taldrikuid, nuge, sahvrist juustu, küpsiseid ja muud, ja panid kõik köögilauale. Ukse tagant kostis hüüatus ja punase näoga nunn tuli tühja plekk-karbiga sisse.
„Seda pole enam. Karp on tühi. Kus on proua B kook? Ta tegi selle alles täna hommikul.”
See pidi olema õde Evangelina. Ringi vaadates läks ta näost järjest punasemaks.
Mitte keegi ei öelnud midagi. Kolm õde vaatasid üksteise otsa. Õde Monica Joan istus endassesulgunult, süüdimatult, silmad kinni. Kook mõjus mu sisikonnale halvasti, ja ma mõistsin, et ma ei saa oma koletut tegu varjata. Mu hääl oli kähe, kui ma sosistasin: „Mina sõin natuke.”
Õde Evangelina punane nägu ja turske kuju pöördusid õde Monica Joani poole. „Ja tema sõi ülejäänu. Vaadake teda, üleni koogipurune. Vastik. Milline aplus! Ta ei jäta ka midagi puutumata. Kook oli meile kõigile. Sina… sina…”
Õde Evangelina vappus vihast, kõrgudes õde Monica Joani kohal, kes jäi täiesti liikumatuks, silmad kinni, justkui ei kuuleks sõnakestki. Ta paistis habras ja suursugune. Ma ei suutnud seda taluda ja kuulsin end ütlemas: „Ei, te saite valesti aru. Õde Monica Joan võttis ühe viilu ja mina sõin ülejäänu.”
Kolm nunna vaatasid mind imestunult. Tundsin, kuidas punastan. Oleksin ma olnud koer, kes pühapäeval grillprae varastamisel vahele jääb, pugenuksin, saba jalge vahel, laua alla. Sisenenud kummalisse majja, seaduslike omanike teadmata või nõusolekuta lõviosa koogist nahka pannud, olin rikkunud viisakustavasid, mis nõudis karmi karistust. Suutsin ainult pomiseda: „Palun vabandust. Olin näljane. Ma enam ei tee.”
Õde Evangelina norsatas ja lajatas plekk-karbi lauale.
Õde Monica Joan, kelle silmad olid endiselt kinni, pea kõrvale pööratud, liigutas esimest korda. Ta võttis taskuräti ja ulatas õde Evangelinale, hoides seda nimetissõrme ja pöidla vahel, teised sõrmed peenutsevalt harali. „Võib-olla on aeg endast lapiga üle käia, kullake,” ütles ta malbelt.
Pahameel lahvatas veel ägedamaks. Õde Evangelina punetav nägu tumenes veelgi ja nahk läks ninasõõrmete ümber niiskeks.
„Tänan ei, kullake. Mul on enda oma,” pigistas ta hammaste vahelt.
Õde Monica Joan tegi väikese kekutava hüppe, pühkis elegantselt taskurätiga üle näo ja pomises justkui enesele: „Sajaks nagu. Ma ei salli vihma, ma lahkun. Vabandage mind, õed. Kohtumiseni õhtusel jumalateenistusel.”
Ta naeratas armulikult kolmele õele, pöördus siis minu poole ja pilgutas mulle ulakalt silma. Suureliselt purjetas ta köögist välja.
Tundsin kimbatust, kui uks sulgus ja ma jäin kolme nunnaga üksinda. Oleksin tahtnud läbi põranda vajuda või minema joosta. Õde Julienne käskis mul viia kohvri ülemisele korrusele, kus pidi olema tuba, mille uksel on silt minu nimega. Olin oodanud piinlikku vaikust ja kolme silmapaari jälgimas, kuidas ma köögist lahkun, ent õde Julienne hakkas jutustama vanadaamist, keda ta oli äsja külastanud ja kelle kass olevat korstnasse kinni jäänud. Nad kõik naersid ning minu suureks kergenduseks muutus õhkkond kohe kergemaks.
Eeskojas mõtlesin tõsimeeli, kas mitte jalga lasta. Tõsiasi, et ma olen kusagil kloostrisarnases paigas, mitte haiglas, oli õigupoolest naeruväärne, ja kogu koogisaaga alandav. Oleksin võinud lihtsalt oma kohvri haarata ja pimedusse kaduda. Tundsin kiusatust. Õigupoolest oleksingi seda ehk teinud, kui sel hetkel poleks avanenud eesuks ja nähtavale ilmunud kaks naervat tütarlast. Nende näod õhetasid värskelt öisest õhust ja juuksed olid tuulest sasitud. Pikkadel vihmakeepidel pärlendasid üksikud vihmapiisad. Nad olid umbkaudu minuealised ja pakatasid elurõõmust.
