Taevake! Nunnadel on alati palju kodust toitu, olin ma avastanud. Hoidised pärinesid kiriku heategevusmüükidelt, mis näisid toimuvat aasta ringi. Hõrgud koogid ja küpsised ning krõbeda leiva olid valmistanud nunnad või mõned kohalikud naised, kes käisid Nonnatuse majja tööle. Kõik töötajad, kel oli väljakutse tõttu toidukord vahele jäänud, võisid ise sahvris käia. Ma olin väga tänulik selle vabaduse eest, mis oli tavatu haiglates, kus pidi manguma iga palukest, kui polnud mingil põhjusel õigel ajal sööma jõudnud.
See oli kuninglik pidusöök. Ma jätsin kirjakese palvega mind kell pool kaksteist äratada ja keelitasin oma väsinud jalgu mind üles magamistuppa viima. Magasin nagu lapsuke ja kui mind tassi teega äratama tuldi, ei saanud ma aru, kus olen. Tee tuletas meelde. Ainult lahked õed saadavad tassi teed õele, kes on öö otsa tööd teinud. Haiglas prõmmitaks uksele ja kogu lugu.
Allkorrusel vaatasin registreerimisraamatusse. Ainult kolm väljakutset enne lõunat. Üks Murieli juurde, kaks kodukülastust patsientide juurde, kes elavad üürikorterites, kust teel möödun. Neli tundi und olid mind värskendanud, ma võtsin ratta välja ja asusin päikesepaistel heatujuliselt väntama.
Üürikorterid nägid alati sünged välja, olgu ilm milline tahes. Need olid neljakandilised ehitised, millel oli ühes küljes läbipääs, kõik korterid oli hoovi poole. Majad olid kuuekorruselised, päikesevalgus ulatus harva siseõue, mis oli üürimajade asukatele omavahelise läbikäimise koht. Hoov oli täis pesunööre ja kuna igas hooneplokis oli sõna otseses mõttes sadu kortereid, laperdas seal alati pesu tuule käes. Prügikastid olid samuti hoovis.
Ajal, millest mina kirjutan, 1950ndatel, oli igas korteris käimla ja külm kraanivesi. Enne seda olid kempsud ja vesi olnud hoovis ning kõigil tuli minna välja, et neid kasutada. Osa maju säilitas varjualused, mida hakati kasutama jalgrataste ja mootorrataste hoidmiseks. Neid polnud kuigi palju, kõige rohkem vast kolmekümne ümber, ja ma imestasin, kuidas oli jätkunud käimlaid viiesaja korteri elanikele.
Pugesin pesu vahelt läbi ja jõudsin trepini, kuhu minna tahtsin. Kõik trepid olid väljaspool, kivist astmetega, ning viisid siserõdule, mis oli kogu hoone ulatuses ja ümber nurkade. Korteritesse pääses rõdult. Samal ajal kui siseõu oli seltsielu keskus, olid rõdud justkui külatänavad, kus kihas elu ja peksti keelt. Üürikorterites elavatele naistele olid rõdud samaväärsed ridaelamute asukate tänavatega. Eluruumid olid nii lähestikku, et ma kahtlen, kas keegi sai kunagi midagi naabrite teadmata teha. Välismaailm ei huvitanud East Endi elanikke kuigivõrd ning nii oli teiste eraelu peamine vestlusteema – enamikule oli see ainus huvi, ajaviide ja meelelahutus. Pole siis üllatav, et üürikorterites puhkes alatihti ägedaid kaklusi.
Kui ma tol päeval lõunapäikese paistel sinna jõudsin, olid üürimajad ebatavaliselt rõõmsa moega. Läksin hoovis olevate prügikastide ning prahi ja pesu vahelt läbi. Väikesed lapsed kogunesid minu ümber. Ämmaemanda sünnituskott oli suure huvi objekt – nende arvates oli meil selles kotis beebi.
Ma leidsin õige sissepääsu ja ronisin viis korrust vajamineva korterini. Kõik korterid olid rohkem või vähem ühesugused: kaks või kolm eraldi tuba. Kivivalamu suurema toa nurgas; gaasipliit ja nõudekapp moodustasid köögi. Kui tualettruumid kasutusele võeti, ehitati need veetorustiku lähedale, nii et nad asusid valamu kõrval toanurgas. Tualettruumi ehitamine igasse korterisse oli suur edasiminek rahva hügieenis, parandades olukorda hoovides. Samuti kaotas see vajaduse tühjendada iga päev ööpotte, mille sisu olid naised trepist alla tühjenduspüttidesse kandnud. Mulle räägiti, et hoovid olid olnud roojusest tülgastavad.
