lle raamatu oma kallile abikaasale PhilipileKõikidele õdedele ja ämmaemandatele, paljud neist juba surnud, kellega koos ma poole sajandi eest töötasin.
Terri Coatesile, kes mu mälestused valla päästis.
Canon Tony Williamsonile, Wellclose Trusti presidendile.
Elizabeth Fairbairnile julgustamise eest.
Pat Schoolingile, kes söandas toetada algupärast publikatsiooni.
Naomi Stevensile abi eest kokni dialektiga.
Suzannah Hartile, Jenny Whitefieldile, Dolores Cookile, Peggy Sayerile, Betty Howneyle, Rita Perryle.
Kõigile, kes arvutisse tippisid, läbi lugesid ja nõu andsid.
Tower Hamletsi ajalooarhiivile ja raamatukogule.
Ühenduse Island History Trust kuraatorile.
Docklandi muuseumi arhivaarile Simmons Aerofilmsi raamatukoguhoidjale.
Eessõna
1998. aasta jaanuaris avaldati ajakirjas Midwives Journal Terri Coatesi artikkel „Impressions of the Midwife in Literature” („Ämmaemanda kuju kirjanduses”). Hoolika uurimistöö kokkuvõtteks oli Terri sunnitud tõdema, et ämmaemandatest polegi kirjanduses õieti juttu.
Miks ometi, taeva pärast? Väljamõeldud tohtreid kõnnib raamatulehtedel hulgakaupa, möödumisel tarkusepärleid puistates. Õedki, nii head kui ka halvad, on täiesti olemas. Aga ämmaemandad? Kas keegi on kuulnud ämmaemandaametit pidavast kirjanduslikust kangelannast?
Ometigi on ämmaemandatöö täis draamat ja melodraamat. Iga laps on eostatud kas armastusest või kiimast, sündinud lõbule või tragöödiale ja ahastusele järgnenud valudes ja kannatustes. Ämmaemand viibib iga sünni juures, ta on selle keskel, näeb kõike. Miks jääb ta siis varju, sünnitustoa ukse taha peitu?
Terri Coates lõpetas oma artikli sõnadega: „Võib-olla on kusagil mõni ämmaemand, kes suudaks teha ämmaemandatöö tutvustamise heaks sama, mida tegi James Herriot loomaarstide töö tutvustamiseks.”
Ma lugesin neid sõnu ja otsustasin proovi teha.
Sissejuhatus
Nonnatuse maja asus Londoni südames Docklandsis. Nende praksis hõlmas järgmisi piirkondi: Stepney, Limehouse, Millwall, Isle of Dogs, Cubitt, Poplar, Bow, Mile End ja Whitechapel. Territoorium oli tihedalt rahvastatud ja enamik peresid oli seal elanud põlvkondade kaupa, kolimata sünnikohast kaugemale kui paar tänavavahet. Sugulased elasid lähedal asuvates kvartalites ja lapsed kasvatati üles üksteisest enamjaolt mõne maja või kõige rohkem mõne tänava kaugusel elavate tädide, vanavanemate, nõbude ja vanemate õdede-vendade kaasabil. Lapsed jooksid üksteise kodudes kogu aeg sisse-välja ning ma ei mäleta, et seni, kui mina seal elasin ja töötasin, oleks uksi lukustatud, välja arvatud öösiti.
Lapsed olid igal pool ja tänavad olid nende mängumaa. 1950ndatel ei sõitnud majadevahelistes põiktänavates autosid, sest kellelgi ei olnudki autot, nii et seal oli igati ohutu mängida. Peatänavatel, eriti seal, kustkaudu pääses sadamasse, oli tihe liiklus, aga väiksematel tänavatel liiklust peaaegu polnud.
Pommiväljad olid põnevad mängumaad. Need olid hirmsad meenutused kõigest kümne aasta tagusest sõjast ja Docklandsi tihedast pommitamisest. Majade rõdudest oli ära suuri kamakaid, mis olid sattunud paari-kolme tänava kaugusele. Piirkond oli elanikest tühjaks tehtud, jäänud olid vaid poolenisti püsti seisvate, poolenisti ümber vajunud ehitiste kiviprügi täis tühermaad. Kuhugi võis olla naelutatud silt, mis hoiatas „Ohtlik – hoidke eemale”, ent see oli igale elavaloomulisele kuue-seitsmeaastasele poisikesele justkui punane rätik pullile, ja igal pommiväljal oli salasissepääs, kust plank oli lahti kangutatud, et kleenuke keha läbi mahuks. Ametlikult polnud kellelgi lubatud sisse minna, kuid kõik, kaasa arvatud politsei, pigistasid ses suhtes silma kinni.
