pehme pärast kontraktsiooni.
Jälle ootamine.
Mõtisklen, kuidas ämmaemandate töö on sajandi jooksul arenenud, kuidas pühendunud naised pidid võitlema, et saada kohast haridust ja teisi koolitada. Tunnustatud õpet on antud vähem kui viiskümmend aastat. Minu ema ja kõik tema õed-vennad aitas ilmale koolitamata naine, keda hüüti ämmamooriks või paabaks. Arsti juures polnud, öeldi mulle.
Järgmine kontraktsioon. Emakapõhi tõuseb mu käe all ja jääb kõvaks. Samal ajal liiguvad pisut tangid, mille olen väädi külge pigistanud. Ma proovin neid. Ja veel neli kuni kuus tolli8 vääti tuleb kergesti välja. Platsenta on irdunud.
Ma palun Murielil laps ema kätte anda. Ta teab, mida ma tegema hakkan. Ma masseerin emakapõhja käega, kuni see on kõva ja ümar ja liikuv. Siis haaran kõvasti ning lükkan seda alla ja tagasi vaagnasse. Lükates ilmub platsenta vulvas nähtavale ja ma võtan selle teise käega välja. Membraanid libisevad välja, mille järel purskab värsket verd ja veidike hangunud verd.
Tunnen kergendusest nõrkust. See on lõpetatud. Panen neerukausi kummutile kontrollimist ootama ja istun veel kümmekond minutit Murieli kõrval, masseerides emakapõhja, et see jääks kõvaks ja ümaraks ning saaks väljutada ülejäänud kalgendunud vere.
Nüüdsel ajal antakse emale pärast lapse sündi tavapäraselt oksütotsiini, mis põhjustab kiiret ja jõulist emaka kontraktsiooni, nii et platsenta väljutatakse kolme kuni viie minuti jooksul pärast lapse sündi. Meditsiiniteadus areneb edasi. Kuid 1950ndatel meil niisugust abi sünnituse juures polnud.
Jäänud on koristamine. Samal ajal kui proua Hawkin tütart peseb ja tal riideid vahetab, uurin mina platsentat. See paistab terve ja membraanid on rikkumata. Siis vaatan üle lapse, kes on terve ja normaalne. Pesen teda ja panen riidesse, rõivastesse, mis on naeruväärselt suured, ning mõtlen Murieli rõõmu ja õnne üle, tema rahulikule ja muretule ilmele. Ta paistab väsinud, aga pingutusest pole jälgegi. Seda pole kunagi. Naisel peab olema seesmine täieliku unustamise võime, mingi kemikaal või hormoon, mis vallandub kohe pärast sünnitust aju mäluga seotud ossa, nii et ei jää mingit mälestust eelnevast piinlemisest. Kui see nii poleks, ei oleks ükski naine teist last saanud.
Kui kõik on nagu kord ja kohus, lubatakse uhkel isal sisse tulla. Tänapäeval on enamik isasid kogu tuhude aja naise kõrval ja koguni sünnituse juures. Aga see on hiljutine mood. Ajaloos on see, nii palju kui mina tean, olnud kuulmatu. Kindlasti oleks 1950. aastatel igaüks olnud sellest mõttest sügavalt šokeeritud. Sünnitamist peeti naiste asjaks. Isegi arstide kohalolekule (kes kuni üheksateistkümnenda sajandi lõpuni olid kõik mehed) oldi vastu; alles siis, kui sünnitusabiõpetust hakati meditsiiniteaduseks pidama, hakkasid mehed sünnituse juures viibima.
Jim on väheldast kasvu mees, ilmselt alla kolmekümne, ent paistab pigem neljakümnene. Ta nihkub kartlikult tuppa, näides häbelik ja segaduses. Ilmselt teeb minu sealviibimine ta kidakeelseks, aga ma kahtlen, kas ta üldse on inglise keelt eriti vallanud. Ta pomiseb: „Korras siis, tüdruk?” ja annab Murieli põsele kerge musi. Mees paistab veelgi väiksem oma priske naise kõrval, kes võib mehest hea viis naela9 rohkem kaaluda. Naise õhetava värskelt pestud naha kõrval paistab mees veel hallim, vaevatud ja närtsinud. „Kõige selle taga on kuuekümnetunnine töönädal dokkides,” mõtlen ma endamisi.
Siis vaatab ta last, ümiseb midagi – ta püüab ilmselt mõelda sobivat omadussõna –, köhatab kõri puhtaks ja ütleb: „Et siis nagu korras.” Ja seejärel ta läheb.
Kahetsen, et ma pole saanud East Endi mehi tundma õppida. Ent see on üsna võimatu. Mina kuulun naiste maailma, sünnituse tabuteema juurde. Mehed on meie, ämmaemandate, suhtes viisakad ja lugupidavad, aga hoiduvad igasugusest semutsemisest, sõprusest rääkimata. Tehakse vahet meeste ja naiste tööl. Seega, nagu ka Jane Austen, kes ei pannud oma raamatutes kirja ühtki kahe mehe vahelist vestlust, sest naisena ei teadnud ta, milline võiks olla üksnes meestevaheline jutuajamine, ei oska mina midagi suuremat öelda Poplari meeste kohta, sest olen neid vaid pealiskaudselt vaadelnud.
