekilomeetrise suusamatka ümber kodukandi, sussitasime lõket ja puha, suvel käisime jalgratastega sõitmas… Väga kahju oli, kui ta minema kolis.”

      „Ahah,” ei osanud Erle selle peale midagi öelda.

      „Paar päeva tagasi käisime just Vanatoa õuest läbi, aga see oli tööpäeval, teie olite siis ilmselt Tallinnas. Vanatoa taga on suured metsad, mu isa ostis just ühe langi. Meil on saekaater.”

      „Ahah,” ei osanud Erle sellegi kandva informatsiooni peale muud kosta. Üle poisi õla nägi ta tantsupõrandale siirduvat ema ja Jaani. Ema nägi oma punases dressis ja õlgadele langevate pruunide juustega välja vapustavalt noor. Jaan, tõsi küll, nägi oma tavalises ülikonnas parem välja kui praegu teksade ja halli dressikaga, mis tekkivat kõhtu päris hästi ära ei varjanud, kuid temagi oli kuidagi teistmoodi ja nooruslikum kui tavaliselt.

      „Mis sa vaatad?” pani poiss Erle silmitsemist tähele.

      „Niisama. See seal on minu ema ja tema … eee, abikaasa.”

      Janno vaatas üle õla tagasi ja vaatas veel kord.

      „Sul on lõpp ilus ema,” imestas ta siiralt. „Ja see tema … abikaasa kah. Minu

Скачать книгу