See oli kahtlemata jõhker piirkond. Pussitamine oli tavaline. Pubikaklused ja – tülid igapäevased. Väikestes ülerahvastatud majades esines koduvägivalda. Aga ma ei kuulnud kunagi põhjendamatust vägivallast laste või eakate vastu; nõrkasid koheldi hoolivalt. See oli Kray vendade, jõukudevaheliste sõdade, veritasude, organiseeritud kuritegevuse ja pingelise konkurentsi aeg. Politsei oli igal pool ega teinud oma ringkäike kunagi üksinda. Ometigi ei kuulnud ma kunagi, et mõnda vana naist oleks rünnatud ja talt pension ära võetud või mõni laps röövitud ja tapetud.
Valdav enamus siin piirkonnas elavaid mehi töötas sadamas.
Tööhõive oli kõrge, ent palgad väikesed ja tööpäevad pikad. Oskustöölised said suhteliselt head palka ning neil olid tööpäevad kindla pikkusega, ja neid töökohti hoiti hoolega. Neid oskusi säilitati perekonnas, anti edasi isalt pojale või õe- või vennapoegadele. See-eest lihttööliste elu pidi olema paras põrgu. Kui laevu lossida polnud, siis ei olnud ka tööd, ja mehed jõlkusid päevad otsa väravate taga, tehes suitsu ja norides tüli. Aga kui oli laev, mida lossida, tähendas see neljateistkümmet, võib-olla koguni kaheksatteistkümmet tundi rasket kehalist tööd. Alustati hommikul kella viiest ja lõpetati õhtul kell kümme. Pole siis ime, et pärast seda mindi kõrtsi ja joodi end peast segi. Poisid alustasid sadamas töötamist viieteistkümneselt ja pidid tööd tegema sama kõvasti nagu täismehed. Kõik mehed pidi kuuluma ametiühingusse ja ametiühing võitles õiglase palga ja õiglaste töötundide eest, kuid neid ajas segadusse, et tööle võeti ainult ametiühingu liikmeid, ja see tekitas liikmete eelisõiguste pärast palju pahandust ja vimma. Ilma ametiühinguteta oleks tööliste rõhumine olnud 1950ndatel sama hull, nagu see oli olnud 1850ndatel.
Tavaks oli noorelt abielluda. Korralike East Endi inimeste hulgas oldi kõrge seksuaalmoraaliga, koguni liigkombelised. Vabalt koos elamine oli niisama hästi kui tundmata, ükski tütarlaps ei hakanud abiellumata oma noormehega kokku elama. Kui mõni prooviski, tegi perekond ta elu põrguks. Mis toimus pommiväljadel või prügikasti varjus, sellest ei räägitud.
Kui tütarlaps jäi lapseootele, oli abiellumise surve noormehele nii tugev, et ainult vähesed hakkasid vastu. Pered olid suured, sageli väga suured, lahutati harva. Tulised ja ägedad tülid olid tavalised, aga mees ja naine jäid harilikult kokku.
Naised käisid harva tööl. Noorelt muidugi käidi, ent pärast abiellumist oleks seda pahaks pandud. Kui juba lapsed tulid, oli see võimatu, sest kogu aja võtsid lõputu laste eest hoolitsemine, koristamine, pesemine, poeskäimine ja söögitegemine. Ma imestasin sageli, kuidas need naised hakkama said, kui kolmeteistkümne- või neljateistkümnelapseline pere elas kitsukeses majapidamises, kus oli kõigest kaks või kolm magamistuba. Mõned nii suured pered elasid üürikorterites, milles oli ainult kaks tuba ja tilluke köök.
Rasestumisvastaseid vahendeid, kui neid isegi kasutati, ei saanud usaldada. See jäeti naiste vastutada, ning nad pidasid arvet, millal pole viljastumisohtu, kasutasid kahtlast jalakaleotist, džinni ja ingverit, kuuma dušši ja nii edasi, aga vähesed käisid sündimuskontrolli kliinikus, ja selle põhjal, mida mina kuulsin, keeldus enamik mehi kaitsevahendeid kasutamast.
Pesemine, kuivatamine ja triikimine võttis suurema osa naise päevast. Pesumasinad olid peaaegu tundmatud, kuivateid polnud veel isegi leiutatud. Kuivatusaiad olid pesu täis riputatud ja meie, ämmaemandad, pidime patsientideni jõudmiseks endile laperdavate linade vahelt teed tegema. Majja või korterisse jõudnud, tuli meil trepikodades, treppidel, köögis, elutoas ja magamistoas kummarduda ning järgmiste pesude vahelt läbi põigelda. Selvepesulad avati alles 1960ndatel, nii et kogu pesu tuli pesta kodus käsitsi.
1950. aastatel tuli enamikus majades kraanist külma vett ja loputuskastiga klosett