Londoni East Endi üürimajad ehitati 1850ndate paiku peamiselt sadamatööliste ja nende perede majutamiseks. Tol ajal peeti seda ilmselt vastuvõetavaks elamiseks, millest pidi igale perele piisama. See oli kahtlemata edasiminek võrreldes muldpõrandaga onnidega, mis olid inimesi loodusjõudude eest vaevu kaitsnud. Üürimajad olid ehitatud tellistest ja tahvelkildist katusekividega. Katus ei lasknud vihma läbi ja toas oli kuiv. Ma ei kahtle, et 150 aastat tagasi peeti neid koguni luksuslikuks. Kümne- kuni kaheteistkümneliikmeline pere kahe- või kolmetoalises korteris ei olnud ülemäära palju. Lõppude lõpuks oli ju suurem osa inimkonnast kogu ajaloo vältel elanud sarnastes tingimustes.
Aga ajad muutuvad ja 1950. aastatel peeti üürimajade piirkonda aguliks. Üür oli siin palju odavam kui ridamajades, niisiis asusid üürimajadesse ainult kõige vaesemad pered, need, kes eriti hakkama ei saanud. Sotsiaalse seaduspära järgi on just vaestes peredes kõige rohkem lapsi, ja üürimajad kubisesid neist. Nakkushaigused levisid neis ehitistes nagu kulutuli. Niisamuti ka kahjurid: kirbud, täid, puugid, sügelised, satikad, hiired, rotid ja prussakad. Kahjuritõrjujatel olid käed-jalad tööd täis. 1960ndatel otsustati, et üürimajad pole inimestele elamiseks sobivad ja need tehti tühjaks, ning tühjaks nad rohkem kui kümneks aastaks jäidki. Need lammutati viimaks aastal 1982.
Edith oli väike ja sitke, kange kui saapanahk. Ta nägi välja vanem kui nelikümmend. Ta oli üles kasvatanud kuus last. Sõja ajal oli nende ridamaja pommitatud, ent see polnud saanud täistabamust ja pere oli ellu jäänud. Siis olid lapsed evakueeritud. Edithi mees oli sadamatööline ja ta ise töötas sõjatehases. Pommitamise järel olid nad mehega kolinud üürikorterisse, mida oli odavam pidada. Sinna jäid nad kogu pommitamise ajaks, ja imekombel üürimajad, mis olid kõige tihedama asustusega hooned, pihta ei saanud. Edith ei näinud oma lapsi viis aastat, kuni nad viimaks 1945. aastal kokku said. Perekond jäi edasi üürikorterisse hinna tõttu ja kuna oldi sealse eluga harjunud. Mul oli raske mõista, kuidas oli võimalik kuue kasvava lapsega kahes toas hakkama saada. Aga nad said ega pidanud seda millekski eriliseks.
Ta polnud uuesti rasedaks jäädes sugugi rõõmustanud, õigupoolest oli ta olnud maruvihane, kuid nagu enamik naisi, kellel vanemas eas laps sünnib, oli ta lapsest vaimustuses, kui see lõpuks ilmale tuli, ja muudkui kudrutas tema juures. Korter oli mähkmeid täis riputatud – tol korral polnud ühekordseid mähkmeid – ja lapsekäru võttis niigi vähest ruumi veel vähemaks.
Edith oli üleval ja toimetas. See oli kümnes päev pärast sünnitust. Tol ajal hoidsime emasid pärast sünnitust kaua voodis – kümme kuni neliteist päeva olid tuntud nurgavoodiajana. Meditsiinilisest seisukohast polnud see hea tava, sest naisel on palju kasulikum võimalikult kiiresti liikuma hakata, kahandades seeläbi komplikatsioonide, nagu tromboosi riski. Tol ajal seda ei teatud ja oli kombeks, et naine jääb pärast sünnitust voodisse. Asja hea külg oli see, et naine sai nii korralikult ja teenitult puhata. Teised pidid tegema kõik majapidamistööd ning ta sai vähemalt lühikest aega jõudeolekut nautida. Ta pidi jõudu koguma, sest uuesti jalul olles pidi ta jälle kõik kohustused üle võtma. Toidukraami treppidest üles tassimine nõudis füüsilist pingutust, prügi omakorda tuli alla hoovis asuvatesse prügikastidesse viia; talvel tuli lisaks üles tuua sütt ja puid, petrooli pliitidele; tita väljaviimiseks tuli käru aste-astmelt treppidest alla sõidutada, pärast jälle üles tagasi, tihti olid kärus peale lapse veel toiduained – seda kõike teades mõistate, kui sitked pidid olema nood naised. Peaaegu alati võis üürimajja sisenedes näha mõnda naist lapsekäru treppidest üles või alla lükkamas. Kui nad elasid ülemisel korrusel, tähendas see umbes seitsekümmend astet kumbagi pidi. Lapsekärudel olid suured rattad, mis seda võimaldasid, ja hea vedrustus, mis lapsi põntsutas. Lastele see meeldis, nad naersid ja kilkasid heast meelest. Kui astmed olid libedad, oli ohtlik, sest käru raskust tuli juhtida käepidemest, ja kui ema astus trepiastmest mööda või midagi juhtus, nii et ta lasi vankrist lahti, sõitis käru koos lapsega treppe pidi alla välja. Mina aitasin alati, kui nägin käruga naist, võttes teisest otsast, seeläbi kaalu poole võrra vähendades, mis oli kaunis oluline. Kogu raskus pidi naisele üksinda olema väga suur.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте
