See ongi see häiriv „miski”, mille me soovime päevavalgele tuua.
Kokkuvõtteks võib seega öelda, et hea sitapeateooria tingimused on järgnevad: otsime (1) püsikindlat iseloomujoont, (2) mis sunnib vastavat isikut teistele vähest või mõõdukat sisulist kahju tekitama, (3) kuid muudab vaadeldava isiku siiski moraalselt laiduväärseks.
Aga kuidas võib inimest, kes tekitab teistele vaid väikest või mõõdukat materiaalset kahju, ikkagi moraalselt laiduväärseks pidada? Milline olemuslik tahk võib küll selline olla? See pole tingimata paradoks. See on huvitav mõistatus.
Moraalne sitapea
Tuletame uuesti oma teooriat meelde: isikut võib pidada sitapeaks, juhul kui ta lubab endale järjepidevalt teatud vabadusi isikutevahelistes suhetes privilegeeritusetunde pärast, mis annab talle immuunsuse teiste inimeste kaebuste suhtes. See teooria on vastuseks meie probleemipüstitusele, keskendudes kindlale, iseloomulikule ja moraalselt laiduväärsele omadusele. Me võime seda rõhutada nii, et mõtleme sellele, kuidas meie teooria on läbi ja lõhki moraalne.
Kuid korraks tuleb mõelda ka moraliseerimisega liialdamise ohule. Kui kirjanik David Foster Wallace kutsub John Updike’i tegelast Ben Turnbulli sitapeaks (vihjates ilmselgelt, et ka Updike ise on sitapea), tugineb see peamiselt Turnbulli (ja Updike’i) kõikehõlmavale enesekesksusele, mitte tema moraalsetele puudujääkidele.15 Võib nõus olla, et enesekesksus on määrava tähtsusega. Tunnistame samuti, et esineb ka mõiste „sitapea” üldisema tähendusega kasutamist, millest hiljem samuti lähemalt räägime. Alustame aga keskse, moraalsuse teemaga.
Meie teooria kohaselt juhindub sitapea oma tegevuses privilegeeritusetundest, tundest, mis ütleb talle, et ta väärib seda, see on nii määratud, tal on selleks õigus. Ükskõik, kui ekslik see tunne on, sitapea on moraalselt motiveeritud. Ta on fundamentaalselt erinev psühhopaadist, kellel puudub moraali mõistmise võime või kes ei suuda seda rakendada ja näeb inimestes vaid objekte, millega ta võib oma maailmas oma suva järgi manipuleerida. Sitapea leiab, et tal on ühiselu suhetes õigus teatud eesõiguseid nautida. Oma erilisest positsioonist lähtuvalt nõuab ta endale privileege, mida tema arvates pole kellelgi põhjust talle keelata. Ta solvub või on nördinud, kui ta tunneb, et tema õiguseid ei austata, täpselt samamoodi nagu tavaline sotsiaalne ja koostööaldis inimenegi.
Sitapeadel ja täiesti koostöövalmitel inimestel on lihtsalt väga erinevad moraalsed arusaamad sellest, millised on kummagi osapoole õigused. Erinevuse näitlikustamiseks vaatleme koostöövalmi inimese seisukohta. Võime öelda, et koostöövalmid inimesed näevad ennast teistega võrdsetena, kellel on õigus erikohtlemisele vaid erilistes oludes, mida võivad nautida ka teised, kui nad sarnasesse olukorda satuvad. Järgnevalt mõned näited.
Kui kellelgi on sünnipäev, eeldab ta oma sõpradelt erilist kohtlemist, näiteks peo korraldamist, jookide väljategemist või jääb ootama telefonikõnet, kus teda õnnitletakse. Kuid selle näite puhul on kõik võrdsed, sest kõigile meile on määratud aastas üks selline pidupäev sünnipäevaga kattuval kuupäeval või ligikaudu sel perioodil. Kui sina tähistad minu olemasolu nüüd, tähistan mina sinu eksistentsi järgneval aastal esineval vastaval päeval.
Kui enamik inimesi ei nõustuks sabas ootama, muutuksid järjekorrad lihtlabasteks rüselusteks. Kuid teie ettetrügimine oleks vastuvõetav, kui te selgitate, et tegemist on tõelise hädaolukorraga. Sel juhul naudite teie eesõigust, kuna teised võtavad enda kanda teatud koorma: kui nemad ei ootaks järjekorras, puuduks teil võimalus järjekorras ette minna ning rüseluses ei pruugiks teil ettepääsemine õnnestuda. Kuid pakilise olukorra puhul suhtuvad inimesed sellesse loomulikult mõistvalt. Nad ise talitavad sarnaselt, kui nende enda elus tekib hädaolukord.
