siis on hästi.”
„Kuidas nii?”
„Ma ei löönud sind kelleltki üle.” Janno naeris ja keerutas teda oskuslikult.
„Oeh! Oled sa mingi tantsija või?”
„Mitte päris, aga meil keskuse rahvamajas on peo- ja rahvatantsuring. Mis siin ikka teha, käin paar korda kuus seal.”
„Sa oled siis päris taidleja kohe!” Erle ei tahtnud, ent ometi kukkus see välja natuke üleolevalt. Aga teine ei solvunud.
„Tegelikult puhun veel pritsumeeste kooris pasunat ka.” Poiss naeris ja keerutas teda jälle ning Erle ei osanud seisukohta võtta, oli see nüüd nali või tõde. „Aga sina?”
„Ah, niisama, aeroobikatrennis käin, sõpradega väljas, kinos… Tänavu kevadel pole eriti aega, varsti tulevad põhikooli lõpueksamid.”
„Mul ka, aga tegelikult olen ma aasta vanem. Ma läksin alles kaheksaselt kooli. Oleksin võinud siis juba teises klassis käia, aga vanemad arvasid, et olgu ma parem aastakese kodus. Ja mulle meeldis.”
„Ja kas sul õdesid-vendi ka on?”
„Kaks venda. Väikevend Kristjan on pooleaastane, vanem vend Lauri on surnud.”
See oli nii ootamatu, et Erle ehmatusest komistas.
„Surnud?”
„Jah.” Poisi niigi tumedad silmad tumenesid korraks veelgi enam. „Lauri oleks praegu 19, aga ta uppus kolm aastat tagasi ära. Juhtub vahel.”
See polnud mingi jutt, mida rääkida juhuslikule tantsupartnerile ja tegelikult polnud see üldse mingi peojutt. Jälle ei osanud Erle midagi öelda. Isegi tavapäraseks saanud „ahah” justkui ei sobinud. Samamoodi justkui ei sobinud nüüd öelda, et ka tema, Erle, saab endale oma praeguses kõrges eas varsti väikese õe või venna – ehkki see ootamatu sarnasus nende elukäikudes poissi Erlele kuidagi ootamatult lähendas.
Õnneks sai lugu just sel hetkel läbi ja bänd kuulutas välja väikese vaheaja. Erle vaatas omasid otsides veidi nõutult ringi, kuid märkas siis lõkke juures Joosepit, kes togis koos patsikesega lõkkeasemelt kõrvale vajunud poolsöestunud palgiotsi leekidele lähemale.
„Ma pean vist oma venna juurde minema,” ütles ta kergendatult, kuid ka veidi süüdlaslikult, mõeldes, et tema ise oleks üpris pahane olnud, kui Joosep oleks ta niimoodi üksi kiigele jätnud.
„Muidugi,” nõustus Janno ja lonkis Erle kõrval lõkke äärde kaasa. Erle ei osanud otsustada, kas see meeldis talle või mitte, kuid vist siiski pigem meeldis.
Ent Joosepis polnud pahameele varjugi. Ta jättis tukid rahule ning sirutas Erle poole pakuotsalt võetud õllepurgi.
„Isa ja su ema ajavad seal katuse all külavanemaga juttu,” ütles ta Erle sõnatule küsimusele vastates. „Mina aga ostsin vahepeal poebussist õlut. Ahti,” siinkohal noogutas ta kergelt patsikese poole „ütles, et siin müüakse alaealistele ka, nii et ma leidsin selle bussi üles ja vaatasin üle.”
„Küllap see leidmine nõudis suurt vaeva,” nõustus Erle veidi tögavalt, sest suur buss seisis endiselt otse platsi sissepääsu juures. Ta võttis õllepurgist lonksu, ehkki õlu talle üldse ei maitsenud. Aga Ahtiks nimetatud patsike vaatas just tema poole ja joomata jätmine tundunuks pepsina.
„Jansa, Jansa!” Kuskilt kaugemalt nende juurde jooksev valgepäine kiigetüdruk oli kiirest liikumisest või millestki muust peaaegu hingetu. „Ma just otsisin sind! Ma rääkisin bändi-Meelisega ja ta lubas meil oma kitra kasutada! Lähme lavale!”
„Eee…” venitas Janno üsna leigelt. „Mida sa teha tahad?”
„Ah, nagu ikka! Kohe mõtleme! Lähme nüüd ometi!”