Ma olen valmis lahkuma. On olnud pikk päev ja öö, aga mu sammu teeb kergeks südamepõhjast tulev rahulolu ja rahuldustunne. Muriel ja laps on mõlemad uinunud, kui ma toast välja hiilin. Lahked inimesed pakuvad mulle alumisel korrusel uuesti teed, millest keeldun taas nii kenasti, kui oskan, öeldes, et mind ootab Nonnatuse majas hommikusöök. Annan juhised meile helistada, kui paistab, et on põhjust muretseda, aga luban tagasi olla lõuna paiku ja siis uuesti õhtul.
Olin majja sisenenud vihmasajus ja pimeduses. Tunda oli olnud palavikulist elevust ja ootust, sünnitusvaludes naise ärevust uue elu ilmaletoomise eel. Ma lahkun rahus uinuva pere juurest, kelle keskel on uus elu, ning astun välja hommikuvalgusesse.
Väntasin ratta seljas läbi pimedate mahajäetud tänavate, vaiksete dokkide, mööda lukustatud väravatest, tühjast sadamast. Nüüd väntan läbi särava varahommiku, päike on jõe kohale tõusmas, väravad lahti või avanemas, meestehulgad mööda tänavaid liikumas, üksteist hõikumas; kostma hakkavad mootorite hääled, kraanad hakkavad liikuma, veoautod keeravad suurtest väravatest sisse, kuulduvad laeva liigutamise helid. Dokkide piirkond pole õieti mingi lummav paik, ent noorele tütarlapsele, kes on kahekümne nelja tunni töö kohta ainult kolm tundi maganud, on see pärast vaikset tundevärinat terve lapse ilmaletulekust joovastav. Ma ei tunne isegi väsimust.
Pöördsild on nüüd lahti, mis tähendab, et tee on kinni. Suur ookeanikaubalaev liigub aeglaselt ja majesteetlikult vett pidi, vöör ja korstnad juuksekarva kaugusel kummalgi pool olevatest majadest. Ma ootan, vaadates uneledes lootse ja meresõitjaid laeva selle dokki juhatamas. Tahaksin teada, kuidas nad seda teevad. Neil on tohutud oskused, mille õppimine võtab aastaid, ja räägitakse, et neid antakse isalt pojale või onult vennapojale. Nad on dokkide piirkonna valitsejad ning juhutöölised suhtuvad neisse sügava austusega.
Laeval kulub silla alt läbiminekuks viisteist minutit. On aega, et mõelda. Kummaline, kuidas minu elu on läinud alates sõjast katkestatud lapsepõlvest, kirglikust armastusest, kui ma olin kõigest kuusteist, kolme aasta pärast tulnud teadmisest, et ma pean selle eest põgenema. Nii ma valisin õenduse puhtalt pragmaatilistel põhjustel. Kas ma kahetsen seda?
Terav, läbilõikav heli äratab mind mõtisklusest ja tõstesilda hakatakse kinni laskma. Tee on jälle lahti ja liiklus algab uuesti. Sõidan rattaga hästi lähedal kõnniteeservale, sest veoautod on natuke hirmutavad. Suur mees nagu terasest musklitega võtab mütsi peast ja hõikab: „Hommikust, õde.”
Ma hõikan vastu: „Hommikust, ilus päev”, ja väntan edasi, rõõmustades oma nooruse, hommiku ning dokkide joovastava elevuse üle, aga kõige rohkem võrratu tunde üle, et ma olen emale rõõmuks aidanud ilmale ilusa lapsukese.
Miks ma üldse alustasin? Kas ma kahetsen? Mitte kunagi, mitte kunagi. Ma ei vahetaks oma tööd millegi vastu siin ilmas.
Nonnatuse maja
Oleks keegi mulle kaks aastat varem öelnud, et ma lähen nunnakooli ämmaemandaks õppima, oleksin ma plehku pannud. Ma ei olnud seda sorti tüdruk. Nunnakoolid olid sünged ja igavad, need olid pühadele õdedele. Mitte mulle. Ma olin arvanud, et Nonnatuse maja on väike erahaigla, milliseid oli tol ajal riigis palju.
Saabusin vihmasel oktoobriõhtul kottide ja kompsudega, olles senini Londonit tundnud ainult West Endi poolelt. Buss tõi mu Aldgate’ilt väga teistsugusesse Londonisse, kus olid kitsad valgustamata tänavad, purukspommitatud tühermaad ja määrdunudhallid ehitised. Leidsin raskustega Leyland Streeti ja asusin haiglat otsima. Seda polnud. Ilmselt oli mul vale aadress.
Peatasin
toll – 2,54 cm.
nael – 0,4536 kg.