Kahe inimese omavaheline vestlus on edukas siis, kui nad mõlemad saavad rääkida ning nad mõistavad teineteist, ja see toimib vaid juhul, kui üks neist sel ajal kuulab, kui teine räägib, ning mõlemad saavad piisavalt rääkimisaega. Kuid kellegi kõne katkestamine on aktsepteeritav, juhul kui tekib vajadus rõhutada eriti tähtsat tõika, isegi kui selle fakti rõhutaja kipub liiga hoogu sattuma. Me võimaldame üksteisele seda privileegi ja nõustume meelsasti juhuslike katkestuste tekkimisega seni, kuni meile mõlemale näib, et vestlus edeneb vastuvõetavas rütmis.
Kellegi sõbraks olemine nõuab meilt järjepidevat püüet sõbrast hästi mõelda ja teda heas valguses tutvustada ning igati toetada. Kuid pahaks ei panda ka mõnele veale osutamist mõõduka aasimise või hea nalja tegemise vormis. See nali võib toimuda sõbra kulul, kui selle eest kimbatuse näol makstav „lõiv” on madal – piisavalt madal, et sõber on meelsasti nõus naeru eest seda hinda maksma.
Me võime nendest näidetest järgnevaid üldistusi teha. Mõlema näite puhul on olemas normaalsed ootused ja erilised tingimused, mille puhul teatud osapooled loobuvad nendest ootustest. Nendel, kes satuvad erilisse olukorda, lubatakse erilisi eeliseid, privileege või kohtlemist nautida, kuid see ei johtu sellest, et nad ise oleksid erilised. Kõiki vaadeldakse põhimõtteliselt võrdsetena. Normaalsetes oludes tekkiva sündmuse korral on kõigil oma eriliste eesõigustega päevad (nt sünnipäev). Ja nii kaua, kui me kõik kasutame põhjendatult ning õigeid erakordseid – tegemist on tõesti tõsise erandolukorraga – privileege, ei muretse keegi selle pärast, kuidas võimaluste ja kohustuste koormus täpselt jaguneb. Me ütleme „lõpp hea, kõik hea” mitte tulevikku ennustades (millal on „lõpp”?), vaid väljendame sellega veendumust: kui me teeme tõesti heauskselt koostööd, osutades üksteisele teeneid selle alusel, mida me peame õigeteks põhjusteks, tagab see iseeneslikult sellise suhte, mida oskame tõeliselt hinnata, hoolimata tulemusest, mille saatus ja olud meile viimaks pakuvad.
Vastandiks on sitapea, kes ei näe mingit põhjust oodata erilise olukorra tekkimist asjade normaalse arengu käigus. Sitapea tunneb, et tal on õigus võtta endale süstemaatiliselt erilisi vabadusi vastavalt oma suvale paljudes sotsiaalse lävimise vormides. Ta trügib järjekorras ja katkestab sageli vestlusi ja juhib autot üsna hoolimatult ja osutab pidevalt teiste inimeste puudustele. Ta tüütab inimesi väsitavate kommentaaridega – varjatud kriitika, pahatahtlikud küsimused või piinlikud vihjed teemadele, millest viisakas seltskonnas reeglina ei räägita. Ta on sageli ebaviisakas või lausa vastik. Teistel osapooltel tekib tunne, et ta on pealetükkiv või hoolimatu, kuigi alati ei ole võimalik osutada kindlale viisakusnormile, mille vastu ta äsja eksis. Kõige tähtsam on see, et sitapea naudib isikutevahelises läbikäimises erilisi eeliseid mitte pideva vedamise tõttu, vaid sellepärast, et ta peab ennast eriliseks. Tema arvates on ta olukord alati ja igal juhul eriline sellepärast, et tema on selles olukorras. Kui teised inimesed on erilised oma sünnipäeval, siis sitapeal on sünnipäev iga päev.
Kuid see ei tähenda tingimata, et sitapea ei suudaks end üldse valitseda. Mõned sitapead on tõepoolest riiakad, käituvad järelemõtlematult suvalise tuju ajel, kuigi nad ei pruugi olla samavõrd edukad. Kuid vaimukas ja võluv sitapea pääseb sagedamini puhta nahaga kui mõni nürimeelne sitapea. Hoopis erilist tüüpi sitapea ilmutab „põhimõttelist” vaoshoitust, kui kõik liiga kergelt kätte tuleb. Iga viimase kui võimaluse ärakasutamine, ilma et puuduks mingigi väljakutse, võib talle näida labane, võib-olla koguni häbistav. Ta võiks, nagu ta ise ütleb, oma väärtuslikku aega parematele ehk üllamatele asjadele kulutada. „Väärikas sitapea” jagab meie rahulolematust järelemõtlematu sitapea suhtes ja võib tema lodeva ja põhimõttelageda käitumise vastu erilist põlgust tunda. Kuid väärikas sitapea pole küllalt „põhimõttekindel”, et loobuda erikohtlemise järjepidevast nautimisest, ta võib olla lihtsalt eriti osav nende eriliste privileegide õigustamises, mida ta endal arvab olevat, sepitsedes käigu pealt „põhimõttelisi” põhjendusi.
Sobivate näidete leidmiseks vaatleme sitapeadest lainelaudureid. Lainelauduritel peavad tavaliselt üksikuid
David Foster Wallace’i essee „Tekib mõte, et see on