„Tere!” ütles üks neist kiirustamata. „Sina oledki Jenny Lee. Tore. Sulle hakkab siin meeldima. Meid pole kuigi palju. Mina olen Cynthia ja tema on Trixie.”
„Mul on pöörane nälg. Pärast näeme.” Nende sõnadega oligi Trixie juba mööda koridori köögi poole teel.
Cynthia hääl oli kummastav – pehme, madal, kähedavõitu. Ta rääkis venitades, naerusel toonil. Teist sorti tüdruku puhul võinuks seda pidada peenutsevaks, ahvatlevalt seksikaks hääleks. Olin oma nelja õeaasta jooksul kohanud hulgaliselt seda tüüpi tütarlapsi, kuid Cynthia polnud nende hulgast. Tema hääl oli täiesti loomulik ja see oligi tema rääkimise viis. Sain oma ebamugavusest ja kindlusetusest üle ning me naeratasime teineteisele, olles juba sõbrunenud. Otsustasin jääda.
Õhtupoole kutsus õde Julienne mind oma kabinetti. Ma läksin, peljates koogi pärast tõsist peapesu. Olles kannatanud neli aastat ülemate hirmuvalitsust haiglaõdede üle, ootasin halvimat ja krigistasin ärevusest hambaid.
Õde Julienne oli väheldane paksuke. Ta pidi olema tol päeval viisteist või kuusteist tundi tööd teinud, ent nägi välja õitsev kui roos. Tema särav naeratus julgustas mind ja hajutas hirmud. Tema esimesed sõnad olid: „Koogist me rohkem ei räägi.”
Ohkasin kergendatult ja õde Julienne purskas naerma: „Meie kõigiga juhtub õde Monica Joani seltsis kummalisi asju. Aga ma kinnitan teile, mitte keegi ei võta seda enam jutuks. Isegi mitte õde Evangelina.”
Viimased sõnad ütles ta erilise rõhuga, nii et minagi naeratasin. Ta oli minu poolehoiu võitnud ja mul oli hea meel, et ma polnud olnud nii keevaline, et minema joosta.
Tema järgmised sõnad olid ootamatud. „Mis usku te olete, õde?”
„Ma… ei mingit… See tähendab, et metodisti… ma arvan.”
Küsimus oli kummaline, asjakohatu, isegi natuke kohtlane. Küsida minu hariduse, ettevalmistuse ja õena töötamise kogemuse, tulevikuplaanide kohta – kõik see olnuks oodatud ja vastuvõetav. Kuid usu? Mis puutus siia usk?
Ta paistis väga tõsine ja ütles malbelt: „Siin on Jeesus Kristus meie teenäitaja ja tugevus. Võib-olla tulete teinekord meiega pühapäeval kirikusse?”
Siis seletas õde, millist väljaõpet saan ja millised on Nonnatuse maja tavad. Kolm nädalat olen kõikide kodukülastuste ajal koolitatud ämmaemanda käe ja juhendamise all, misjärel hakkan üksinda sünnieelset ja – järgset tööd tegema. Kõiki sünnitusi juhendab teine ämmaemand. Õppetunnid toimuvad ühel õhtul nädalas pärast tööd. Õpitakse oma vabast ajast.
Ta istus vaikselt, seletades muid üksikasju, millest enamik läks minust mööda. Ma õieti ei kuulanudki, lihtsalt imestasin, kuidas ja miks ma ennast tema seltsis nii hästi ja mõnusasti tunnen.
Kelluke helises. Ta naeratas. „On aeg õhtuseks teenistuseks. Ma pean minema. Kohtume hommikul. Ma loodan, et saate öösel välja puhata.”
Mõju, mida õde Julienne avaldas mulle – ja avastasin, et enamikule inimestele – polnud sugugi vastavuses tema sõnade ja väljanägemisega. Ta ei sundinud end peale, ei käsutanud ega kehtestanud end kuidagi. Ta polnud isegi kuidagi eriliselt tark. Aga temast kiirgas midagi, mille üle ma mõtisklesin, ent mida ei mõistnud. Tol korral ei tulnud mulle pähegi, et tema kirkusel oli vaimulik mõõde, millel polnud mingit pistmist ajaliku maailma väärtustega.
Hommikused kodukülastused
Kell oli kuus hommikul, kui jõudsin pärast Murieli sünnitust Nonnatuse majja tagasi, ja ma olin näljane nagu hunt. Öö otsa tööd ja kuus kuni kaheksa miili rattasõitu võivad tekitada sellise isu nagu ei miski muu. Kui ma sisenesin, oli majas vaikne. Nunnad olid kirikus ja ilmikutest töötegijad polnud veel tõusnud. Ma olin väsinud, aga teadsin, et enne, kui süüa saan, pean ära puhastama