Kärsitult haaras ta Jannol käest kinni ning lausa vedas poisi lava juurde. Nad kadusid väikesest külguksest sisse.
„Mid nad teevad?” küsis Joosep arusaamatult.
„Kiti tahab rahvale laulda ja et Jansa teda kidral saadaks,” selgitas patsike-Ahti. Erle ei saanud aru, kas uhkelt, üleolevalt, armukadedalt või kõike läbisegi. „Ta on nagu segi oma esinemistega!”
„Kohe niimoodi, laval ja puha?”
„No hull lava siin, täitsa Eurovisioon kohe… Aga kindlasti räägiks Kiti ka päris-Eurovisioonil mõnele bändile augu pähe, et nad ta vahepeal esinema laseksid.”
Kiti ja Janno ilmusidki lavale, Jannol kitarr rihmapidi kaelas. Kiti lükkas vilunud liigutusega puldist diskotümpsu maha ja võttis sisse koha mikrofoni taga.
„Lähme lähemale!” oli Ahti oma algsest sarkasmist üle saanud ning nad kiirustasid kolmekesi lava ette. Nagu märguande peale ilmus endiste keskealiste asemel tantsupõrandale päris palju nooremat rahvast ja igas vanuses lapsi. Paljud vilistasid, huilgasid ja plaksutasid, nii et tundus, et Janno ja Kiti kooslus on päris armastatud lavatäide.
Esimene lugu oli igihaljas „Lilleke rohus”. Kõlas päris hästi – niipalju, kui Erle hinnata oskas, oli Janno kitarril osav ning Kitil ootamatult huvitav hääl: sügav ja samas kuidagi paitav. Erle arvas, et ta tegi lauldes oma hääle teistsuguseks kui see tal päriselt oli, sest rääkimise ajal polnud sellest kõlast ja sügavusest arugi saada olnud. Siis oli Kiti hääl pigem tuhm ja kuidagi lapselik nagu Kiti isegi.
„Olen Carmen, seitseteist, ilus paar võiks saada meist,” rõkkas Kiti järgmisena Terminaatori mõne aasta tagust menulaulu. Ning lisaks häälele oli ka tema ise äkki üleni teistsugune. Tema paksust mustast lainerijoonest ümbritsetud silmad loitsid, kiigel räigelt helepunasena silma kriipinud huuled paistsid lavavalguses ja kaugelt just täpselt õiget värvi ning väikesekasvuline ahtake mikrominis keha ei tundunud enam kõhnalt lapselik, vaid ohtlikult seksikas. Hobusesabast lahti päästetud paksud helevalged juuksekahlud langesid kitsa innuka näo ümber nagu tõelisel staaril.
Kõrvalpilguga nägi Erle, et ettepoole kummardunud Ahti lausa neelab esinejat mitte ainult silmadega, vaid iga oma keharakuga. Ja Joosep, kes algul oli telefoniga pilte teinud, oli nüüd suugi lahti unustanud ja nägi võrdlemisi töllakas välja.
Erle turtsatas ja vaatas vahelduse mõttes Jannot. Poiss mängis süvenenult, kerge naeratus huulil, kuid kuidagi äraolevalt. Kindlasti ei kiiranud temast sellist energiat, indu ja sära kui Kitist – ta lihtsalt oli ja mängis, samasugune nagu ennist kiigel või tantsuplatsilgi.
„Otsad antud ja laev jätab sadama, ees on pime ja tormine tee,” jätkasid Kiti ja Janno Terminaatori radadel. See viis paljud juba lava ette kaasa elama – ning äkki oli ka Erle, küllap Ahtist ja Joosepist kaasa veetuna nende hulgas. Ja oh üllatust, siinsamas olid ju ka ema ja Jaan! Tõsi, nemad seisid teineteise ümbert kinni hoides tantsupõranda servas, kuid kõikusid innukalt kaasa ning aplodeerisid loo lõppedes ennastunustavalt.
Üks ennististest bändimeestest pistis oma vuntsilise pea lavaukse vahelt välja ja viipas Kitile, et hakaku lõpetama. Paluvalt tõstis Kiti tema suunas ühe sõrme, küllap märgiks, et antagu talle üks lugu veel. Mees noogutas ja kadus.
Sosinal pidasid Janno ja Kiti korraks nõu ning siis võttis Janno kitarril üles Jaan Tättele omased duurid.
„Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab…” tuli Kiti
