Sort of Have to Think (Re John Updike’s Toward the End of Time)” kogumikus „Mõelgem homaarile” (ingl Consider the Lobster), (New York: Little, Brown, 2006). Algselt avaldatud kui „Kirjanduslik tipp-fallokraat John Updike jahmatab; kas see ongi võrratu nartsissisti lõpp?” (ingl John Updike, Champion Literary Phallocrat, Drops One; Is This Finally the End of Magnificent Narcissist?), New York Observer, 13. oktoober 1997, www.observer.com/1997/10/john-updike-literary-phallocratdrops-one-is-this-finally-the-end-for-magnificent-narcissist/.
16
Paljudel sitapeadel võib esineda isiksusehäire, mida psühholoogid nartsissismiks nimetavad ja mis on reeglina teraapilise ravi suhtes väga resistentne. Psühholoog Sander Koole selgitas (vestluse käigus), et kui terapeut küsib „Kuidas te end tunnete?”, vastab nartsissist: „Ma tunnen, et ma ei pälvi piisaval määral tunnustust.” Kuigi see on nartsissistlikule isiksusehäirele iseloomulik, ei eelda me, et kõik sellised inimesed on kohe sitapead. Sitapeaks olemine on arvatavasti vaid üks selle häire esinemisvorme. Sellele vaatamata võib meie kultuuris peaaegu pandeemia mõõtmed omandanud nartsissismi levik anda selgituse, miks on nüüdisajal rohkem sitapäid kui kunagi varem. Me tuleme selle juurde hiljem veel mõnel korral tagasi.
17
Kant illustreerib seda näitega, nagu „Tagasihoidliku lihtsa kodaniku ees, kelles ma leian sedavõrd iseloomuausust, nagu ma seda iseendaski ei tea olevat, kummardab minu vaim.” Kant vastab populaarsele prantsuse filosoofile Bernard Le Bovier de Fontenelle’i: „Kummardan suurmehele, kuid mu vaim ei kummarda.” Peatükk „Puhta praktilise mõistuse ajendid” (ingl Of the Drives of Pure Practical Reason), teoses „Praktilise mõistuse kriitika” (ingl Critique of Practical Reason), 3. tr, toim ja tlk Lewis White Beck (New York: Macmillan, 1993), 1. osa, 1. raamat, 3. peatükk, lk 80. Sarnase mõttekäigu leiate ka teosest „Eetikaloengud” (ingl Lectures on Ethics), tlk Louis Infiel, eessõna Lewis White Beck (1963, kordustrükk London: Methuen, 1979), lk 126–129.
18
Või vähemalt selles ühes loengus Kanti ideest, et enesearmastus muutub eneseimetluseks, kui see „kehtestab end seaduse ning vaieldamatu printsiibina”, „Praktilise mõistuse kriitika” (ingl Critique of Practical Reason), lk 77. Samuti kattub see teosest „Loengud eetikast” (ing Lectures on Ethics) (lk 128) pärineva epigraafiga, kus Kant räägib ennasttäis inimesest, kes võtab „salliva hoiaku moraalireeglite suhtes”, omistades seega „vale käsituse”. Me jätkame selle mõttega peatükis „Kiri sitapeale”.
19
Vt Jean-Jacques Rousseau, „Émile”, tlk Hans Roos (Tallinn: Olion, 1997).
20
Jean-Jacques Rousseau, „Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest” (e.k Akadeemia, 2008, nr 9–12, tlk Mirjam Lepikult) (ingl Discourse on the Origins and Foundations of Inequality Among Men), teoses „Ebavõrdsuse diskursus” (ingl A Discourse on Inequality), tlk Maurice Cranston (New York: Penguin, 1984).
21
Raamatus „Émile” räägib Rousseau terminist amour propre (lk 210) ja ka sellest, kui raske on sellest mõtlemisest jagu saada (vt lõiku leheküljel 215, millele on viidatud epigraafis). Rousseau vaate juurde, mille kohaselt (võimalik, et kahjulik) seisuse tunnetus tuleneb ühiskonnast ja sellel on poliitiline lahendus, tuleme tagasi seitsmendas peatükis.
22
Vt T. M. Scanlon „Mida me üksteisele võlgneme” (ingl What We Owe to Each Other) (Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press Belknap Press, 1998) ja eriti Stephen Darwalli „Teise isiku seisukoht: moraal, lugupidamine ja vastutus” (ingl The Second-Person Standpoint: Morality, Respect, and Accountability), (Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press, 2006).
23
Kas koera löönud inimene võib sitapea olla? Võib, kuigi ma pole kindel, et see määratleb inimest kui sitapead (erinevalt lihtsalt julmusest), kui ta lööb vaid koeri ning käitub samas inimestega viisakalt. Aga ehk võime selle küsimuse praegu vastuseta jätta.
Sort of Have to Think (