väikese kuivatuslina ja seebitükiga süngel ilmel sauna poole minemas, mis kõneles sellest, et iganädalane kisklemine on ära peetud ja kaotatud.
Suuremas osas majapidamistes oli raadio, aga ma ei näinud kogu East Endis viibitud aja jooksul ainsatki telerit, millel võis olla oma osa perekondade suuruses. Pubid, meesteklubid, tantsuõhtud, varieteed ja koerte võiduajamised olid peamised lõõgastumise võimalused. Noortele oli, üllataval kombel, kirik sageli peamine seltskondliku läbikäimise keskus ning igas koguduses toimusid nädala sees igal õhtul noortele mõeldud üritused ja tegevused. Kõikide Pühakute (All Saints) koguduse tohutu suures viktoriaanlikus kirikus East India Dock Roadil käis mitusada noort noorteõhtutel, mida korraldas kirikuõpetaja koos vähemalt seitsme energilise noore abivaimulikuga. Neil läks vaja kogu oma noorust ja energiat, et õhtust õhtusse tulla toime viievõi kuuesajale osalejale mõeldud üritustega.
Tuhanded eri rahvusest meremehed, kes sadamasse saabusid, ei paistnud siin elavate inimeste ellu kuigivõrd tungivat. „Meie hoiame omaette,” ütlesid kohalikud, mis tähendas, et kokkupuudet polnud. Tütreid kaitsti hoolega: meremeeste vajaduste rahuldamiseks oli hulgaliselt bordelle. Ma pidin oma töö tõttu neist kahte-kolme külastama ja leian, et need olid väga hirmsad kohad.
Ma nägin prostituute peatänavate ääres inimesi tülitamas, ent mitte kunagi väikestel tänavatel, isegi mitte sellises kohas nagu Isle of Dogs, mis oli meremeeste esimene maabumiskoht. Kogenud professionaal ei raiskaks kunagi oma aega niisuguses vähe lootust andvas paigas ja kui mõni innukas amatöör oleks piisavalt järelemõtlematu, et seda proovida, oleksid kohalikud haavunud elanikud, nii mehed kui ka naised, ta õige varsti minema kihutatud, ilmselt vägivalda tarvitades. Lõbumajad olid teada ja alati töös. Ma ei salga, et need olid ebaseaduslikud ja politsei korraldas seal aeg-ajalt haaranguid, aga see ei paistnud sealset tegevust mõjutavat. Nende olemasolu hoidis kindlasti tänavad puhtad.
Elu on viimase viiekümne aastaga pöördumatult muutunud. Minu mälestuste Docklands ei sarnane vähimatki selle tänapäevase näoga. Pere- ja seltsielu on kokku varisenud, ning kolm viimase kümnendi olulist muutust – dokkide sulgemine, aguli likvideerimine ning rasestumisvastaste vahendite kasutamine – teinud lõpu mitmesaja-aastastele traditsioonidele.
Aguli likvideerimine algas 1950ndate lõpus, kui mina veel selles piirkonnas töötasin. Kahtlemata olid majad jubedavõitu, kuid need olid inimeste kodud ja neid armastati. Ma mäletan paljusid, paljusid inimesi, vanu ja noori, hoidmas käes linnavalitsuselt tulnud paberit, milles neid teavitati, et nende majad või korterid lammutatakse ning nad majutatakse ümber. Enamik nuuksus. Nad ei teadnud muud maailma kui nende oma, ja nelja miili1 kaugusele kolimine paistis nagu maailma lõppu minek. Kolimine lahutas sugulased ja selle tulemusena kannatasid lapsed. Ümberpaigutamine ka sõna otseses mõttes tappis palju vanu inimesi, kes ei suutnud kohaneda. Mis kasu on keskkütte ja vannitoaga uuest korterist, kui sa ei näe enam kunagi oma lapselapsi, sul pole kellegagi juttu ajada, ning kohalik kõrts, mis müüb Londoni parimat õlut, asub nüüd nelja miili kaugusel?
1960. aastate alguses võeti kasutusele rasestumisvastased tabletid ja tänapäevane naine oligi sündinud. Naisi ei saanud enam siduda katkematusse lasteringi, nad said olla nemad ise. Tablettidega algas see, mida me tänapäeval nimetame seksuaalrevolutsiooniks. Esimest korda ajaloos said naised olla samasugused nagu mehed ja lihtsalt niisama seksi nautida. 1950ndatel oli meil igas kuus kaheksakümmend kuni sada sünnitust. Aastaks 1963 oli see arv kahanenud neljale või viiele kuu kohta. See juba on ühiskondlik muutus!
Dokid suleti viieteistkümne aasta jooksul tasapisi, aga 1980ndatel kaubalaevu enam ei käinud. Mehed klammerdusid oma töö külge, ametiühing püüdis neid kaitsta ja 1970. aastail toimus hulgaliselt sadamatööliste streike, ent otsus oli juba tehtud. Õigupoolest streigid mitte ei kaitsnud töökohti, vaid hoopiski kiirendasid kaubasadama kinnipanekut. Sadam tähendas siinsetele meestele rohkemat kui töö, isegi enamat kui eluviisi – sadam ise oligi õigupoolest elu – ja nende meeste maailm varises kokku. Sadamaid, mis olid sajandeid olnud Inglismaa elu tuiksooned, polnud enam vaja. See oli minule tuntud Docklandsi lõpp.
Viktoriaanlikul ajastul käis sotsiaalne reform üle maa. Esimest korda kirjutati moraalitust käitumisest, mida polnud kunagi varem paljastatud, ja puudutati inimeste südametunnistust. Nende reformide hulgast pälvis ettenägelike ja haritud naiste tähelepanu vajadus korraliku õenduse korraldamiseks haiglates. Põetamine ja sünnitusabi olid kahetsusväärses olukorras, kuna neid ei peetud auväärseks ametiks ühelegi haritud naisele ja nii täitsid tühimiku harimatud. Dickensi loodud Sairey Gamp ja Betsy Prig – asjatundmatud, räpased, džinni järele lehkavad karikatuursed kujud – võivad küll lugedes naerma ajada, aga poleks sugugi naljakas, kui oleksite vaesuse tõttu sunnitud oma elu nende kätte usaldama.
Florence Nightingale on meie kõige kuulsam halastajaõde ja tema head organiseerimisoskused muutsid halastajaõetöö ilmet alatiseks. Kuid ta ei olnud ainus ja õenduse ajalugu räägib paljudest andunud naistest, kes pühendasid oma elu sellele, et tõsta põetamise taset. Üheks selliseks ühenduseks olid St. Raymund Nonnatuse ämmaemandad. See oli vaeste turvalisemale sünnitusele pühendunud anglikaani nunnade õeskond. Nad rajasid maju Londoni East Endis ja Inglismaa mitme suure tööstuslinna agulipiirkondades.
Üheksateistkümnendal sajandil (nagu mõistagi ka varem) polnud vaestel naistel võimalik maksta tasu, mida arst lapse ilmaleaitamise eest küsis. Nii oldi sunnitud lootma väljaõppeta, iseõppinud ämmaemandatele või ämmamooridele, nagu neid sageli kutsuti. Mõni neist võis olla üsna hea praktik, aga teistel oli kiidelda ainult suure suremusega. Üheksateistkümnenda sajandi keskel püsis emade suremus vaeste hulgas 35–40 protsendi juures ja imikute suremus ulatus 60 protsendini. Eklampsia, verejooks ja loote väärseis tähendasid ema vältimatut surma. Mõnigi kord jätsid need ämmaemandad patsiendi piinlema ja surema, kui sünnitus ei kulgenud normaalselt. Pole kahtlust, et tingimused olid ebasanitaarsed, et mitte hullemini öelda, ja nii levisid nakkused ja haigused, mis tõid sageli surma.
Peale väljaõppe puudus ka kontroll niisuguste ämmamooride hulga ja tegevuse üle. St. Raymundi ämmaemandad nägid, et seda saaks lahendada ämmaemandate kohase koolitamise ja seadusega sisse seatud kontrolliga nende töö üle.
Vaprate nunnade ja nende toetajate võitlusele õigusaktide pärast sai osaks väga äge vastuseis. Umbkaudu 1870. aastal puhkes vihane lahing, milles kasutati väljendeid „absurdsus”, „ajaraiskamine”, „kurioosum” ja „oma nina teiste asjadesse toppijad”. Neid süüdistati kõiges alates loomuvastasusest kuni piiramatu rahalise kasu ahnuseni. Ent Nonnatuse nunnasid ei saanud maha suruda.
Võitlus jätkus kolmkümmend aastat, aga aastal 1902 kinnitati esimene ämmaemandate tegevust puudutav säte ja rajati kuninglik ämmaemandate kolledž.
St. Raymund Nonnatuse ämmaemandate töö aluseks olid religioossed põhimõtted. Mul pole kahtlust, et tol korral oli see vajalik, sest töötingimused olid sedavõrd tülgastavad ja töö karm, et ainult need, kes tundsid Jumala kutset, soovisid seda ette võtta. Florence Nightingale kirjutab, et nägi kahekümnesena nägemust Kristusest, kes ütles, et ta peab oma elu sellele tööle pühendama.
St. Raymundi ämmaemandad töötasid Londoni sadamaagulites vaesemaist vaesemate hulgas ja peaaegu poole üheksateistkümnendast sajandist olid nad ainsad seal tegutsevad usaldusväärsed ämmaemandad. Nad töötasid väsimatult koolera-, tüüfuse-, lastehalvatuse ja tuberkuloosiepideemiate ajal. Kahekümnenda sajandi alguses jätkasid nad töötamist kahe maailmasõja ajal. 1940ndatel jäid nad Londonisse ja elasid üle dokkide ägeda pommitamise, mis kaasnes õhurünnakuga. Nad aitasid lapsi ilmale pommivarjendites, blindaažides, kirikute krüptides ja metroojaamades. See oli väsimatu, ennastsalgav töö, millele nad olid tõotanud oma elu pühendada, ning kõik sealsed elanikud tundsid, austasid ja imetlesid neid. Neist räägiti siira armastusega.
Sellised olid St. Raymund Nonnatuse
Inglise miil – 1,609 km.
